Päevad pikenevad silmaganähtavalt, valgust ja rõõmu tuleb järjest juurde. Tervis ... no nagu oleks (ptüi-ptüi-ptüi!). Tööl küll ei taha eriti käia, aga muidu pole väga vigagi. Juba prantsatas minu valdustesse tonnine jalakapakk, millest on vaja maikuuks Rannu kanti jälle üks pink uuristada ja. Elu läheb jälle huvitavaks.
Käesolev talveperiood on käsitöö poolest õige kehv olnud, aga natuke oleme Laglega katsetanud ja nokitsenud. Sammalt, samblikke ja muud pisifloorat tahaks selles võtmes edasi näppida 😏
Mingil imelikul kombel reageeris kristallvaigu keemia hariliku korpsambliku (Xanthoria parietina, kui ma ei eksi) kollasega ja tekkis punane toon. Ühel teisel katsel läks täiesti punaseks, kollast enam näha ei jäänudki. Põnev! Kahju, et ma keemias nii tumba olen, tore oleks teada, kuidas sihukesed asjad juhtuvad.
Samblasüda. Liiki ei oska nii äkki öelda. Harilik palusammal? Ei anna pead.
Puishortensia õhuliseks kulunud õied.
Väike näputäis värskeid jubinaid.
Üks samblik muutis veel värvi - originaalis oli täiesti hall, aga vaigu mõjul muutus kollaseks. Nime ei oska nimetada, võib olla mõni rihmsamblik. See-eest habesamblikud (pole veel jõudnud pildistada) jäid kenasti oma tooni, kui ehk siis läksid pisut tumedamaks. Lusti kui palju!
Aga ega meil siis ainult sammalde ja samblikega ei mässata. Vahel ikka püütakse ka mõnda raamatut lugeda.
Pildil raamat "Armastus on", Leo Bormansi kogutud artiklid armastusetundjatelt-teadlastelt kogu maailmast. Ja loomulikult on pildil väga armastusväärne lugeja.
Raamatutega on ka sel aastal kuidagi kõhnalt, no ei jõua... Mis teha, kui enamus kättesattunuid pole mitte jutukad, mis kiiresti edenevad, vaid populaarteaduse ja muidu teatmeteoste žanrist.
Aa, üks uudis veel. Käisin esimest korda Cinamonis kinos. Emaga. "November" oli vaja ära näha. Ema küll nurises natuke, et miks need näod nii tahmased pidi olema ja riided räbalad, et kas ilusamat pilti poleks saanud? Ja et kas alguse kratikõnnitümpsud pidid nii kõvad olema? Vanainimesel on kõrvad hellad. Aga mulle meeldis. Olen juba päris mitmeid arvustusi lugenud, Marcalt ja Tavainimeselt, teisteltki. Ja kuna mul ei jää muud üle kui nõustuda, siis ma ei hakka nende sõnu üle kordama. Ilus oli. Vaataks veel, jah. Isegi see armastuse valu oli ilus. Lausa tuli meelde, kuidas ma ise kunagi olen armunud olnud - tundub, nagu see kõik oleks väga ammu olnud. Inimese mälu on lühike. Ja kui ma siis kinost tulles Tagatalu poole sõitsin, läbi tuisu, üle Kambja mäe, vaatasin kaugeid kalbeid värvivaeseid ja imekauneid vaateid, oli tunne, et film kestab ikka veel. Jah. Hea. Väga hea. Minge vaatama.
Ei, minuga ei ole midagi juhtunud. Peale selle, et olen teinud tööd ja siis veel tööd ja peale selle veel tööd. Ühel imelisel härmahommikul (ilm oli siis täiesti teine, vt. pealkirja)
võtsin tööle fotoka kaasa ja pildistasin sõbrad üles.
Kondirobi oli olemas juba minu kooliajal, käsi ja jalgu ja päid oli tal siis rohkem. Plastirobi on tema kõrval veel õige noor. Kui paljudes Eestimaa koolides on veel alles päris luukere? Päris-päris?
Siit tuleb päris pikk kondiseeria, traate ja pliiatsiga peale kirjutatud spikreid ka, ärge siis pahandage. Ma kaldun arvama, et sedasorti õppevahendid on tavakoolides väga haruldaseks jäänud ja sellist pildiseeriat ei näe iga päev.
Mehed, kas teil traati on?
Seitsmes lüli, kaelakont.
Viies ribi. Seitsmes ka. Tõenäoliselt kunagi ammu mõne õpetaja poolt märgitud.
Rinnak.
See pliiatsikiri tundub olevat aastakümneid vana. Jupp vaagnat.
Selgroog on üsna hõredast materjalist.
Alulised nimmelülid, kokkukasvanud ristluulülid. Saba on puudu.
Abaluu ja selle ladinakeelne spikker.
Kohe näha, et vanad sõbrad.
Tuleb tunnistada, et vaatamata puuduvatele kehaosadele on päris Robi ikkagi palju huvitavam.
----------
Vahepeal on mul õnnestunud aasta vanemaks saada. Aga aega seda tähistada pole olnud. Loodetavasti jõuan tähistamise ja puhkamiseni enne, kui minust sarnaseid kunstfotosid teha oleks võimalik.
Sest koju jääda ei saa. Asendan sel nädalal jälle haiget kolleegi (kes oli ikka sunnitud lõpuks sinise lehe võtma, pikaleveninud bronhiit või mis iganes...) ja eile hakkasin töö juures oksendama. Võeh. Kui tütar ei oleks mul abis olnud, oleksin pürsti sinnasamma õpetajate toa nurka pannud ja koju tulnud. Aga kuidagi said need miljon klassipõrandat ikka pestud ja võimla ja...
Nüüd olen maganud ja maganud ja maganud. Ja pean jälle tööle minema. Minemata jätta ei saa. Sest kedagi asendama võtta ei ole, kuigi see ei peaks olema minu mure, vaid ülemuste mure. Kõik töötajad, kes on võimelised lisakoormust võtma ja haigeid asendama, juba teevad seda (ja on ärakukkumise piiri peal). Ja haiguslehte ka nende 2-3 päeva pärast võtta ei taha, mis paranemiseks kulub. Haigusleht on kahjulik.
Kui ma jätaksin praegu minemata, oleks homme kisa suur. Mis sest, et paar paberitükki paberikorvis ja kolm liivatera põrandal ei ole veel kedagi ära tapnud.
Ma vaatasin, et pole siia ammu midagi kirjutanud. No mis mul ikka kirjutada on, muudkui vehi lapiga. Küll on politseimajas vaja nädalakene puhkust anda, küll koolimajas taud lahti...
Häid asju on ka ikka olnud. Näiteks Iisraeli barokkorkester Barrocade oli nädal tagasi Vanemuise kontserdimajas väga äge. Aitäh Urve ja Pille!
See oli oma paarkümmend aastat tagasi, kui ma esimest korda Õku Õige Õpetuse Sõna juhtusin lugema. Sõbranna teadlasest mehel oli kodus selline haruldane asi nagu arvuti ja seal sees see oligi. Praeguseks tal seda pühakirja ei ole säilinud, aga juhuse läbi leidsin võrgust selle hindamatu dokumendi:
...ja kolmeteistkümnendamal päewal tema sellest aru sai, et tal maailma walitsemine raskeks, et mitte öelda wõimatuks kätte läind kuna kõiki wõrrandeid liiga palju oli tekkinud, funktsioonid olid liiga keerulised ja temal mälu mahtu kippus nappima... (Q.2.9)
---
Muidu veereb elu siinkandis suhteliselt vaikselt. Loen raamatuid, mis juba ammu on oma järge oodanud ja asendan tööl haigestunud sõbrannat. Mingi jäledam viirus, juba ... viies? päev ja ikka veel üle 38 palavik. Igaks juhuks arvestan, et terve nädal veel tuleb topeltkoormus.
Vedasin raamatukogust omale koju mitu kilo materjali. Üks endine bioloogiaõpetaja likvideeris kodust raamatukogu ja suurem osa sellest läks vabalt võtmise riiulisse. Ma nüüd lappan need läbi ja eks näis, palju endale jätan ja palju edasi jagamisele läheb.
Hakkasin käima trennis. Väga ammu pole midagi teinud, mida trenniks nimetada saab, nüüd siis ometigi. Püstolit läksin laskma. Soodsate asjaolude korral paugutan 3x nädalas. Talvel sisetiirus, koolimaja keldris, õhupüstolit ja kui ilmad hakkavad lubama (aprillis ehk), siis kolib trenn välitiiru ja saab ka sportpüstolit näppida. Taljeümbermõõdule ei mõju see trenn küll kuidagi, aga õlavöötmele on mõnus ja vaimule mõjub ka hästi.
Aeg-ajalt teen plaane ja arvutan, kalkuleerin, otsin odavamaid ehitustarvete müügikohti. Loen ehituskirjandust ja võtan hoogu kevadeks. Vahepeal kipub tulema tunne, nagu eelpooltsiteeritud Õkul. Et mälumaht napp ja võrrandeid liiga palju ja...
Muuseas, ei ole kellegi üle (võib väikse tasu eest) lauamaterjali, prusse, OSB plaati, tuuletõkkeplaati, soojustatud välisust, treppi, soojustusplaate, korstnatelliseid jne?
---
Vananemisega on kaasnenud teravnev tähelepanu teiste inimeste kirjutamise suhtes. Ise teen järjest rohkem vigu, ometigi teiste vead häirivad järjest rohkem. Imelik. Häirib, kui kirjavahemärgi ette pannakse jutus järjekindlalt tühik, häirivad teatud parasiitsõnad... Mõne inimese juures häirib mitte ainult kirjaviis, vaid ka kõneviis. Häirib põhjendamatu läbivate suurtähtedega kirjutamine, selle peale jääb tunne, nagu mu peale karjutakse. Silma kraabib reklaamisarnane kirjaviis (mis ei ole samal ajal reklaamis, vaid suvalises tekstis, kommentaaris vms). Imemaitsev praekartul!!! Suppertore juuksurisalong!!! Olen harjutanud ennast neid pisiasju mitte tähele panema, olen isegi profülaktika mõttes ise püüdnud samamoodi kirjutada, et äkki ikka harjun selle stiiliga kuidagi ära. Igaühel on õigus vabale eneseväljendusele, ka kirjavahemärkide liigtarvitamisele. Aga ikkagi kraabib. Miks? Samal ajal kriitilisus enda suhtes järjest langeb. Kas see on vananemisega kaasnev? Ma ei ole ju veel nii vana?! Või olen...? Pindu teise silmas näen, aga palju enda omas? Ei? Ma ju tean, et olen ise kõva žestikuleerija ja kui ei kontrolli ennast, siis hakkan rääkima nagu teatrilaval, miimikat ja häält (ilmekust) forsseerides. No mis on see teistmoodi, kui lausetes liigsed hüüumärgid? Täpselt sama ju.
Õnneks mu blogiringis selliseid kirjutajaid pole. Vahel lihtsalt juhtun fb-s mõnda juhuslikku kommentaarisaba lugema ja siis võtab küll tummaks, milliseid õudseid võimalusi on eneseväljenduseks.
Tegelikult jõuab mulle järjest rohkem kohale oma küündimatus kirjutamise juures. Mõte on suur ja sügav, aga kirja tuleb mingi hale käkk, mis annab õige hädiselt edasi, mida ma tegelikult öelda tahtsin. Reaalses elus vehklen jutu kätega ja näomoonutustega edasi anda, aga kirjutades jään nõrgaks.
Võibolla tähendab see ainult seda, et peaks arvuti läheduses vähem aega veetma. Ei ole vaja meeliskleda nii palju superhüüumärkide ümber. Reaalne elu vajab ka elamist.
Viisin poja pühapäeval Paidesse, kooli. Ühtlasi põikasime sisse Tallinnasse ja laadisime auto peale 4 suurt katuseakent, 25.- tükk. Sõitsin kasvavas pimeduses selle kullakoormaga lõuna poole ja olin üdini õnnelik. Mõnikord võib millegi saamine palju rõõmu teha. Rõõm akendest ja teiseks rõõm, et auto on nii tubli ja mahutab nii palju.
Tallinn-Tartu maantee oli mõnusalt vaikne ja tühi Mäost kodu poole. Tallinna külje all oli muidugi hullumaja, pidev s***pilv ümberringi, liiga palju autosid, liiga palju sõiduradu, liiga palju foore ja liiga palju lendavat soolasolki. Aga hakkama saime! Kaur sõitis, mina lugesin kaarti. Panin poisi Paidesse maha ja sõitsin üksi edasi ning püüdsin kokku arvutada, kui mitu korda võib rõõmu saada ühest ja samast asjast. Umbes nagu mitu korda võib sooja saada ühest puusületäiest - kõigepealt metsas rassimine - puude langetamine, siis laasimine, siis jupeldamine, koju vedamine, lõhkumine, kuivatamiseks riita ladumine, siis kuuri riita ladumine, tuppa toomine, kütmine. Tuha vedu võib ka natuke vereringet ergutada. Eks nende akendega saab sama lugu olema. Leidmine, ostmine, järel käik, paigaldamine, läbi akna välja vaatamine. Võibolla tuleb mõni etapp veel juurde.
Täna oli järjekordne õnnehetk. Sain meili kirja, kus oli mu lubadeta sõidu otsus. Ja otsus oli menetlus lõpetada, kuna süü on väike. Ühtki rida määratava trahvi kohta ma ei leidnud ka korduval hoolikal lugemisel mitte.
Veel üks rõõm - külmadega on nii palju köetud, et nüüd pehmema ilmaga tundub toas suisa soe olevat! Ma pole täna veel ühelegi koldele tuld alla teinud.
Külmade ilmadega ei olnud õues suurt midagi teha, niisiis magati kohe südamest.
Korraks silm lahti, äkki antakse süüa või midagi? Eehh... magan parem edasi.
Juhuslikke radu pidi sattus mu akvaariumi mõni aeg tagasi kena kollane kala. Väga kena kollane kala. Aga. See sunnik on sihuke pisut liiga elav ja ettevõtlik minu jaoks. Ma sain nimelt omale tsuti suurema akvaariumi, kaane ja valgustuse tegemine võttis küll aega, aga nüüd on see lõpuks komplekteeritud ja väikse akvaariumi sisu ümber kolitud. Ruumi on veekogus rohkem, valgust on ka rohkem. Nüüd võiks ometigi hakata aiandusega tegelema (ka vees kasvab samblaid ja sõnajalgu, mul on need veel täitsa puudu 😊 ), aga see kala. See tuuseldas mu ceratopterise otsepilk ära, kui ta mu majja tuli. Hygrophilat ka näksib, aga see on nii kiire kasvuga, et ei ole jõudnud kõike ära hävitada. Isegi anubias on auguline - vanad lehed on liiga sitked, aga noortest saab ju jagu! (Tuleb tunnistada, et peale suuremasse akvasse kolimist ta taimi enam nii ei rapi, anubiase uus leht on veel täiesti terve.) Ja põhjakoristajaid ancistrusi kipub ka mõnikord taga ajama. Nemad saavad hüperaktiivse tegelasega nii hakkama, et lähevad vahepeal peitu, mul on neile mitu peidukohta tehtud. Mina aga tahan kena rahulikku veeaeda omale koju, kalad ei ole üldse nii olulised, ei pea olema haruldased ega iseloomuga ega midagi. Peaasi, et sammal rahulikult kasvada saab ja keegi habrastes sõnajalgades liigselt ei tuuselda! Niisiis:
PAKUN VÄLJA KOLLASE KALA.
Ilus, natuke loll. Väga elav. Kuulub kirevahvenlaste sugukonda. Internet ütleb tema ladinakeelseks nimeks Labidochromis caeruleus, inglise keeles öeldakse tema kohta Electric Yellow African Cichlid. Pikkus ninaotsast sabaotsani umbes 9-10 cm. Vanust ei tea, sest on mitu korda omanikku vahetanud (minu juurde jõudis aasta tagasi nii, et naabrinaine ostis kelleltki terve akvaariumi koos eri liiki kaladega ja andis ühe liiga aktiivse kollase mulle). Täitsa niisama annan ära. Kassile ka ei raatsi anda (kuigi Tondu teda ikka huviga läbi klaasi uurib😼), ikkagi elus ja ilus tegelane, energiat ja tahet täis. Söögiks olen ahvenale andnud siiamaani täiesti tavalist akvapoest saadavat väikekalade helbetoitu, aga kui ancistrustele põhja vajuvaid toidutabletikesi panen, tuuseldab neid ka mõnuga. Akvaariumipoes on talle kindlasti ka sobivat spetsiifilist toitu.
Täna tehtud pildid:
See on enam-vähem õige toon, kroomkollane.
Viimased pildid on tehtud kohe peale kolimist, nii et vesi veel pisut sogane. Ümbertõstmise käigus (vanal kivisel põhjal ja väheses vees hakkas hirmsasti rapsima) sai ahvenaksese saba ka pisut viga, aga see on praeguseks täiesti paranenud.
Nii et. Andke märku, küll transpordi ka korraldada saab, kui ainult huvi on 😊
Akvaariumi ma ei paku, vana on juba ära lubatud, paraku läheb ilma kollase kalata...
Aastanumber vahetub. Täiesti suvalisel ajahetkel ja kokkuleppeline on see meie aastavahetus ja aastate nummerdamine. Ühe teise süsteemi järgi võinuks me hoopis maabuda aastasse 10230. Ja seda juba alates 25. jõulukuu päevast, mil algas maausuliste uus aasta. Aga olgu, kuna ma olen oma lühikese elu jooksul ikka aastavahetust detsembri ja jaanuari puutepunktis tähistanud, las siis olla ka seekord nii. Milline ta siis oli, aasta 2016?
Hüplik ja keeruline. Keeruline ses mõttes, et ma arvasin, et väga palju muutub, aga ei muutunudki nii palju. Uut on muidugi ka, aga esialgu veel ideede ja otsuste tasandil, suuremate tegudeni jõuan siis, kui päev juba kõvasti pikem on. Eelkõige on olnud ärev olukord kodu suhtes, küll ma pidin selle korteri ära ostma, siis plaanid ja asjaolud muutusid ning hetkel olen ikka siinsamas ja maksan üüri. Aga kuna kõrvalkorterist koliti välja, läheb kevadest terve maja müüki ja ma ikka ei tea, kui kiiresti müük toimub ja kui kiiresti ma pean omale uue pesa punuma. Eks ma püüan seda võimalikult ruttu teha. Sellega seoses kerkib üles töökoha küsimus, sest uuest pesast ma vanasse kohta tööle küll enam käia ei jaksa, pisut kaugele jääb. Noh, ei saanud veel vana aasta kokkuvõtetki tehtud, juba vaatan uude aastasse... aga need teemad on omavahel seotud, mis teha.
Kunstiaasta on olnud küllaltki tubli, skulptuure sai päris mitu tehtud ja üle mitme aasta ka Varbolas käidud. Natuke joonistatud ja tsipake maalitud ka. ☺ Need tegemised on siin blogis üldiselt dokumenteeritud.
Aia-aasta on imelikuks kiskunud. Kevadel läksin suure hooga peale, külvasin, istutasin, pookisin ja kavandasin, aga seoses ettearvamatute arengutega kodu-rindel olen suurema osa oma olulisematest taimedest juba ära kolinud ja osa ära kinkinud. Oeh.
Nii, mis veel...? Oluline verstapost on näiteks laste kasvamine. Sujuvalt, aga järjekindlalt saavad nad järjest suuremaks (täitsa üllatav, eksole?) ja ei olegi enam nii väga lapsed. Kauril on juba juhiload ja puha, elab ühikas ja ei jõua kojugi igal nädalavahetusel.
Mida ma tegin esimest korda sel aastal? Panen nii, nagu meelde tuleb, suvalises järjekorras.
Ostsin oma esimesed turvapüksid saagimise tarbeks (minu kõige kallim riietusese!).
Joonistasin paar joonist päris raamatusse.
Austriast olen kunagi ammu läbi sõitnud, aga Badenit, Saltzburgi ja Wolfgangi külastasin esimest korda. Sealhulgas ujusin esimest korda elus mägijärves (Wolfgang) ja suplesin väävlivees (Baden).
Esimest korda vedasin Varbola puupäevadele oma tütre. Ma olin seal varem ka käinud, aga mitte koos lapsega. Ühtlasi osalesin Varbolas esimest korda saevõistlustel.
Pookisin esimest korda. Läätspuud läksid ilusti kasvama 😊. Silmanud olen ma varem ka (roose).
Lugesin hulga enda jaoks uusi raamatuid, aga ma ei ole statistikat teinud, nii et las ta olla.
Kinos ei käinud. Teatris ka ei mäleta, et oleksin käinud. Mõnel kontserdil ikka käisin.
Uue aasta plaanid on esialgu segased. Ehk siis kuidas leida raha kõige selle jaoks, mis raha vajab või siis kuidas teha ära need asjad, mis raha nõuavad, ilma rahata? Rääkimata sellest, et ma ei oska ja ei julge ja üldse. Aga see ei ole argument. Siis tuleb õppida ja hakata julgema, sest muid valikuid lihtsalt ei ole olemas.
Siia juurde illustratsiooniks üks lugu sellest ajast, kui ma veel diskodel käisin (see oli ammu 😃)
(Millised punased kingad musta ülikonna juurde! Milline naishääl! Džunglivärvides nahkhiire-dressikas! Milline nostalgia, eriti alguskaadrid! Teismelise ajudesse keevitatu jääb sinna kuni surmani. Nii on.)
Pauerit ehk siis maakeeli jõudu ja särtsu on jätkuvalt hädasti vaja. Võibolla rohkem, kui kunagi varem.
Laupäevaselt kontserdilt jäi paar laulu kõrva kõlisema. Kõigepealt 16. sajandi klassikat:
Meie küll ei kuulnud meeshääli, vaid Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste naiskoori. Ilus oli.
Nendepoolse kontserdi viimane laul oli Tormiselt. Oh, kuidas ma Tormist armastan, nii nagu ka Ehalat. Tormisel on fantastilisi tsükleid. Unustatud rahvad, meestelaulud, pulmalaulud, hällilaulud... Jällegi meeshäälte esitlus, armsasti aktsendiga :D
Jäin juutuubi kolama, jõudsin juba omadega jaanilauludesse...
Järgmine ei ole jaanilaul. Käsikivilaulust saavad need aru, kes on ise korragi käsikivi ringi ajada saanud. ERMi vanas majas oli see võimalus olemas. Kas uues on, ei oska hetkel öelda.
Lõpetuseks üks armas tantsulaul veel Tormise meestelaulude tsüklist (kui selle tsükli plaadi ainult saaks...):
Nädal tagasi kolmapäeval oli vaja sõita Tartusse. Poisil oli viimane võimalus harjutada sõitu enne järgmisel päeval toimuvat eksamit. Tiirutasime uhkesti mööda linna, siis viisin lapse Annelinnas elava vanaema juurde üüriliseks. Jutustasime veel eks-ämmaga tunnikese, siis asutasin kodu poole teele. Kell oli juba päris palju. Ise veel mõtlesin, et kas minna kesklinna kaudu või üle uue silla. Mulle uus sild meeldib, suundusin Kalda teele. Ja ega ma kaugele jõudnud. Annelinna ja Ihaste vahel vehklesid hiilgavate tokkidega seadusesilmad ja mind korjati rajalt maha. Puhumine tuli ilusti välja, siis võeti ID-kaart ja mindi seda teise masinasse kontrollima. Noormees tuli tagasi ja ütles: "Teie juhiluba on kaks päeva aegunud". "Oh kurat", ega mul muud öelda olnudki. Siis täideti tund aega protokolli, siis helistasin õetütrele, kes ajas teiseks autojuhiks üles mu õe ja millegipärast reisis nendega kaasa veel ka õemees. Oeh. Igatahes ma ei pidanud keset ööd jalgsi Elvasse astuma, mul oli ju vaja veel tööle ka minna! Ja auto sai ka koduvärava taha. Trahvisummat veel ei tea. Koju jõudnuna ja ennast maapõhja kirununa vaatasin enne tööleminekut korraks arvutisse ja selgus, et ma olin sel õhtul lotoga võitnud! 7.60! Karta võib, et trahv tuleb suurem. Aga ikkagi.
Kaur sai neljapäeval eksami tehtud ja on täieõiguslik autojuht.
Hommikul peale ärevat ööd kimasin perearsti juurest läbi (tervisetõend) ja tegin üle neti lubade taotluse. Õhtuks olid load tükitud ja teele pandud, ülejärgmiseks hommikuks olid load aktiveeritud, sellest edasi järgmisel tööpäeval postkastis. Oeh. Esmaspäeval saatsin teele kahetsuskirja, loodetavasti nad arvestavad trahvi määramisel seda. Ma tõesti kahetsen, et ma selline udupea olen. Päriselt.
Laupäeval käisime Tallinnas kooriga kontserti andmas. Kahetsusväärsel kombel selgus viimasel nädalal enne esinemist, et 4 meest ei tule, 2 neist teatasid sellest alles viimasel hommikul. Paanika. Jõudsime Kalju kirikusse kohale, seal kohtusime dirigendi endise õpetajaga, kelle kooriga meil pidigi tulema ühine kontsert. Otsekohe oli A.H. meie koori värvatud selleks esinemiseks, pooli lugusid oli ta isegi enne näinud. Aga ära laulis loomulikult kõik, otse noodist. Kokkuvõttes oli koori kõla üllatavalt hea.
Mis siis veel? Aalujate grupis on hapukurgihooaeg, aias ei toimu ju suurt midagi. Elavdamiseks hüüti välja mõte, et võiks ühise muinasjutu kirjutada, ühe lause kaupa. Oi, see tuli äge! Kohe oli näha, et veri läks käima. Järgmisel päeval võeti ette naistekas, see oli juba kobedam tükk (kuigi ka ikka eklektiline), nalja sai nii, et piss püksis. Laupäevaks jõudsime järgmise kirjatükini ja hakkasime kirjutama krimkat. Olin laupäeval Tallinnas, koju sain alles südaööks. Arvasin, et krimka valmis, aga kus sa sellega! Lõpetasime selle alles täna lõunaks. Selline hasart tekkis, et ei saanud õieti midagi muud teha. Iga kolme minuti tagant oli vaja arvutisse vaadata, kas ometi järge pole? Kui vahe väga pikaks läks, püüdsin ikka ise ka järgi aidata. Loodetavasti suudab keegi selle ära toimetada (ühtlustada?) ja ehk saab isegi avalikult lugeda lasta. Eks näis.
Ja lõpetuseks ka vapustavaid muusikaelamusi. Fb-s jagas sõber Portsmouth Sinfoniat, üks näide on siin:
ja paar klõpsu edasi jõudsin selleni:
Hoiatan! Seda ei või üle ühe korra vaadata, hakkab kummitama! Portsmouthi sümfooniaorkestrit võib küll rohkem kuulata, see on tegelikult väga hea. Näitab, et ilma igasuguse muusikalise hariduseta või absoluutselt võõral pillil mängides võib paeluvaid tulemusi saada. Vähem põdemist ja rohkem lusti!
Ilm katsetab, kui libedaks üldse on võimalik minna. Iga sulatamise ja külmetamise ja järgmise vihmasaju peale saavutatakse järgmine tase.
Mina katsetan oma töövõime piire. Muidu pole vigagi, aga mingi nõrkus on kallal, ju vist pole päris terve või vähemalt parimas vormis. Käesoleval nädalal asendan lisaks oma tööle veel üht kolleegi, nii et tööpäevad kipuvad lõppema mõnikord kell 2 öösel. Ma ju ei saa päeviti sinna ligi, ikka õhtupoole... Ja siis oli mõni tohlakas visanud mu asenduspinna aknale toore muna puruks, aga väljas oli siis veel täitsa külm, sulata siis seal seda jama. Oeh. Õnneks on Lagle mul mõnel päeval natuke abis käinud, muidu ma poleks ka kell 2 koju saanud.
Oma osa töö öösse nihkumisel on ka rahvakultuuril ehk siis koorilaulul. Esmaspäeval oli vaja kooriproovis käia (koju sain sealt kell 9 ja siis alles tööle...) ja kolmapäeval ehk eile oli meil Jõeõdedega koos kontsert Nõo kirikus. Jällegi nihkus töö õhtune osa päris öösse...
Kõigele lisaks olen viimasel nädalal maalinud vanasse töökohta silte ja suunaviitasid, homme hommikul lubasin need üle anda. Kui ma kunagi suudan üldse enam üles ärgata.
Lisatöö on teretulnud, sest nagu nüüd selgus, ei anta akadeemilisel puhkusel olijale (Laglele) lastetoetust. Sõidutoetust ta ka enam ei saa ja eritoetust ka mitte. Kuigi ta käib koolis edasi, lihtsalt tervislik seisukord nõudis koormuse vähendamist. Oeh.
Aga noh. Need tormamised saavad selle nädalaga läbi, ehk siis antakse ka mõni päev rahulikumat aega? Või ei? Aga äkki ikka?
Väike näide. Kokku on praeguseks tehtud 22 suurt silti ja 6 pisikest märgipilti. 5 suurt on veel ootamas, kui tellijad suudavad ükskord ometi ära otsustada, mis nendele kirjutama peaks.
Puishortensia õhuliseks kulunud õied.
