neljapäev, 3. märts 2011

7

Umbes-täpselt 7 aastat tagasi kolisin Tartust, laste isa juurest peale 7 aastat kooselu siia eraldi elama. Täpne kolimise kuupäev on aegade hämarusse kadunud...

Hämmastav, siis poleks ma küll kuidagi uskunud, et seitsmeks aastaks siia jään... Ja kes teab, kui kaua ma veel siin olen...?

Nende aastate jooksul on igasuguseid asju juhtunud. Olen väga palju lihtsalt maganud, periooditi tohutult raamatuid lugenud. Olen olnud armunud, olen olnud õnnelik ja olen olnud ka õnnetu. Sellesse aega mahub ka üks lühike valulik kooselu. Olen tutvunud inimestega ja leidnud sõpru. Mõnede vanade sõpradega on aga suhtlemine soiku jäänud - ju on elu lihtsalt niivõrd erinevatel radadel. Olen kasvatanud kahest lasteaialapsest teismelised koolilapsed. Tegevus jätkub. Olen matnud oma isa. Olen saanud akvaariumi- ja kassiomanikuks. Olen hakanud tegelema asjadega, millest enne undki poleks osanud näha - näiteks puukujude tegemine. Olen teinud nii mõnedki näitused - joonistanud, maalinud, ka pildistanud saagimisele ja nikerdamisele lisaks. Olen saanud palju haiget ja küllap ka ise haiget teinud. Olen õppinud olema tänulik ja olen õppinud armastama. Olen oma juuksed pikaks (ega nad mul väga pikaks kasvagi) kasvatanud ja uuesti lühikeseks lõiganud. Olen parandanud ennast kõikvõimalikel mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ja lõpuks hakkab see tegevus ka vilja kandma.

Aitäh, kallis maja, et sa oled mind välja kannatanud, et sa oled ikka katust ja seinu külma ja tuule ja vihma varjuks pakkunud! Et sa oled mind õnnistanud sümpaatsete naabritega! Aitäh, ma pole just tihti osanud küllalt tänulik olla, et sa mulle koduks oled...

Kommentaare ei ole: