Teisipäev, 13. oktoober 2009

Trumm ja margid

Esimene kohtamine on möödas. Trummipoisiga, ma mõtlen. Ei, ma ei hakanud ennast nooremana tundma, vahepeal oli tahtmine krigiseva häälega küsida: "Pojake, kuidas ma pean selle pulga kätte võtma, mul on artriit, reuma ja dementsus? Ja see jalg, see kipub värisema, äkki annad mulle mõne rütmi, kus ma seda vabalt väristada saaks?"

Ei, vahva oli. Ma ei kahetse. Kui, siis ainult seda, et neid tunde nii vähe on. Sellest kõigest on kasu ainult siis, kui ma ise hakkan omapead harjutamas käima.

Peale selle oli mul hirmus armas kohtamine ühe kena vanamehega ja tema miljonilise margikoguga. Või siis 100 000-lisega (hulga poolest). Terved albumitäied erinevate maade ja rahvaste kunsti, etnograafiat, loomi, linde, lilli, liblikaid, autosid, poliitikuid... Kõike. Kogu on suurepärane, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ja ausalt öelda, vanamees ka. Mulle meeldivad vanad inimesed, kes on elu jooksul palju näinud ja kogenud ning kes ei ole kõigele vaatamata kibestunud ja õelad. Neid on huvitav kuulata. Lähen talle kindlasti veel külla. Ja mitte ainult margialbumite pärast, mis iseenesest on juba väga hea põhjus, vaid lihtsalt inimese pärast. Ja iseenda pärast ka.

Igasuguseid mõtteid käib peast läbi. See, kuidas ma regulaarselt käisin oma isa kuulamas, kui ta rääkida tahtis. Lihtsalt, istusin ja kuulasin tema heietusi, kui juba kolm tundi hakkas täis saama, tuli ema mind "päästma" ja hüüdis üle ukse: keegi helistas sulle! Ja olgugi, et osa nendest juttudest olid tüütud ja paranoilised, poliitika kirumine ja paranoia, et väimees tahab teda tappa, oli nende juttude hulgas ka palju huvitavat. Mälestused sõjaajast ja sõjajärgsest ajast, albumite vaatamise ja sugulaste nimede üleskirjutamine... Ja ma vaatan seda vana meest, lahkunud isast vanemat ja mul on hea meel, et mu tuttavate hulgas on selline, kelle juures saan niimoodi käia ja kuulata. Ja teistpidi on mul hea tunne, et mind on vaja. Lihtsalt inimesena, teadmine, et mu olemasolemine on vajalik, et sellest on kellelgi rõõmu. Ja siis meenuvad lood noortest, kes on käinud vanainimesi külastamas ja head nägu tegemas lootes midagi saada (pärandus). Kuidas mu vend, kes on isaga omal ajal kõvasti tülitsenud, lootis pärandust saada ja käis isa utsitamas ja suskimas, nii et päranditüli kohtuni välja jõudis. Ei, ma ei looda midagi saada. Ainult vaadata tema hindamatut andmepanka ja kuulata, mida on öelda ühel elu näinud mehel.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

Margimiljonär on ka miljonär.
Ning kes elab mineviqta, see on tõenäoliselt see mees, kes soqtas meca alla koorma autoqmme & piinas looma. Aga minu totakad vanemad ei ole isegi omaenda e minu vanaisade-emade õdesid-vendi tutvustanud... nyyd tuleb hakata allesjäänute leidmisex expedicioone korraldama?
Ning head trummimist!