Esmaspäev, 12. juuni 2017

Natuke nimetut ajalugu

Vanaisa aiast sai kunagi mõnikümmend aastat tagasi iiriseid toodud. Paar aastat tagasi otsustas õde ühe peenra ära likvideerida ja viskas risoomid kompostihunnikusse. Minu süda ei andnud rahu, vedasin need omale. Mis värvi (või ammugi mis sorti) iirised olla võiksid, ei teadnud ma siiani. Ma ei ela õega ühes majas, tema peenrate täpset sisu ei mäleta ja komposti kaevama läksin ema vihje peale.

Ja nüüd siis avanevad esimesed õied. Kõik tunduvad olevat ühesugused. Ausalt öelda ma lootsin lillasid, mis lapsepõlve peenardest on meelde jäänud, see toon siin on üllatus.

4 kommentaari:

mustkaaren ütles ...

Vanad sordid on varandus ;)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Mälu võib mõnikord petlik olla

Lendav ütles ...

Einoh, helelillad ja tumepruunika-lillakaga olid ka kindlasti olemas, emagi kinnitab. Neid heledaid-beežikaid ma eriti ei mäletanud, sest need olid nii plassid lapse silma jaoks :D

Futu ütles ...

Iiristel on jumalik lõhn. Eri sortidel on see erinev. Aga alati peen ja põnevate nüanssidega.