Varbola 2020

Eelmised puupäevad olid 2017. Järgneval kahel aastal jäi üritus erinevatel põhjustel ära, seekord siiski viimasel hetkel otsustati teha. Kuna aeg kiire ja tegemisi miljon, otsustasin seekord lühiprogrammi kasuks. Sõitsime Laglega kohale teisipäeva õhtuks. Ilm oli sõidu ajal märg ja vastik, kuid kohapeal oli vihm lakanud ning rohkem me taevavett ei näinud. Valisime välja kahepeale ühe paraja paku. Saagima saime kolmapäeva hommikul, jagasime paku pooleks ja töö läks lahti. Mul uus saag oli remondis, seega oli kaasas vana ja mõnevõrra väsinud Husqu ning keskealine kõige väiksem Stihl. Kokkuvõttes olin kolmapäeva õhtuks laipväsinud Husqu käimatõmbamisest (ma tema ihuhädasid ei hakka siinkohal kirjeldama, sest keda see ikka huvitama peaks, aga kokkuvõttes oli probleeme tema soojalt käima saamisega), kuid elegantse baaripuki sain valmis. Lagle tegi oma pakujupi otsa magava rebase. Pidi tulema suur kass, aga mu arust oli ikka rohkem rebase moodi.

Osavõtjaid oli vist 17, mida on vähemalt 2x vähem, kui tavaliselt. Kohal olid ka üks sakslane, üks poolakas ja üks leedukas. "Vanast kaardiväest" olid ainult Maire, Hallan ja vist ka Silver, kes on osalenud vähemalt kümnel korral. Teised olid "nooremad".

Neljapäeval pakkisime kola kokku ning tulime tagasi, sest reedel olime mõlemad juba Elvas Heli Rassi mälestusvõistlustel. Sõjalises kiirlaskmises jäin seitsmendaks (üheksa osaleja hulgas), kuid standardpüstoli ajaks olin kosunud ning saavutasin kahe leedulanna järel kolmanda koha. Omatehtud auhinda on ikka tore saada :) Lagle seekord auhinnaliste hulka ei jõudnud. Varbolas toimusid samal ajal individuaalne saagimisvõistlus ning laupäeval meeskondlik võistlus. Ning pühapäeval oksjon. Kuna tööd oli tehtud vähe, siis tasu on sealt ka vähe oodata. Hea, kui sinnasõidu kütuserahagi tagasi saan. Mõnel osalejal oli väga hästi läinud, kalleim töö (karudega pink) oli kuulu järgi 1500.- euroga omaniku leidnud. Mina jällegi sain niipalju targemaks, et järgmisel korral ei hakka viletsate tööriistadega üldse mässama. Pigem lähen lihtsalt üheks päevaks sõpru vaatama. Ning kui ajakava väga kitsas, siis ei peaks ilmtingimata kõigest maksimumi püüdma võtta - puhata on ka vaja. Aga kui tööriistad head ja aega piisavalt, siis tuleb loomulikult minna ja võtta kõigest osa!

Kõigepealt kohtusime ühe põliselanikuga - tüüp näris kõdunevat samblikku.

Väike kirvenäitus. Kirved leidis ja varred tegi Hallan, mustrid ja kirjad vartele tegime meie Laglega.

Maire

Koorealune salakiri

Mida teha...?

Õudsa kiirusega tuli kaks hiigelkoera

Laps tegi saepuru

Kohe näha, kes on suurem töömees. Jüri ja Silver

Lagle loomakene

Tolmutont

 Õlitatud pukk mitmest küljest. Justkui lihtne töö, aga võhmale võttis. Aega oli ka vähe. Ja tööriistad, tööriistad...

 Erki Lepik ning linnud

 Vavulin ja penid

 Hull poolakas Mariusz Opoka, kes oli absoluutselt kõige vingem tegija sel aastal. Milline kiirus ja milline täpsus!

 Väljamaalaste tööplats

 Perandi poiss oma näkiga

 Leeduka vanamees on omamoodi lahe

 Hallani "Tundmatu nunn"

 Riho Mäe "Lusitaanlane"

 Kommentaarideta

 Silver Treimani tööd

 Karule keevitatakse nina külge. Jevgeni Nevelski. Tema töö oli sel korral oksjoni kalleim.

 Jälle see poolakas - lausa halb vaadata, kui kiiresti suudab inimene töötada...

Hallan ja naine

Eelmisel pildil on kõige armsam välipeldik - alati puhas ja mõnus ning katuselt ripuvad alla metsmaasikaketid...

Lõpetuseks tuli meid ära saatma kaunis ritsikas.

Siinne pildigalerii ei ole kaugeltki täielik, sest me olime ju ainult pool aega. Kellel huvi ja võimalik, vaadake fb-s Varbola Puupäevade lehte - seal on kõik tööd ja kõik osalejad ilusti dokumenteeritud.

Ise tehtud, hästi tehtud!

Tuli võimalus teha oma klubile oma küla meistrivõistlusteks medaleid. Mehe abil ja tütre toel said valmis tammepuust, rukkilille õielehtedest ning kristallvaigust auhinnad.

No ja kui auhinnalaud on nii ilus, ega siis saa ise ka võistlemata jätta.

Jälle võitsin ära. Seekord vist isikliku rekordiga (ma otsisin eelmist rekordinumbrit, vist oli aastatagune Valge Roosi karikas ja 556) ning edestasin sellega koguni mehi (Reijot ei olnud täna kohal, sellepärast). Tulemus 557. Harjutus 30+30 lasku spordipüstolist.

Siin pildil on laupäevane medal ja diplom (vabandan, et küliti).

Mix võistluse medalid. Pea peal, andke andeks.

Pühapäeval sain kaks medalit lisaks. Isiklikust rekordist (aastatagustest Elva meistrivõistlustest) jäin ühe silma maha – seekord oli tulemuseks 538 silma. Harjutuse nimi oli standardpüstol. Algus oli üsnagi räbal, käsi värises, isegi mingi 88-ne seeria oli (alla 90 on teadupärast häving, minu jaoks on 93-94 juba normaalne ja üle selle väga hea saavutus), aga mida kiiremaks laskmine läks, seda stabiilsem oli tulemus. Ju said käelihased lihtsalt soojaks ja lõpetasid võdisemise. Oleks algus ka viisakas olnud, oleks jälle isikliku rekordi teinud. Ruumi selleks oleks küll!


Naisvõistlejaid oli kolm, mina esimene, Ülenurme neiu teine ja Lagle kolmas.

Kui selgus, et Elvast on 2 võistkonda (ja see tüüp, kes oma isikliku püstoliga laseb, oli ära läinud), tabasin äkki, et nelja peale on 3 võistluspüstolit! Lippasin kähku relvalattu ja tõin omale tagavaraBenelli, mille käepide on nagu rehavars. Pealegi ei olnud õrna aimu, kes sellega veel lasknud on (viimati proovisime seda juunikuus) ja kuidas sihik reguleeritud. Igatahes. Kuidagi ma ikka märklauale pihta sain. Musta. Valges auke polnud.

Seekord siis sedaviisi. Mitmekordne Elva meister ma nüüd olen, ei teagi. 6? Rohkem? Tuleb minna medaleid üle lugema...

Põrr 10

 Kümme aastat tagasi leidsid lapsed maja eest murult pisikese vastsündinud loomakese. Täna on mu kasulapsel juubel.

Väike laager

Kohe peale jaanipäeva pakkisin auto peale tööriistad, telgi, magamiskotid, tütre ja sõbranna ning läksime kolmeks päevaks laagerdama. Hallani juures olid väiksed kunstipäevad, kokku umbes 10 inimest. Saeti ja maaliti. Palavus tahtis hinge seest võtta, kuid midagi sai suure pingutusega siiski tehtud.

 Mariina maalis, 1,2x 2,4 pannoo "Suvenaine ehk Hallani aed"

 Seda tööd ma valmiskujul ei näinudki. Järgmine kord :)

Minu töö, kavala näoga tütarlaps ja veel kavalamad juuksed. Pärn.

Lagle tetraeedrid, mitte küll korrapärased.

Lagle oma kolmnurkade juures kivipaadis

 Mari ja pink

 Jüri lennutab saepuru ja hööveldab kõhupekki

 Hallani imeline ateljeemajake

Minu lemmik :)

 Võtmetega kukk

Lõhnab ja õilmitseb

 Üks väike õnn
las olla igas päevas

Ei tea, kas ämblik ise ka teab, kui hästi ta heleroheline kere lillasse õiekobarasse sobib?

 Lauk. Ütlevad, et karu-. Ei tea küll, miks? On teine nii maadligi ja õrnakeste õitega.

 Kõigepealt hakkab koorepuru lendama ja siis saepuru.

 Kaks aastat tagasi ostetud SININE hortensia. Eelmisel aastal puhkas.

Roheline pallipõõsas muundub sujuvalt valgeks.

Killuke ajalugu

Inimesed guugeldavad, kui neil igav on. Mina tuhnisin MuIS´i otsingus. Ja leidsin oma vanaisa fotoka! Ma ise viisin selle ERMi, olin veel üsna pettunud, et ma ei saanud sinna juurde natukenegi eseme ajaloost rääkida. Aga tühja sellest, asi on alles!

Olen mitmele inimesele rääkinud kastfotokast, millel ei ole klassikalist objektiivi, vaid töötab pinhole-kaamera põhimõttel. Kolm ava suurust on ja kõik. Mind ei ole tahetud hästi uskuda. Palun - siin ta on! Klaassilm ülemise nurga peal on 45 kraadi all olev peegel, mille abil sai kadreerida. Tagant käib ukseke lahti, sees on plekist alused klaasnegatiivide jaoks. Tagaotsas (peal) oleva nupu abil sai pildistatud negatiivi kasti põhja kukutada, et järgmine negatiiviklaas objektiivi augu suunas pildistamisvalmis oleks. Mul on siiani kõrvus pleki kukkumise heli - olen sellega lapsepõlves piisavalt mängida saanud :)

https://www.muis.ee/museaalview/519615