Pildikesi

Unest äratatud nahkhiir Muhediku kuuris. Ahh, kui armas! Häiritud loomake oli hommikuks endale uue magamiskoha otsinud.

Kamina ees on pööratud yin ja yang. Yin on vanem ja suurem, kirjuvõitu. Yang on noorem, see-eest väge täis ja sisaldab kohustuslikku valget laiku ka (lausa mitut, mis sest, et need pildil ei paista).










Selle sügise viimane lõke vist. Tantsisime neljakesi, hangud käes, ümber sädemepilve. Ma ei teagi nüüd, kas hing põles puhtaks või jäi mõni tahmane näpujälg ka sellele?






Pole vahepeal tahtnud kirjutada, sest.... ei osanud. Kuidas kirjutada sellest, kui käid sõbral külas, ehitad poole ööni maja (vundamendist korstnani, pliidist vannitoani...), lähed koju, hing kerge ja ... ülejärgmisel õhtul saad teate, et ta on nüüd teisel pool Toone jõge. Ma ei puudutanud teda ärasaatmisel, sest minu hinges on ikka veel alles see soe viimane kallistus. See päris, see tõeline. Ja nii ta jääbki, alati meid saatma oma mõtete ja soovidega, ideede ja plaanidega, mida on jagatud. Senikaua, kuni me mäletame krutskeid täis naeratust, häälekõla, sära silmis, lõppematut elutarkust ning kustumatut elujanu, elab ta meis edasi. Aitäh, Muhedik, sa oled mulle andnud rohkem, kui ma praegu arvatagi oskan!

Killukesi

Kaamos võtab maad. Päikese kaar on järjest madalam, kütteperiood ammu alanud ja tahtmine karu kombel koopasse pugeda on järjest tugevam. Aga inimene ei ole karu. Ega ka siil.

 Tööl juhtub ikka üht-teist nägema. Olen siin varem näidanud kooli Kondi-Robi, siin on nüüd õpetaja kapist välja ilmunud Robi jäse. Ma arvasin, et säilinud on ainult torso, aga õnneks ma eksisin. Päris huvitav. Puha ladinakeelsete kirjadega ja.

 Mõnes blogis on hiljuti olnud juttu surmateemadel - et kes kardab ja mida ja miks. Ma sellest pikalt ei hakka heietama, aga üldiselt on mu suhtumine samasugune nagu nendesse kontidesse siin - surm on elu osa. Ja see ei pruugi olla sugugi kõige hirmutavam või koledam osa. Surm lihtsalt on. Ma ei karda surma paaniliselt, aga elada tahaks küll. Elu on ju nii ilus ja huvitav!

 Vurr kella keeramas. Udupilt, sest objektiiv must ja Vurr liiga kiire.

 Härmatis peldiku taustal. Miks nii udune? Sest ma ei tulnud selle peale, et telefoni läätsekatet võiks puhastada. Päris fotokaga ei olegi mõnda aega pildistanud, seda ei tassi ju igal pool kaasas ja ausalt öelda ei ole meeldegi tulnud, et pilti võiks teha. Vahel harva, kui härmatist vaja dokumenteerida, siis teen oma telefoniga odavaid udupilte. Fotokas on rohkem Lagle käes olnud, kes sellega koolis toimetab.

 Värskamaa vahutordid. Või siis alpi põdrasamblik.

Vareskold. Tõenäoliselt mets-vareskold, sest nõmm-vareskold on palju haruldasem, näevad nad üsna sarnased välja. Nägin seda taime Värskas esimest korda, väga põnev hakkas, kukkusin kohe guugeldama. Muuhulgas sain teada, et inglased seda maaseedriks kutsuvad. Nunnu 😊 Nüüd tahaks veel ungrukolda ka kohata, siis oleks Eestimaa kollad laias laastus tuttavad.

Kiire aruanne

Ilm on järjest pimedam, nüüd kästi kell ka veel ära keerata - õhtupimedus saabub ebameeldivalt ruttu. Kokkuvõttes olen jõudnud sinnamaale, et ehitus on konserveeritud. Nipet-näpet saan veel teha, aga vundamendinurga valu jääb siiski kevadesse. Laupäeval loopisime peremehe, Hillari ja Kõutsiga kraavipõhja paraja kihi kruusa. Põhja valgunud vesi sai ka välja - mina tõstsin ämbriga kaeviku servale ja mehed jooksid, niiviisi oma 100x järjest. Pump nimelt oli selleks hetkeks meie objektilt lahkunud. Ega see kaeviku kuivendamine palju aega võtnud, saime hakkama küll. Järgmisel hommikul oli täiesti selge, et üle rinna üle100g tõsta ei ole tervislik - selja- ja kõhulihased nurisesid tublisti. Aga töö sai tehtud, kevadel pole muud teha, kui saalungeid kohendada ja ehitust jätkata.

Kruusa loopimine oli lausa lust, eriti võrreldes savitöödega. Ei saa öelda, et ma savi just vihkaksin, aga ega ma teda ei armasta küll. Vähemalt mitte kaevata.

Kuna peremees ja Hillar oleksid pidanud kruusaloopimise asemel laupäeval hoopis puid võrgutama, pidin neile pühapäeval kindlasti appi minema. Pühapäev oli sulnis, vahel tuli küll mõni udusem pilv, aga üldiselt oli tuulevaikus ja vahetevahel paistis pilvehõrenduse vahelt isegi päike. Suurem osa väikseid puid said võrgutatud, mõned ahvatlevamad noored tüved mässitud. Kitsed ja jänesed on küll nunnud, aga paraku mitte noores iluaias. Püüdsin vahetevahel ette kujutada, milline saab Taga talu park olema siis, kui puud juba puumõõtu, aga ei suutnudki.

Suur sügav sügis on käes.

Hurraaa!

.

Kas mäletate filmi Lõputu Küünlapäev? Ma olen kuidagi sinna sisse sattunud. Lumi tuli ka maha, et pilt täielikum oleks. Tahaks ärgata ja leida, et kruusahunnik on saabunud.

Võtsin kudumise ette. Selle, mida 4 aastat tagasi alustasin. Päris mõnus on, isegi kruusa puudumine läheb meelest😊

Kas kildu sai?

Arvake ära, kas karjäärist oodatavat materjali sai?

....

Ei saanud. Kopp oli kohal, aga traktoril oli mingi muu pakiline töö ja uued kokkulepped said homseks. Ma usun seda alles siis, kui õue peal hunnikut oma silmaga näen.

Ühtlasi lubab ilma sandiks ära keerata. Ei tea, mis üldse saab. Vägisi kisub sinnapoole, et valamine tuleb jälle edasi lükata. Kildu võib veel lörtsisadude vahel visata, aga valamist ei taha päris ekstreemilmadega ju ka teha. Võibolla tuleb valamine jätta kevadesse. Visata kild kraavi, katta äravoolutoru talveks kinni ja jätta ootele. Minu peamine abiline ei saa selliste ilmadega ka siia kohale - tema sõiduvahendiks on tsikkel ja ma ei taha, et ta ennast lörtsi ja libedaga hunnikusse sõidaks, kohe kuidagi ei taha. Ma pean selle edasilükkamise mõttega nüüd harjuma. Lähen teen tassi teed, võtan tüki kooki ja harjun.

Säärane värvitud mulk

Saagis Kalamees, värvisin mina. Kahe meetri kõrgune mees, kuju kokku umbes 2,5m. Saab paiknema Pikasillas. Viimane ots oli küll üsna ränk, näpud härmas ja nina otsas tilk, aga tehtud sai. Kuju jalgade ette paku külge tuleb silt Mulgimaa. Värvisin ja mõtlesin, et jah, mulgi on maa 😁

Ehitusregistrist

On vaja dokumentatsiooni korrastada. Tuhnin ehitusregistris, samal ajal maaameti kaart kõrval lahti. Ja täiesti juhuslikult tuleb välja, et ehitusregistris oleva küüni koordinaadid viitavad kaardil hoopis laudale, lauda koordinaadid on puukuuri küljes, puukuuri koordinaatide järgi leiab sauna ja ... kuna sauna jaoks ei ole maaameti kaardil hooneid jagunud, siis on see täispuhutav ja portatiivne või midagi. Elumaja oli elumaja koha peal. Hea seegi. Peremees käis selle infoga täna vallas ja sai imekombel kohe midagi korda, loodetavasti me ei pea puid kuurist sauna ümber kolima ja kuuri laudaks vormistama 😁

Selle üllatava avastuse rääkisin edasi sõbrale, kellega kohe koos arvuti avasime ja tema talu hooned üle kontrollisime. Tema ise teadis, et hoonetega peaks kõik korras olema. Ja! Tuli välja, et registris on ainult elumaja! Saun, laut, kuivati ja puukuur on puudu! Maaameti kaardil on olemas, aga ehitusregistris mitte silpigi! Sõber läks ähmi täis ja lubas esimesel võimalusel valda silgata.

Sest kes ei ole kuulnud - kui 2020. aastaks ei ole olemasolevad hooned ilusti seadustatud ja registris, hakkab riik omale 500 euro kaupa tulu teenima iga ebaseadusliku hoone pealt. Või vähemalt nii on ametlikult ähvardatud. Isegi see, kui paberitel ja arhiivides on kõik korras, aga digitaliseeritud pole, võib minna kalliks maksma. Nii et olge hoolsad, et te ametnike tegemata tööd varsti omast taskust trahvidena kinni ei maksa!

Niisiis. Mine ehr.ee leheküljele, pane otsingukasti oma kinnisvara aadress või registrinumber ja vaata, mis seal kirjas on. Et kas kõik hooned ikka on üldse olemas. Vaata ruutmeetreid ja üldse, kas midagi paistab väga valesti. Kui klõpsata hoone ehitusregistri koodile, avaneb konkreetse hoone lehekülg, kus on juba rohkem andmeid. Koondvaate juurest leiab ka konkreetse hoone koordinaadid. Ja kõrvutades koordinaadi-numbreid ning maaameti kaarti , saab kontrollida, kas hooned on ikka õige nimega. Koordinaate näeb kaardi ülanurgas, kuhu kursor näitab, selle punkti koordinaati näitabki. Üldjuhul peaks hoonete kohale märgitud ristkülikute nurkades olema täpselt ehitusregistris toodud koordinaadid.
Lisan juurde - teine ja lihtsam variant on ka - ehitusregistris hoone leheküljel on valik"asukoht". Sellele klõpsates avaneb uus asukohaandmete aken, mille all servas on "vaata asukohta kaardil". Kui hoonel on koordinaadid küljes, avaneb kaart koos eraldi värviliseks märgitud hoonega. Kui hoonel koordinaate küljes pole, avaneb ilma erimärkideta terve katastriüksuse kaart.

Lustige! Mulle küll kaardid meeldivad, nii põnev on 😊 Teiseks on hea teada, kas kõik on ikka korras, et paari aasta pärast ei oleks halbu üllatusi.

Kui otse ei saa, tuleb ringiga minna

Kui telefon keeldub pilte arvutisse andmast, tuleb proovida otse telefonist blogida. Noh, võimalik ju on, aga jube tüütu...

Arengud ja Väljakutsed

Kolmepäevastest talgutest sai sujuvalt ühepäevane üritus, sest KRUUSA EGA KILDU EI SAA KÄTTE! Juba 2 nädalat pole lähimates karjäärides olnud koppa. Mis iganes need põhjused ka pole olnud. Kopamees ise ei tea oma tööplatsi ette rohkem kui 1 päev. Mingi legendi järgi pidi esmaspäevast kopp tagasi olema, aga seda juttu olen ma varemgi kuulnud. Enne ei usu, kui kruusahunnik õue peal. Teadaolev lähim töötav karjäär on 35km kaugusel, sealt traktoriga tuua oleks pisut jama. Veoautot aga õu veel ei kanna - see jube vesi, mis viimastel nädalatel alla sadas, ei ole kamarast veel lahkunud. Nii et Arengud ja Väljakutsed - kõige keerulisem väljakutse on leppida asjaoludega, mida mina muuta ei saa ning õppida rahulikult ootama.

Aga mis siis tehtud sai? Minu karjatuste peale ilmus kohale ex, Kaaren oma abikaasaga, AlGusti ja Kõuts. Kõutsi dirigeerimise all sai kraav savipasast tühjaks visatud ja toestatud, et kui see neetud kruus ehk kild kohale jõuab, saab kohe edasi tegutseda. Mina aga ronisin kraavist enne lõunat välja, kutsusin AlGusti seltsiks, tegime süüa, tegime süüa, tegime süüa. Rahmeldaja oli õnneks juba põdrakondid puljongiks vormistanud. Aga õhtuse prae liha tükeldamine (metskits ja põder) oli küll väljakutse - pidevalt rippus Vurru hammastega lihakäntsaka ühes otsas ja Siku käppapidi teises otsas. Täna hommikul vaadati mind õige pika pilguga - et kus siis värske põder on? Eile ju oli?

Kõigile abilistele, kes ohverdasid oma kallist ajast mulle terve ilusa päikselise laupäeva, olen üdini tänulik - ilma teieta ma poleks midagi tehtud saanud. Saviviskamine, ise põlvini porisse aheldatud, on ränk töö. Ühegi masinaga sinna praegu ligi enam ei pääse, nii et ürgne labidajõud oligi hetkel ainus lahendus. Seal kaevikus olles ikka mõtlesin, aga kuidas sõja ajal oli? Niiviisi neid kaevikuid kaevatigi? Küllap vist. Ainult labidad olid tillukesed sapöörikad ja kaevati elu eest, kuulid pea kohal vihisemas. Meil oli selle kõrval lausa lustlik see ettevõtmine... Ja suurem osa vundamendist on olemas ju. See mudamaadlus toimub kõigest ühes puuduolevas nurgakeses.

Kummaline mõelda, et mis see siis ära ei ole? Kraav maasse, siis killupadi alla (karjäärid on ju lähedal), saalung ja segu ja valmis! No nii põhimõtteliselt. Ja siis tuleb kopp, närib maasse kraavi, ja kohe hakkab sadama. Ilusast kraavist saab kiiresti jube mülgas. Kruusa ei saa karjäärist kätte. Juba mitu nädalat ei saa kätte. Täiesti algsest plaanist välja on see, et 4 inimest kaevavad nagu segased, et kraav saaks algsesse olekusse tagasi. Lisaks kilpide naelutamine jne. Huvitav, mis veel kõik juhtuda saab? Kui palju on võimalusi, et see väike (pealtnäha) lihtne töö saab veel takerduda?

Täna kasutasin osavalt ära killustiku puudumist ja kasutasin vaba päeva ERMi galeriinäituse vaatamiseks. AlGustiga oli see üks tore ettevõtmine, iga viimne kui kostüüm, pluus, kampsun ja kleit sai üksipulgi üle vaadatud ja hinnatud. Näpud hakkasid kohe sügelema, ma nüüd kohe ei teagi, kas ma peaksin midagi kuduma, tikkima või pilutama. Väga inspireeriv näitus. Pean selle kudumiskihu vist siiski edasi lükkama sellesse aega, kui välitööd lõppenud on.

Mul oleks isegi paar pilti, aga mingil põhjusel ei anna telefon pilte arvutisse välja. Kitsipung.

Aga lõpetuseks - ma tänan! Arvata on, et need ei ole sellel objektil viimased talgud. Loodetavasti ei ole järgmised talgud enam hädaolukordade likvideerimised, vaid päriselt loovad. Tänan veel kord!