esmaspäev, 14. september 2009

Kohati puuduvad kohad, ajuti puudub aeg...

Käisin laupäeval Siksäläs, kohas, kus olen suvitanud väga armsad ja kosutavad poolteist suve. Ja võibolla ei lähe ma sinna niimoodi enam kunagi. Niisiis, sel suvel olin armunud rohkem inimesse, kui tollesse kohasse seal ja jõudsin esimest korda sel aastal sinna alles nüüd. Ja nüüdki ainult selleks, et tuua ära asjad, mida võib veel vaja minna, kui ma tõesti sinna enam ei lähe.

Korjasin asju kokku, tekid, küünlad, labidas, reha... ja ei tundnud mingit kahjutunnet. Olgugi, et olin seal tõesti õnnelik olnud. See oli üle 10 (või isegi rohkema) aasta olnud paik, kus tundsin ennast kodus, kus oli hingerahu. Jalutasin veel ringi, allika juurde, lõkkease, ait... Istusin tunnikese lihtsalt vaikselt ja kuulasin. Ja mõistsin, et see aeg on läbi. Uued ajad on tulemas. Ma olingi seal ainult külaline, mitte kunagi päris perenaine olnud. Mind oli hästi vastu võetud, küllap võetaks veel edaspidigi, aga ikkagi ainult külalisena. Mul on seal hea olnud, olen seal õnnelik olnud, seda kohta armastanud. Ja koht on mind hoidnud. Aga... elu läheb edasi. Ja ma ei kahetse. Jätsin sinna endast suure, kõige suurema pihlakast skulptuuri ja ka mu elu esimese ehitise, nimelt peldiku. Mulle tundub, et ma ei ole midagi võlgu. Andsin endast parima, mida sain.

Sõitsin tagasitulles eemalt mööda (st lugesin teeviitu) Meremäest, millega on ju kunagi samasugune meeletu side olnud. Kummaline, mõtlesin, et sõidaks ka sealt möödaminnes läbi, aga midagi ei seo mind enam. Pole vaja minna, ma olen vaba. Kummaline. Elu keerab kummalisi keerde. Pillutab siia ja sinna. Kuna ma siis lõpuks jõuan kohta, mida võiks koduks nimetada? Koduks, mitte järjekordseks lühikeseks külaskäiguks?

Hakkasin sellele mõtlema, kuna ka selle korteri vastu on mingi kerge vimm. 5 aastat olen siin olnud ja ometi pole päriselt veel ära kodunenud. Mäletan, kuidas rääkisin kunagi, napilt enne lahkukolimist ühele uuele sõbrale oma suhetest, segadusest, hirmudest ja soovist vabaks saada, muuta elu. Lõpuks ta küsis, kui ma sellest nii palju räägin, kas ma siis seda ka päriselt mõtlen? Praegu on sama tunne (seekord korteri, mitte inimese suhtes). Võibolla olen siin veel mõni aeg, aga... Eks näis, mis elu toob. Hoian silmad lahti. Ootan soodsaid tuuli. Millegipärast on mul siin tihti lämbumise tunne (emotsionaalselt), võibolla ei ole see seotud kohaga, aga kust ma tean, kui ma ei otsi vastuseid? Olgu siis enda seest või väljast, igalt poolt. Kuna ma koju jõuan? Päris koju?

Ja ma ei taha mingit esoteerilist jama, et me olemegi ainult külalised siin jne jne ja meie elu on ainult viiv, miski pole igaviku mõistes kindel bla-bla-bla. Kuna ma KOJU jõuan? Sellesse kohta, kust ma lähen ja kuhu alati tagasi tulen? KOJU? PÄRIS KOJU? Või tahan ma võimatut? Igatahes ma ei kannata enam lihtsalt apaatset passimist, hakkasin maad kuulama. Kui ma ka ei koli, siis ehk saan vähemalt aru, kas kusagil võib üldse sellist kohta olla, nagu ma otsin. Ma ju näen, et inimesed elavad (mitte alati, aga mõnikord siiski) kohtades, mis ongi neile koduks. Ma olen neile ausalt kade. Käin ja imetlen, kadestan ja loodan leida ka ise sellist kohta, sellist tunnet. Igal sügisel tuleb mulle kolimise tuhin peale, siiani olen ikka paigale jäänud. Eks näis, kui kauaks...

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Esoteerika, et me oleme siin hetkeks kylalised jne, on ka minu arvates jama. Meie enda elu iga päev ongi see igavik, igavik kogu ajaloo mõistes meie jaoks aga hetk, ylivõõras mure, mis pole kõneväärtki. Meie igapäevane igavik peab olema mugav ning elamisväärne...
Kodutunne muide sõltub päris mitmest asjaolust, ning inimest hetkel iseloomustav tunneteskaala võib yhel päeval öelda midagi muud q ytles eile.
Ma tean, et minu kodutunde juurde qlub hea lahmakas Maad. Ning privaacus. Vanadele puumajadele iseloomulik õhustik. See pole veel kõik...
Mis on Sinu kodutunde koostisained? Retseptiga on lihtsam rohtu leida...
K, trv

kaaren ütles ...

PS. Kas te olete inffi ning abipalveid puutegelaste varguse kohta ka netti riputanud? Pannud linke foorumitesse, tasuta qlutustelehtedele jne jne? Peab ytlema, et policeiametnike % elanikkonnast on kaduvväike ning nad ei jõua ilma meie endi abita kogu maad läbi tuustida. Loodan, et see koerakoonlaste tegu saab peagi lahenduse.

Zeldale ütles ...

mina olen harjunud kolima, enamasti suudame juba nalja visata, kui järjekordne koht ees ootab.Borkakantsi röövlid nö:)

väga uus lähenemine Sul, ma pole nii isegi veel mõtelda osanud.

Tervitan!

Lendav ütles ...

Kodu koostisosad? Retsept?

Metsa kohin. Kuldne päike heinas helkimas. Igivana puu krobeline koor. Hullumeelne tahtmine ärgata vara hommikul, et niitma minna...

Kodu on see koht, kus on minu otsustada, kas istutan või saen puu maha. Kus maja mu ümber sisaldab suurel hulgal puitu. Kus on hea ja kindel olla minul ja mu lähedastel. Väga suure tõenäosusega mitte linnas, pigem kuhugi maa poole, metsa poole. Tõenäoliselt mitte täiesti lapikul maal, vaid mänglevate pinnavormide vahel. Ja tegelikult on kõik need välised asjad vähemolulised, kui tunne. Otsingi tunnet.

See on sarnane armastuse otsimisega, olen otsinud tunnet inimese suhtes, aastaid otsinud. Selle olen lõpuks leidnud. Nüüd otsin samamoodi tunnet paiga suhtes, kohta, mida armastada ja hoida. Ja nii nagu inimesegagi, ma võin ju arvata, et ideaal oleks selline ja selline, aga kui see käes on, muutub ideaalpilt tarbetuks ja teinekord naiivsekski. Ma võin ju tahta nii mitu hektarit metsa, heinamaad, jõge või järve (looduslikku, mitte tehis), kahekordset palkmaja kivikatusega, vaikset naabrust, heas korras ja talvel väga hästi läbitavaid teid, aga millisesse kohta ma tegelikult ära armun, ju ei tea. Nagu inimesegagi - pikk, heledapäine, noor, tugev, terve, intelligentne, edukas, kõrgharidusega, karjääriga, hoiab peret ja lapsi, ratsutab valgel hobusel, ümmardab mind nagu kuningannat ja toob iga päev kartulikotitäie raha (või veel parem - kulda) koju. Ja tegelikult on ta hoopis näiteks suht väikest kasvu, keskealine, tõmmu, lihtne ja lihtsalt südamlik inimene... Võibolla on see koht väike hütt, raielangi kõrval, veekogu on 10 km kaugusel, koht, kus ma pole isegi päris omanik... aga tunne on hea. Parem,kui mõnes ideaalile rohkem sarnanevas kohas.

Otsingi tunnet, muud ei midagi, lihtsalt tunnet, et olen kodus.

Ma olen viimase 13 aasta jooksul 11erinevat korterit rohkem või vähem tinglikult koduks nimetanud. Ma olen surmani tüdinud üürikates elamisest ja pidevast ebamäärasusest (läheb müüki-ei lähe, tõstame üüri-ei tõsta, parandame katust-ei paranda jne). Ohh, koju tahaks... kus iganes see siis ka pole.