Reede, 4. märts 2022

Esimene soe öö

Alguses oli mõte. 
Siis tulid nuga ja tangid.
Teip.


 Ja siin ta on. Igatsus esimese sooja maikuuöö järele, mil õrnad helerohelised lehed on puudel, talvekülm on lõpuks ometi kontidest välja läinud ja täiskuu vaatab seda kõike imestades pealt. 

Või hoopis...

Elas kord üks linnukene. Keegi ei olnud teda näinud, nii et keegi ei tea ka kirjeldada, oli ta suur või väike, must või valge või hoopistükkis kirjuline. See lind otsis maa ja mere peale pesapaika, siit ja sealt, lähemalt ja kaugemalt, kuni leidis pisikese pajupõõsakese ja punus sinna pesa. Istus pesale, munes munakese ja jäi hauduma. Haudus päeva, haudus teise, haudus tüki kolmandatki, siis hakkas muna äkki liigutama. Munast tuli välja terve maailm! Maa ja ilma keskele aga kasvas puu - ilmatusuur puu, mille juured allilma põhja sirutasid ja oksad taeva taha kadusid. Ja igal kevadel, kui maikuus oli kõige esimene soe täiskuuöö, võis selle puu all väga-väga vaikselt istudes kuulda üht päris uut muinasjuttu, millest mitte keegi enne midagi ei teadnud. Pisikene linnukene, oli ta nüüd suur või väike, must või valge ehk hoopistükkis kirjuline, oli terve aasta lennanud suure puu oksalt oksale, kuulanud liblikaid, tähele pannud sammalde kasvamist, jälginud tuulte kaugelt toodud sosinaid ning esimeseks soojaks maikuuööks oli muinasjutt valmis. Linnukeeles, muidugimõista. 

3 kommentaari:

ritsik ütles ...

Vau. Tobe on kogu aeg ühte ja sama korrutada, aga no on. Lihtsalt nii ilus. Nii töötulemus kui lugu.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

peale kauniduste tegemise võiks sa pidada ka professionaalse jutuvestja kohta :)

mustkaaren ütles ...

Väga maalilised ja kauaks pilku haaravad on Su aknakesed. (Minu jaoks on igasugu peegeldused ja ka vitraažid aken Teise Maailma.)