Jutujaht: Mitmekesisus rikastab, eksole

 "Tervunks! Kas siin majas hääd napsi kah on?" kostis kärisev, kuid kandev madal hääl üle ukse koridori, köögi, ulatus lausa tahatuppagi.

"No straastvui jah jumalime, mis tormid-tuuled sind küll siia on juhatanud? Et ka Tagametsa härrat üle hulga aja oma silmaga näha! Või on see viies kuupäev, et kõik vanad sõbrad kohe meelde tulevad? Eh jah, eks meil siin juba Vanja kohal ja ega Kolkagi tulemata jää! No ja kui sina ka juba siin oled, küll siis Riina ka vasti platsis on, temasugune peen taam oskab hääd seltskonda hinnata!"

"Näh, võtsin mõned õlled ja haljast ja mingi pudel on veel, naabrimutt andis kartulimaa kündmise eest, ju ta mingi koduvein või muu sarnane hobusekusi on. Rosoljet sain ka poest, seal muud polnd võtta."

"Vorsti ka polnud vä? Sa jäid siis hiljaks, pinsipäeval ei tohi ometi molutama jääda, see vorstilett läheb nii ruttu tühjaks et ei jõua silmagi pilgutada! Silma pilgutada, jah... Sa seda nalja tead, et mis on kõige kiirem asi maailmas? Ei tea? Saivad kolm meest kokku, no nagu meie, Vanja ja sina ja mina, ja üks siis küsib, et mis te arvate, mis on kõige kiirem asi maailmas? Et silmapilgutus, vaata see on ikka üks hirmus kiire asi, selle aja sees ei jõua kohe mitte midagi muud teha, kui silma pilgutad, vaata, näe kui kiire!" ütleb majaomanik ja teeb paar näomoonutust. "Teine mees ütleb selle peale, et vaata, silmapilk on kiire küll, aga elekter on ikka palju kiirem! Vajutan lülitit ja juba laes pirn põleb! Elekter läheb neid juhtmeid pidi nii kiiresti, et ei saa arugi! Nooh, aga kolmas mees oli ju ka. Kuuled mind või? Ahah, no ma räägin siis edasi. Kolmas mees kuulas esimese ja teise jutu ära ja ütles siis kohe kõvema sõna. Et vaata. Silmapilgutus on kiire küll ja elekter on ka kiire, aga sitahäda on ikka veel palju kiirem. No näed, ärkasin hommikul üles, ei jõudnud silma pigutada ega tuldki põlema panna, kui olin juba ennast täis teinud!"

Üle toa kõmises kärisev naer: "No on sul aga naljad! Ise endal juhtus või, et sa nii akuraat kohe kõnelda tead?"

"Mine sa tea, mine sa tea, äkki juhtuski, ega sulle siis või kõike ka kohe otse ära öelda!" kõkutas peremees ja küünitas akna poole. "Vaata, tulebki rahvast juurde, no mis ma ütlesin, maadam Riina ja härra Kolla kohe isiklikult minu ukse taga! Egas midagi, tuleb seltskond tuppa lasta."

"No näe, teil siin juba pidu lahti, me tõime ka omalt poolt kosti kaasa, Kolla tõi Tiidu talu samakat, see on hea kraam, eksole, ja midagi on siin kindlasti veel, kott on päris raske. Mina võtsin ka kaasa, mis aga sain - käisin eile minial külas ja tal seal vedeles paar šampust ja mingine Sangria pakivein ja üks Kiiu Torn oli ka seal kapis tal nii kurva moega, ma mõtsin et mis nad seal tolmavad, ega neid seal majas niikuinii keegi ei joo ja ei pane tähelegi, kui ma mõne ära võtan. No ja rosoljet tõin ka muidugi."

"No on aga meil alles laud! Sellist pole küll enne nähtud! Viina, veini, samakat, õltsi, šampust, likööri... rosoljet! Kaks karpi rosoljet! Ei tea, mis sest küll lõpuks saab..."

"Mis saab, mis mõttes? Mitmekesisus rikastab, eksole, oled kuulnud?"

---

Järgmine hommik. Maja lehkab kirjeldamatult. Köögi põrandal, koridori uksel ja osaliselt ka koridori põrandal ning seinal on rosoljekarva roosakas, hapult haisev maosisu, mis väljus kõhu omanikust ülehelikiirusel enne õue jõudmist. Pane või anekdoodi sisse. Sellesama, kõige kiiremast asjast rääkiva anekdoodi. Väljas, lagunenud puutrepil aga istub majaperemees, hoiab valutavat pead kahe käe vahel, justkui püüaks seda laiali lagunemast hoida ja ägiseb vaikselt omaette: "Mitmekesisus rikastab... eksole... Järgmisel pinsipeval lähen ise Kolla poole ja vaatame siis. Siis alles vaatame. Ukse keeran ka lukku, et nad ise omapead siia sisse ei saaks kogu oma mitmekesisusega..."

----------

Teised jutujahtijad on kogunenud siia: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/search/label/Jutujaht