Pühapäev, 26. august 2018

Kommikastid, pommikastid...



Ma jagasin siin seda videot juba pool aastat tagasi. Nüüd on siis see kastiaeg käes. Pakin ja sorteerin, viskan ära ja püüan üht-teist laiali jagada, käib lõputu tants kastide ümber.

Olen lülitanud suuremad emotsioonid välja, nii kui ärevus peale tuleb (ma ei jõua omadega valmis!!!) hakkan otsast lihtsalt tegutsema ja ärevuseks ei jää enam vaba tähelepanu üle. Uinun rahulikult, kuni vastu hommikut ärkan peksleva südamega ja higistades, mõtted on juba unes hakanud kiini jooksma, kihutavad sabad seljas hullupööra võpsikusse. Vaatan kella - kell on pool kuus. Kurat. Mul on kella 8-ni aega magada, siis tuleb tihe ja kiire päev, enneaegu üles tõusmine tähendab kõige tihedamal päevaajal meeletut väsimust. Ja siis ma sunnin mõtted jõuga vaikseks, leban ja lõdvestun, kuni pool kaheksa vajub silm lõpuks kinni. Ärkan poole tunni pärast, nüüd juba tahaks edasi magada... Ärkan, tõusen, tegutsen, surun sundmõtted keldrisse ja varjan ärevuse tormamisse või muidu tegemistesse, kuni saabub järgmine varahommik...

Kuidas kassid oma uutes elukohtades kohanevad? Põrr tuleb meiega kaasa, jääb esialgu toakassiks, Tondu kolib Kõutsi juurde. Mismoodi eksponeerida Pärnu näitusi? Kujundus on meil veel täiesti tegemata... Ja sinna peaks ju veel ka mingid plakatid tegema, oh. Meil on eelmise nädala jooksul tehtud kuhi toorikuid, need ju vaja komplekteerida ka. Mida teha eelisjärjekorras, kas tormata näitusi kokku sättima (sellega on veel palju tööd) või keskenduda esialgu kastide maailmale? Mõlemate tähtaeg on samal ajal - nädala pärast. Ja see pole veel kõik.

Tasapisi hakkab tulema ükskõiksus. Väga vähehaaval. Et kui siia mõni puutükk või muu jubin maha jääb, ei juhtu sellest midagi. Mu mureallikas hakkab vähehaaval ära kuivama, lihtsalt ei jaksa enam muretseda. Kolm hommikut olen ärganud iseenda südamekloppimise peale, aitab küll.

Kolm päeva tagasi oli sünnipäev mu nooremal lapsel. Sellel sinisel. Pildil sinimustvalge kooslus Tonduga. Suurt sünnipäeva ei pidanud, ainult üks pisike kuklisöömine oli ema ja õe laste seltsis.





Aga aitab lobast. Kastõ pesujevõje, paelovõje i naelovõje ootavad.

Ps. Kõike ei saa kaasa kolida, sest tulevasse korterisse jääb omanike mööbel sisse. Osa mööblit (vanaisa tehtud laud ja kapp jms) saab sõbra juures hoiustatud, aga mõni jubin jääb ka üle. Kas keegi ei soovi väikse tasu eest kahte korralikku 120cm kušetti? 2 kirjutuslauda on täiesti tasuta ära anda. Ja külmkapp jääb ka täiesti tasuta üle. Kaasaegne Snaige, 144cm kõrge, 3/5 on jahekapp ja 2/5 sügavkülm (2 riiulit). Ja ümmargune kohvilaud diameetriga 80cm, kõrgusega 56cm. Köögikapid ka. Võibolla leian midagi veel, mida pakkuda/jagada.

*Täiendatud 2 tundi hiljem. Külmkapi, lauad ja köögikapid lubasin Kaarnale ära. Kušetid on veel saadaval. Ja täitsa vaba on peenest portselanist kohvierviis - 6 tassi, alustassi, koogitaldrikut, kohvikann, koorekann, suhkrutoos. Kibuvitsaõiedekooriga.

4 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Kuidas su külmkapil urisemisega on? Sakal on kole mörisev külmkapp, hea meelega vahetaks välja, nii et kui sul üle jääb ja kapp on sõbralik ning vaiksepoolne, ma oleks huviline küll :)

algusestpeale ütles ...

Ja kastide kohta - ma tean, mida te tunnete. Peale eilset paaritunnist kastitoitmist tundsin, et olen surmväsinud, ei oska, ei taha, ei suuda pakkida. Jäidki sinnapaika, järgmist korda ootama (hea põhjus Inglismaale kihutada, lennupiletid nt septembri keskpaigaks 60 naela edasi-tagasi, võib sõita küll).

Lendav ütles ...

Kaaren käis just siin ja pani külmkapile käpa peale. See läheb ta emale, kellel pole üldse külmkappi.

algusestpeale ütles ...

Siis läheb õigesse kohta :) Ja palju õnne ka sünnipäevalapsele! Ja kallid ja õhupallid!