kolmapäev, 8. veebruar 2017

Miks minnakse haigena tööle?

Sest koju jääda ei saa. Asendan sel nädalal jälle haiget kolleegi (kes oli ikka sunnitud lõpuks sinise lehe võtma, pikaleveninud bronhiit või mis iganes...) ja eile hakkasin töö juures oksendama. Võeh. Kui tütar ei oleks mul abis olnud, oleksin pürsti sinnasamma õpetajate toa nurka pannud ja koju tulnud. Aga kuidagi said need miljon klassipõrandat ikka pestud ja võimla ja...

Nüüd olen maganud ja maganud ja maganud. Ja pean jälle tööle minema. Minemata jätta ei saa. Sest kedagi asendama võtta ei ole, kuigi see ei peaks olema minu mure, vaid ülemuste mure. Kõik töötajad, kes on võimelised lisakoormust võtma ja haigeid asendama, juba teevad seda (ja on ärakukkumise piiri peal). Ja haiguslehte ka nende 2-3 päeva pärast võtta ei taha, mis paranemiseks kulub. Haigusleht on kahjulik.

Kui ma jätaksin praegu minemata, oleks homme kisa suur. Mis sest, et paar paberitükki paberikorvis ja kolm liivatera põrandal ei ole veel kedagi ära tapnud.

Ma vaatasin, et pole siia ammu midagi kirjutanud. No mis mul ikka kirjutada on, muudkui vehi lapiga. Küll on politseimajas vaja nädalakene puhkust anda, küll koolimajas taud lahti...

Häid asju on ka ikka olnud. Näiteks Iisraeli barokkorkester Barrocade oli nädal tagasi Vanemuise kontserdimajas väga äge. Aitäh Urve ja Pille!

Aga nüüd ma rooman töö poole. Oh kuidas ei taha.

3 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Mõistan sind täiesti, olen viimased viis kuud haigena töötanud, sest muud üle ei jää, arved tahavad maksmist ja toit peab ju lauale tulema, haigusleht tekitaks eelarvesse mõrvarliku augu. Aga lihtne ei ole see mitte olnud.

mustkaaren ütles ...

Ohjah, naturaalmajandusest meie kliimas ei piisa.
Ja viirushaigustest ka ei pääse. Kyyslauku sulle keelele.

Skarabeus ütles ...

See viimase-aja-gripp olla nii vinge, et põdemise-programm kahenädalane.Tölpan minagi haigena tööl käia,proovin teiste ees mitte köhida ja nende peale hingata.Lihastes selline piimhape, et kümme sammu astud ja mõtled,kas edasi jaksad---nagu oleks kümnendale korrusele roninud. Tahtsin sõbrantsile helistada,kuid loobusin---sain aru, et ei jaksa rääkida,suu väsib paari lause järel füüsiliselt ära(?).Eile aga koguni mõtlesin:jätaks ühe hingetõmbe vahele---tundus liigse energiakulutamisena üldise nõrkuse taustal.Ma pole midagi sellist oma elu jooksul tundnud.Ainus hea asi on söögi minimaalne tarbimine,sest õnneks pole isu.Aga oh imet,kolm peaaegu söömatuse päeva ja kaal alanenud vaid 100g. Oo,naised,raske on see keskealise elu...