Esimene valge ... ollus?

Sündmusterohke aeg on olnud. KaruMati käis siin ja tabas hetke, kui mind kodus polnud. Tõi ära võtmed, mida ma isegi ei mäletanud enam, et need tema käes olid. Emaileerisin talle kohe, et mis ülejäänud kraamiga saab, mis siin on? Ja said sotid sirgeks, meil ei ole teineteise ees enam põhimõtteliselt mingeid kohustusi. Äkiline vabanemise tunne, olgugi, et ma ennast enam tükk aega pole seotud tundnud.

Teiseks andis laste isa esimese küsimise peale muusikakooli raha! Vat see oli alles üllatus! Ja tegi ettepaneku lapsed vaheajaks enda juurde võtta. Nii tore on vahelduseks tema peale mitte vihastada.

Peale selle kõige on päev päeva järel tulnud minu mälestustest pinnale mõni vana unustatud teema. Mõtlen läbi ja - läheb! Jääb puhtam, kergem, muretum tunne. Ja homme on jälle uus teema. Selle kõige kõrval on maja muutunud kuidagi sõbralikumaks, eks talv ka tuleb ja siin on ju mõnus pliidi ees istuda. Pealegi - see on suur asi, kui majapidamises aeg-ajaltki mehe silm ja käsi ja värske mõte abiks on. Perenaine üüri ei tõstnud ja mind niipea välja ei tõsta. Selleks korraks on vähemalt rahu. Järgmise korrani...

Ja siis tuli täna maha esimene ebameeldivalt märg ja külm vesine valkjas ... asi? Ollus? Lumi või? Nii, nagu ma iga uut aastaaega ja sündmust tähistan, sai ka see tähistatud. Korralikult. Soojalt. Julgeks öelda - isegi kirglikult.

Veel ootab mind täna laulukoor ja homme trummiring. Eks näis, mida hakkab minusuguse vanamooriga peale kena noor poiss (mustad lokid, sinisilmad, hambaklambrid, eeldatav hea rütmitaju)? Kutt on nii noor, et mul oli tunne, et võiksin talle emaks olla... Mitte õpilaseks. Püüan oma eelarvamusest üle olla. Aga, ausalt, kui tunniaega kokku leppisime, tundsin ennast vanemana, kui kunagi varem. Õudselt vanana, aeglasena, kohmetuna, lausa iidsena. Kas põlvkonnavahe ilmutabki ennast sellise tundega? Vanemate inimestega mul sellist barjääri pole olnud. Ma tundsin ennast äkki vana ja tahkena, kõva ja raskena, igavesena, nagu oleksin mägi. Nüüd tuleb see mägi trummi lööma õpetada. Saame näha, võibolla oli see esimene mulje unenägu.

Elu on huvitav. Kasvõi näiteks seegi, millisena me ennast tajume. Näiteks iidvana mäena, nagu kirjeldasin. Või hoopis lihtsalt inimesena, kelle ei ole ei sugu ega vanust (see on mind suurema osa elust saatnud). Või merena Kudzu juhendatavas loovtantsus. Või naisena, ilusa, noore, elava, sooja ja liikuva naisena. Või emana, sellena, kelle läbi sünnib elu. Või hoopis olendina, kes on puhas valgus ja ei midagi muud. Või sellena, kelles elavad edasi kõik mu esivanemad - olgu mis soost tahes. Ja vahel tunnen ma ennast õpetajana - inimesena, kelle sõna muudab midagi. Mõnikord olen tervendaja - minu puudutus muudab midagi. Juhtub ka seda, et ma olen kunstnik - läbi minu käe muudab puu vormi, lõuend ja värv annavad kummastavaid kooslusi.

Esimene lumi. Novembris olen lubanud kaks uut näitust üles panna.