Neljapäev, 2. oktoober 2008

Kaos ja tühjus

Pusisin siin blogis piltide ja värvidega edasi ja tagasi, riputasin ka galeriisse pilte juurde. Jäin mõtlema blogi nime üle. Ja ma leidsin, et see nimi kehtib ikka veel. Selja taga on kaos, kohati ikka veel tunnen kaost keerlemas enda ümber. Samas on tühjuse maitse keelel. Häbemata hea tunne on, kui koorem jääb väiksemaks. Häbemata hea on olla vahel vaikuses ja tühjuses. Mõtlemine on tihti nauditav tegevus, väitlemine samamoodi. Mulle on alati meeldinud sõnad. Ajapikku olen õppinud ka hindama seda, kui sõnad saavad otsa - sõnu pole enam. Pole enam hinnanguid, hirme, ootusi. On Suur Vaikus. See võib tekkida millest iganes, kus iganes.

Kehvem lugu on see, et selles suures vaikuses on minu ümber ikka paras kaos, kus tuleb orienteeruda. Kaos on tekkinud osaliselt selle tõttu, et mul pole olnud korralikku märkmikku. Viimase paari nädalaga olen hakanud hüppeliselt rohkem unustama. Iga natukese aja tagant tekib mõni piinlik moment, kus ilmneb, et suur vaikus on ainult minus, ümberringi toimub midagi suure mürinaga. Ja mina olen unustanud, kellega, kus, kuna ja milleks olen lubanud kohtuda... Sest minu jaoks on aeg oma tähtsuse kaotanud. Aga ma olen 2 kooliskäija lapse ema, kellel on siiski kohustused. Pole võimalik unustada ennast vaikusse, kui tuleb täita sotsiaalseid kohustusi, aga mina ikka unustan... Selles mõttes ma pole hea ema, mul ei jagu lõpmata palju tähelepanu oma lastele. Ma ei suuda nende kodutöid iga päev piinlikult üle kontrollida (nagu olen kuulnud, teised vanemad tegevat). Ma ei suuda nendega isegi ühe laua taga süüa, sest, kurat võtaks, me ei mahu sellesse kööki ühe laua taga koos mõnusasti sööma. Mida me üldse koos teeme? Kooliperioodil?

Hoolimata pidevatest mäluaukudest on vaikus siiski hea. Ma ei mäleta, millal ma viimati depressioonist nii kaugel olin. Sest see soe pehme vaikus on nagu suur soe hoolimise suletekk, maailm pole enam kõle ja külm, hoolimiseta paik. Suur osa selles tundes on inimestel, keda olen oma ellu vastu võtnud sõpradeks, seltsimeesteks, lähedasteks. Sellel aastal on lõpuks tulnud tunne, et hakkan kodunema siin väikses linnakeses. See on võtnud üle 4 aasta. Nüüd on mul siis lõpuks turvaline sõpruskond, kelle seltsis saan ma olla just see, kes olen, pole enam vajadust salata ennast maha sobitumaks keskkonda. Ja muidugi ei saa mainimata jätta armast inimest, kelle seltsis tuleb suur soe vaikus, mõtted ja soovid lõpevad otsa ja järele jääb ainult puhas olemine. Ma tänan!

4 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Me oleme siis samakaua aega kohaneda saanud... Ja mul oli tunne. et Sa oled Põline, alati selle kogukonna keskel/lähedal olnud...

Lendav ütles ...

Olen suurema osa elust Elvas elanud, vahepeal olin 8 aastat Tartus. Tagasi kolides olid siin lähedasematest ainult ema ja sõbranna Mari, kes kolis siia samuti 4 aastat tagasi. Selle 4,5 aastaga on mu kohalik sõpruskond 95% uuenenud. Suurem osa neist vähem, kui viimase aasta jooksul... Algul oli inimeste poolest väga kõle, neid, kes on praegu sõbrad, ma lapsepõlves ei tundnud.

Metsamoor ütles ...

Meie tulime 10. veebruaril 2004 ja algul oli ikka üsna kurb, enam ei ole:-))

Lendav ütles ...

Mina tulin 2004 märtsi algul, see oli suur kolimiste aasta nii tuttavate kui sugulaste hulgas...