kolmapäev, 23. september 2009

Pärandus

Lapsel oli vaja kooli kaasa viia midagi vana. Midagi väga vana, fotot või asja. Hakkasin siis vanaema albumeid kaevama, vaatasin uuesti üle pilte kallitest esivanematest. Näppu jäi isaisa noorpõlvefoto, ajast enne abiellumist. Vaatan seda noort meest ja mis ma näen! Ümmargune nägu, nagu minul. Ta on heledam, aga tõmmu olek ongi mul hoopis ema poolt. Kulmud täpselt sama joonega, parem sirgem ja vasak väikse kelmika jonksuga! Ma olen pikalt imestanud, miks mu kulmud ühesugused pole. Nüüd ma siis tean, kes mind nendega õnnistas. Ja nina! Nina on meil lausa tõutunnuseks, seda nimetatakse Irsi ninaks ja selle järgi võib ka üsna kaugeid sugulasi eksimatult ära tunda. Ja suu on ka temalt. Päris kindlasti kohe. Tõenäoliselt ka naeratusel kergelt paremale liikuv lohk ülahuulel. Huvitav, mis ma temalt veel saanud olen? Silmad (nii kuju kui värv) on ema poolt, tema isalt, ma arvan (kuju suhtes pole siiski päris kindel). Käed isaemalt, päris kindlasti. Mäletan vanaema käsi üsna hästi, veresooni, nahastruktuuri... Ja väikseid kõveraid sõrmi, mis on mul õnnestunud edasi anda ka oma lastele. Jalad on ka vanaemalt. Kõrvad on isa poolt.

Nii tore, mulle tundub järjest rohkem, et kallid esivanemad on mulle kasutada andnud parimad osad endast!

Näitasin pilti Laglele ja tema kilkas rõõmsalt, et ma olla jah täpselt vanaisa nägu. No tore. Ja siis tuli hoopis olulisem mõte, tühja nendest kulmukaartest, aga vanaisa oli nii lollakalt kangekaelne inimene (ja isa ka), huvitav, kas iseloom tuleb kulmukaartega kaasa? Ei, ma ei kurda, omal kombel olid nad imetlusväärsed inimesed ja ma olen uhke nende üle, aga... Natuke ettevaatlikuks teeb. Muidugi, lootus jääb, et ka iseloomus olen saanud ikkagi paremad küljed. Mitte vanaema järjest progresseeruvat allaheitlikkust ja mitte vanaisa ja isa järjest süvenevat ja teisi ignoreerivat kangekaelsust. Vaid hoopis teise vanaema intelligentsuse ja teadmistejanu, inimlikkuse. Mõlemalt poolt esivanemate musikaalsuse. Isa poolt avatud pilgu ja tunnetuse looduse suhtes... Ema poolt pikaajalise õppimisvõime. Nende üle oleks küll hea meel.

Ma tean, et mul ei ole kusagilt mingit pärandust oodata. Olen juba kätte saanud vanaema albumid, temaga Siberis käinud igivana õmblusmasina, vanavanaisa õliluisu, emaisa salmiku, vana-vana-vanaema kirstu, mõned vanaisa tehtud mööblitükid. Nende üle on mul hea meel. Aga kõige rohkem oleks vist hea meel mõista, et nende parimad iseloomuomadused minus (ja ehk lasteski) edasi elavad. Mjah, kui ikka pole miljoneid oodata, tuleb sellega leppida, mida koi ja rooste ei riku...

2 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

See, mida üles loed - nii juppe Sinust kui asist kraami - kindlalt rohkem väärt, kui miljunid;)

Anonüümne ütles ...

Kui pole käsi, nägu ega jalgu, pole ka miljunitest kasu. Ega kapp rõõmu tunne, ikka kappi paneja!
Ning mulle on sygava mulje jätnud lood 19-20 saj kiirelt areneva tööstusliku kapitalismi virkadest tehasetöölistest - kirjeldamatult kicad ning närakad barakikorterid, kus siis vireles kogu, pidevalt täienev pere - sest maalttulnud töömees soovis kah naist omada ning sigida nagu esivanematel kombex - aga muutunud, ning tohutult ebainimlikes oludes...
ning meie omad vanemad & vanavanemad. Eriti need, kellelt NSVL-i qldsetes oludes rööviti koguvara ning kes lagedas toas ilma voodipesu & sööginõudeta, omades ainult vilecaid tööriideid, ehitasid yles suure riigi tohutud rikkused. Jutt minu vanaemast, kes oli ori kolhoosi vasikalaudas (tolle aja eest, kuna palka ei maxtud, et saanud ta ka pensioni). Ning paljudest teistest vanavanamatest. Meie puhtad toad, valged särgid ning vabad õhtud on tõeline rikkus. Seda ei hinda muidugi inimene, kes orjab meeleheitlikult midagi moodsat.
Kyll on mul alles komme tekkinud, ajaloolisi mõtteid heietada ning yritada oma suguvõsa ajalootunnetuslikku pilti kokku panna. Sorri, aga ehk tekitab teisteski veidi Savisaare-toredate-venemaa-reiside jms taustal huvitavaid mõtteid.
Trv teadagi kes.