Teisipäev, 14. august 2018

Veel üks objekt sai punkti

Võtsin viimastel päevadel lumehelbekese-sinilinnu kaasa, lapsest on ikka juba täitsa palju abi. Lihvis ja värvis ja. Laps oli väga tubli, ei sulanudki päikse käes ära.
Täna tegime lõpuspurdi, kõigepealt tõime suuremast linnast lõpetatava töö jaoks akrüülvärve, terrassiõlisid ja pintsleid juurde, möödaminnes sai Lagle omale uued kodudressipüksid (Sepa turg, 15 min - rekordaeg!) ja Alko1000-st pisut kuivaineid (tatraspagetid!) ja konserve ja kolimiskaste loomulikult ka. Ja oma tuhat aastat tagasi tellitud saefiltri tõin saepoest ära. Ja siis sain turu parklas sõimata, kuna autoust lahti tõmmates see puudutas naabri autot. Märki kummalegi autole maha ei jäänud, aga mällu jäi küll. Mitu head mõtet tuli tagantjärele, kuidas ma oleksin võinud vastata. Näiteks paluda alandlikult vabandust, et ma vääritu maamats julgesin oma tolmuse saani ust nii ägedalt liigutada, et lugupeetava kuldne tõld nüüd sellest alandavast puudutusest rüvetatud on vms. Sest tavaline vabandus ilmselgelt ju ei kõlvanud. Aga tühja sellest, ei jõua ma ka kõigi maailma tigedate meele järgi olla. Kaubad autos, uhasime Ulilasse. Tänaseks oli jäänud veel paar törtsu saagida ja veidi lihvida ning kogu värvimis- ja õlitamistöö.
 Lagle tegi enne õlitamist pilti väsinud kunstnikust.
 Teiselt poolt ka.

Praegu tundub, nagu ei oleks ma nende puudega õieti midagi teinud, ainult mõned väiksed graveeringud. Aga te ei kujuta ette, kui urrima kõva võib üks (või siin pigem kaks) vahtrapuu olla! Kooregi pidin puhtalt maha saagima, sellegagi oli turnimist ja vandumist, muust rääkimatagi. Mul polnud ju õigeid tellinguidki, ainult oma väike portatiivne piimapukk ja külamajast saadud laud (mille külge ma piimapuki kruvisin, kui vaja oli). Pikem puu oli ka selle torni otsast ikkagi üle pea.
 Õli ka peale määritud, ma ei osanud enam pilte valida, panin siia vaatamiseks kohe peoga.

Nalja sai meil tublisti, loodi ka mõni uudisväljend. Näiteks silma riivima. See on peaaegu sama, mis silma riivama, aga natuke hullem. Vrdl ka "torkab silma" ja "torkab silma välja".  Ning "supiga lakke ronima" tähistab skulptuuri kõrgeima osa (320cm) õlitamist.



Me olime nii tublid, et suutsime tööga ühele poole saada enne pimedat. Kasutasime ülejäänud valget aega ära ja seiklesime natuke ringi otsides, kas on ehk veel kuskil jäänud alles mõni rukkililledega põlluäär? Ei olnud. Küll aga oli Nõo vallas Voikal huvitav hoiatusmärk.

Sellega olekski praegu paras lõpetada.

Ps. Kui keegi teab lähikonnas (Lõuna-Eesti) mõnda rukkilille kasvukohta, kus neid veel korjata saab, siis võtan selle info tänuga vastu.

Pps. Ma juba eelmise posti alla kirjutasin, aga igaks juhuks kordan üle, et leidsin kuuse. Praeguse seisuga jään veel ületalve siia linna. Ägedama kolimisega ei ole veel alustanud, aga küll ma jõuan.

4 kommentaari:

Algusestpeale ütles ...

Kuusk on hea ;) ja need vahtrapuud väga lummavad.

HelveL ütles ...

Kohe väga-väga-väga ilus töö. Silm puhkab ja süda laulab juba pilte vaadates, ma ei kujuta ette, mis tunne päriselt oleks.

mustkaaren ütles ...

Sul on õpilane, tublid olete ;)
Toredad ilusad jurakad!
Meil OLI mitmel pool maanteeäärsetes viljapõldudes rukkililli. Aga põud kuivatas kõik ära.

Morgie ütles ...

Igavesti ägedad asjad!