Teisipäev, 7. august 2018

Ärakargaja

Mida teha, kui elulained kipuvad üle pea kokku lööma? Või kui on nii hirmus kiire, et ei ole enam aega nina ka nuusata? Siis tuleb korraks kõigele selg pöörata ja ära käia. Mõtteidu suvel üks väike trett Saaremaale teha oli juba kevadel idanema pandud. Vahepeal hakkasin küll kahtlema, kas see mõte on mõistlik, aga hääd sõbrad lükkasid takka ning saigi käidud.

Matk algas laupäeval Kamaris kuke skulptuuri avamisega. Külapidu oli äge, programm tihe ja õhtusele simmanile me ei jäänud.



























Eesmärgiks oli külastada tädi, ainukest, kes mul veel alles on ja kuna tädi sünniaasta on 1925, ei ole külastamise edasilükkamine enam kuidagi mõistlik. Mulle küll väga meeldiks, kui ta elaks sama vanaks, kui legendaarne Jeanne Louise Calment, aga selle peale ei või kindel olla.

Laupäeva õhtul maandusime Saaremaal Ratlas, poole ööni sai tädilastelastega saunatatud ja maast-ilmast räägitud. Pühapäev kulus poolele saarele tiiru peale tegemiseks. Pilte sellest reisist ei teinud, ei tulnud meeldegi. Pärsama surnuaed ja esivanemate hauad, Panga pank (irmsasti turiste täis), AlGusti suvituspaik Saka, Tagamõisa poolsaar liivarannaga ning sooja mereveega ja teistpidi Undva, Suuriku ja Kuriku pangaga ja sealse kivirannaga, üle mere Ojamaalt suurejooneliselt loivav, kauguses sähviv äiksepilv. Suuriku panga parkimisplatsi läheduses rannas on üle mõistuse suured pooppuud, müstilised tünjad tüved justkui muinasjutust. Vaatan siin pilte, millele olen peale jäänud ja tabasin, et ma olen ise üsna sama kujuga - sama madal ja tünjas, nagu need pooppuud - küllap sellest see hingesugulus Tagamõisa poolsaare kirderannaga ning igatsus sinna ikka jälle tagasi minna.

Omaette põnevaks tegi reisi pisematel külavaheteedel-kitseradadel keerutamine, Kõutsi buss oli selleks parim sõiduriist. Tee oli nii kitsas, et korra sai Lagle läbi lahtise autoakna oksaga vastu pead ka. Tahtsime ka Viidumäelt läbi põigata, aga kaardilugeja (mina) looderdas ning panime kogemata teist teed. Tagasi ka ei hakanud pöörama, tegime selle asemel hoopis haagi Karujärve äärde ja täpselt pimeda ajaks jõudsime Ratlasse ööbima tagasi (ja ega siis suurt trassi ei saanud minna, ikka läbi Uduvere uinuvate heinamaade). Reisi alguses oli mingi ähmane mõte, et jõuame Sõrve ka, aga need suvepäevad on ju nii armutult lühikesed - Sõrve lähme järgmisel korral.
Pühapäeval meenus lõpuks fotokas, tegime Rebaste õuel mõned pildid ka. Maja on muinsushuvilisele tõeline maiuspala - keskel umbes 200-aastane rehetuba koos ürgse leivaahjuga, rehetoa kõrval "kõigest" pooleteistsajandised kambrid. Rehetoas nägin ka ema juttudest tuttavat rennikapit - rend on saare keeli laud ja rennikapp laud, mille all kapp nõude hoiustamiseks (mitte sahtlid, ikka lausa ustega kapp). Tädi majas on kõigele lisaks veel maa-alune slepe, mis viib pliidi juurest läbi uksealuse korstnasse. Tädi jutu järgi pole iial tõmbega probleeme olnud. Eks seal ole neid mälestusväärsusi veel, ma pole kõike avastanudki.


 Hullumeelne pirnipuu, Lagle on mõõduks juures.

 Minu kõige armsam tädi. Oh oleks mul ka neid geene, mis lasevad elada pika ja rikka elu ning olla veel kõrges vanaduseski niisama terane, arukas ja armas memm.
 Ait, millel ma mäletan veel paarkümmend aastat tagasi sammaldunud rookatust. Nüüd on roog kaetud eterniidiga.
 Meie öökorter, Audi 😀

Lagle pakib asju tagasisõiduks. Kuudis ta ikkagi ei sõitnud, lubasime tüdruku kabiini ☺
 Imeline auväravaline õunapuulõikus.
Lagle on salaja pilti teinud Puhtu laiul. Tegime seal tagasiteel spontaanse peatuse.


Planeeritud peatus oli Pärnus, käisime täpsemalt pinda kaardistamas ning kuupäevi ja kellaaegu kokku leppimas uues näitusekohas. Septembris tuleb meil seal paralleelselt 2 näitust, üks raamatukogus ja teine Pärnu Käsitöö Salongis. Nüüd on vaja nendeks uuteks näitusteks ette valmistuda, samal ajal ei tohi ära unustada kolimist (tähtaeg on augusti lõpp), Ulilas on skulptuurid lõpetada, Põltsamaale tuleb puukuju kavand saata, tööl peaks ka käima ning ehitust ei tohi ära unustada. Ja akvaarium Muhedikupapa juurde kolida. Aga küll kõik saab.

Ps. Hetkel ei ole veel selge, kus ma kuu aja pärast resideerun. On mõni variant, hetkel ootan üht vastust, asi ei ole mitte lootusetu. Eks ma annan jooksvalt märku, kui koht on otsustatud.

---

Lisatud pool ööpäeva hiljem. Vastus on tulnud, korter, kuhu kolida, on olemas. Vähemalt üks mure vähem. Mis ei tähenda, et nüüd elu lihtsaks läheks - kolimine on saatanast ja raiskab hirmsasti aega. Aega, mida mul on niigi vähe. Ega`s midagi, tuleb ajakangast kuidagi pikemaks venitada või laiemaks kududa või...

1 kommentaar:

mustkaaren ütles ...

Kohe näha, et sugulased 😉
Sittkust ja jõudu kiireks ajaks!