Laupäev, 29. august 2009

Siduv tühjus

Sain täna jälle rõõmsa üllatuse. Juhtusin lähemalt suhtlema kalli sugulasega (meie vanaemad olid õed), kellega enne on ainult poesabas "tere" vahetatud. Varasem mulje (ehk siis inimene oma mõtetes võõraste keskel) on olnud üsna tagasihoidlik, aeglane, isegi morn. Ja nüüd tuleb äkki välja, et ta on hoopis elavam inimene, liikuvam, lahtisem, südamlikum, kui ma oleksin osanud üldse arvata. Et ta oskab naerda. Mul on lõpmata hea meel, et ma temaga kontakti võtsin.

Üldse ma kogun inimesi. Minu kogus on juba päris tore hulk sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kellega tutvus, ma tunnen, teeb mind rikkamaks. Nüüd on üks veel juures. Ma olen rikas, nagu troll!

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis vaikusest, sellest, kuidas me ühtpidi vajame ja samas kardame vaikust. Paljud, väga paljud inimesed panevad koju jõudes esimese asjana teleka käima. Et mitte jääda iseendaga üksi, vaikusse... See, mis võib välja tulla enda seest, võib olla üsna hirmutav. Kaaren sellest natuke eelmise posti kommentaaris kirjutas. Aga samas... jõuab mõte jälle tasakaaluni, kõike on ju vaja, nii vaikust kui seltsi, ümbritsevaid hääli. See vaikus, mida mina kirjeldasin, oligi vaikus, mis ei eksisteeri üldse omaette. See on vaikus, mis on kõigi helide taga. Jõekohin on nagu hõre helikangas, mis paistab (kostab) läbi. Ja samamoodi ritsikasirin, kõrte sahin, puude kohin... Ja kui nendest läbi vaadata (kuulata), on aimata teisel pool vaikust. Sellist vaikust, mis saab olla ainult helide taga. See on õnnis vaikus, selline vaikus, milles saavad hakata sündima uued mõtted, tunded, ideed, teod... See on see tühjus, millest saavad uued asjad sündima hakata. Siduv tühjus, nagu on öelnud Dan Simmons oma Hyperioni saagas.

Sellist vaikust saab kuulda ainult siis, kui helid ei ole liiga tihked. Eks see sõltub muidugi ka kuulajast. Aga - ei ole midagi meeldivamat, kui korralik väljapeetud paus heas muusikas. Trummirütmidki ju koosnevad aukudest, nii nagu kalavõrkki. Õpin tasapisi leidma tasakaalu rabelemise ja vaikselt olemise vahel. Liigne vaikus viib depressioonini, teotahe kaob, sumbub. Liigne rabelemine aga kurnab nii, et lõpuks ei saa üldse aru, kuhu joostakse ja milleks.

Kui ma nüüd vaatan jälle oma blogi pealkirja, siis kõigun ma pidevalt kaose ja tühjuse vahet. Tühjus on puhkehetk, aeg enne uute asjade sündi. Ja kaos on kõigi võimaluste ruum, ainult erinevalt tühjusest liikumises olev ruum.

Siia järele oleks ilus ära mainida, et minu töökoht on alles. Paljudes koolides ei jäeta ringe alles, Paluperas jäeti. Ma olen ka uuel hooajal Palupera põhkoolis ringiõpetaja. Natuke väiksema palgaga, nagu kõik teisedki, aga ametlikult tööl.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ritsikasirin on armsa Maaema viiulimuusika:) ning jõekohin jne jne tuletab meelde, et oleme langev täht Maa igaveses mustris. Kui antud istumiskohal on sinu jaox isiklik, esivanematega tähendus, siis avardab see sinu enda sisemist ruumi. Kes ei soovi enda sisse korrastatud, st mõttetööd nõudvat ruumi, see muidugi paneb enda ymber igasugu tehispillid yyrgama. Inimene on ju nagu trummmmmmmm. Mis qmiseb tema sees?
PS. Eelmise posti kommis hakkasingi seeprst vaidlema, et loodushelid EI OLE vaikus! See on helikeskkond, mis on lihtsalt linnakeskkonnast võrreldamatult õrnem & ilusam:) ning mõjub inimesele samahästi nagu või leivale.
Trv K

Metsamoor ütles ...

Istun igal hommikul metsas käies korraks seenekuningale sülle... Ja olen nii omaette vaiksete helide sees.... Küll on hea!