Mingi eri tihe aeg on. Hommikupoole helistati lasketiirust (kus on Elva kandi suurim puukujude park) ja teatati, et täna öösel oli pihta pandud üle 10 kuju. Tummaks võtab. Lausa hingetuks. Ei jaksa kommenteerida.
Õhtul aga toimus meie tibatillukeses linnakeses jälle ime. Nagu ma olen aru saanud, toimub see siin suhteliselt regulaarselt. Nimelt oli järjekordne kontsert, Jason Carter mängis kordamööda tavalist ja harf-kitarri. Ma siiani pole veel päris toibunud.
Seda lugu ta mängis. Video on muuseas Eestis filmitud, Vene piiri ääres. See lugu oli ka ettekandmisel, tähendas põhjasuunda ja põhjast tulevat liivatormi.
Kõik, mis ta mängis, läks otse läbi juuksejuurte varvastesse. Ja kummalisel kombel puudutasid kõik, täiesti erinevad lood, isiklikult. Naersin, nutsin, hoidsin hinge kinni ja hingeldasin vaheldumisi. Ja ma ei saa märkimata jätta, et nii mõnigi inimene, kes ei saanud kuulama tulla, oleks ikka võinud...
1 kommentaar:
Ei jaksa jah! :(
Postita kommentaar