laupäev, 25. veebruar 2017

Samblikest ja armastusest

Päevad pikenevad silmaganähtavalt, valgust ja rõõmu tuleb järjest juurde. Tervis ... no nagu oleks (ptüi-ptüi-ptüi!). Tööl küll ei taha eriti käia, aga muidu pole väga vigagi. Juba prantsatas minu valdustesse tonnine jalakapakk, millest on vaja maikuuks Rannu kanti jälle üks pink uuristada ja. Elu läheb jälle huvitavaks.

Käesolev talveperiood on käsitöö poolest õige kehv olnud, aga natuke oleme Laglega katsetanud ja nokitsenud. Sammalt, samblikke ja muud pisifloorat tahaks selles võtmes edasi näppida 😏
 Mingil imelikul kombel reageeris kristallvaigu keemia hariliku korpsambliku (Xanthoria parietina, kui ma ei eksi) kollasega ja tekkis punane toon. Ühel teisel katsel läks täiesti punaseks, kollast enam näha ei jäänudki. Põnev! Kahju, et ma keemias nii tumba olen, tore oleks teada, kuidas sihukesed asjad juhtuvad.
 Samblasüda. Liiki ei oska nii äkki öelda. Harilik palusammal? Ei anna pead.
 Puishortensia õhuliseks kulunud õied.












Väike näputäis värskeid jubinaid.

Üks samblik muutis veel värvi - originaalis oli täiesti hall, aga vaigu mõjul muutus kollaseks. Nime ei oska nimetada, võib olla mõni rihmsamblik. See-eest habesamblikud (pole veel jõudnud pildistada) jäid kenasti oma tooni, kui ehk siis läksid pisut tumedamaks. Lusti kui palju!




Aga ega meil siis ainult sammalde ja samblikega ei mässata. Vahel ikka püütakse ka mõnda raamatut lugeda.
Pildil raamat "Armastus on", Leo Bormansi kogutud artiklid armastusetundjatelt-teadlastelt kogu maailmast. Ja loomulikult on pildil väga armastusväärne lugeja.

Raamatutega on ka sel aastal kuidagi kõhnalt, no ei jõua... Mis teha, kui enamus kättesattunuid pole mitte jutukad, mis kiiresti edenevad, vaid populaarteaduse ja muidu teatmeteoste žanrist.

Aa, üks uudis veel. Käisin esimest korda Cinamonis kinos. Emaga. "November" oli vaja ära näha. Ema küll nurises natuke, et miks need näod nii tahmased pidi olema ja riided räbalad, et kas ilusamat pilti poleks saanud? Ja et kas alguse kratikõnnitümpsud pidid nii kõvad olema? Vanainimesel on kõrvad hellad. Aga mulle meeldis. Olen juba päris mitmeid arvustusi lugenud, Marcalt ja Tavainimeselt, teisteltki. Ja kuna mul ei jää muud üle kui nõustuda, siis ma ei hakka nende sõnu üle kordama. Ilus oli. Vaataks veel, jah. Isegi see armastuse valu oli ilus. Lausa tuli meelde, kuidas ma ise kunagi olen armunud olnud - tundub, nagu see kõik oleks väga ammu olnud. Inimese mälu on lühike. Ja kui ma siis kinost tulles Tagatalu poole sõitsin, läbi tuisu, üle Kambja mäe, vaatasin kaugeid kalbeid värvivaeseid ja imekauneid vaateid, oli tunne, et film kestab ikka veel. Jah. Hea. Väga hea. Minge vaatama.

Ps. Pildid on Lagle klõpsutatud.

10 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

No, vaata, see kõik kokku ongi see, et elu on ilus :D

Tii ütles ...

Päris p¨nevad katsetused!

algusestpeale ütles ...

Samblikud, eriti see punane, on ägedad!
Filmi kahjuks ei ole näinud, kunagi ehk õnnestub, sest tundub paljutõotav.

Futu ütles ...

See vaiguvärk on väga põnev.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

ilus vaiguvärk

Milda ütles ...

Nii ilusad ja õrnad!

iirisesõber ütles ...

Väga põnev ja tulemus omanäoline ja armas.Tekitasid kohe huvi!

Köögikata ütles ...

Ohh, kui vahvad ehted!

mustkaaren ütles ...

Ilus ja põnev yhekorraga!
Jaga aga lahkesti pilte, sest need metsataimedega nn ajakapslid on kuidagi eriliselt armsad. Lahe hobbi on!

Skarabeus ütles ...

Seda kassi vaadates tuleb mul alati meelde,kuidas ta sinu elamisse "tekkis".Oi,tal oli õnne!