teisipäev, 16. veebruar 2016

Asjadest ja unistustest

Miks inimesed korjavad asju? Ilusaid asju, toredaid asju, mugavaid asju? Vahel ka selliseid, mida tegelikult isegi vaja ei lähe. Milleks näiteks seitsmes paar kontsakingi, kui olemasoleva kuue paarigagi harva käiakse ja kapitäis tosse, saapaid, sandaale, mokassiine, baleriinasid ja kalosse niigi juba päris palju ruumi võtavad? Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on see küll konkreetsetest eluperioodidest sissekasvanud vaesus.

Saapad. Käisin kunstikoolis, kui mul olid sellised saapad, mis lasid vett läbi (linnas oli talvel jube soolalödi!) ning kontsa alt tulid naelateravikud kanda. Toppisin nende sisse iga päev paksu kihi ajalehti (et naelad nii kõvasti ei torgiks) ja kilekotid ka (et jalad nii ruttu märjaks ei saaks). Uusi saapaid sain vist peaaegu aasta oodata, sest kõigepealt oli saabaste valik hirmus tilluke ja teiseks olid müüdavad saapad liiga kallid - raha polnud. Mängisime mõnikord loteriid ja mängisime mõttemänge, mida siis teeks, kui võidaks miljoni? Uued saapad! - oli esimene mõte.
Nüüd ma ei ole just kõige hullem jalanõumaniakk, aga vaatamata jätta ei saa ühtki jalavarjuriiulit, eriti kaltsukas (odav! äkki jaksan osta?). Enamasti siiski ei osta. Ju vist olen paranemas sellest vaesusest.

Juust ja Või. Kui ma olin veel naisemees, oli meil pidevalt nii vähe raha, et ma ei raatsinud kuigi tihti juustu osta. Võid ostsin veel harvem, sest seda oleks meil kulunud kilode kaupa ja nii oli külmkapis pidevalt Delma. Mäletan, kuidas unistasin sõbranna seltsis, et kui oleks raha, siis ostaks juustu ja sööks seda niisama, lihtsalt juustu... ahh! Praegu ma põhimõtteliselt ei kannata oma majapidamises margariine. Juustu on meil alati, kui viimane viilakas veel pakis, jooksen poodi uue juustu järgi. Sõltumata sellest, kui palju raha kotis on. Pigem jätan midagi muud ostmata.

Sokid. Mäletan blogi algusaegadest üht postitust, milles kirjeldasin õnne. See oli edenev kujusaagimine, mille eest juba osaliselt tasu käes ja ma sain minna poodi ostma tervele perele (endale ja lastele) uusi sokke! (Vaatasin just järgi, kõik muu on tolles postituses kirjas, aga sokkide ostmist mitte, see on lihtsalt mällu sööbinud.) Ka ses suhtes on asi paranenud, meil ikka on sokke ja uute sokkide ostmine ei ole pikalt planeeritud haruldane sündmus.  Kuigi vahel, jah, libastun ja ostan niisama heast meelest paari või teinekord lausa kaks kallimaid etnosokke, kuigi kapis just otse puudust pole :)

Oma kodu. Noh, selle kohta pole veel palju kirjutada. Igatsemisest, unistamisest, lootusetusest ja tasasest tärkavast lootusest aga saaks lausa pika romaani või vähemalt jutustuse. Mul on umbes pool sissemaksu raha olemas, pool veel puudu. See ei ole enam ainult unistus, vaid päris korralik võimalus.

Ilusad asjad. Miks ma neid korjan? Tõenäoliselt sellest kirest ma päriselt ka ei parane. Küünlajalad ja puuvillased pearätikud ja värvilisest klaasist ilusad pudelid... Sõled. Lilled. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt.

Milles teie olete unistanud? Millistest unistustest välja kasvanud, millised unistused täitnud?

15 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Minu suureks unistuseks oli pikka aega maale kolimine ja pargi istutamine.
A ilusaid sokke on targem endal kududa :)

Lendav ütles ...

Jaa, seda küll. Aga vahetevahel on vaja ka peenemaid puuvillasokke, nende kudumine on käsitsi liiga peen kunst :)

Köögikata ütles ...

Ohh, ma kirjutan peaaegu et kõigele kahe käega alla. Oma maja ja maa on paraku veel väga kaugel.
Kommihullusest olen välja kasvanud, aga puuviljad peavad kogu aeg olemas olema.
Ja igasugust träni hoian, sest kõigiga kaasneb miljon taaskasutusideed, paraku aega neid realiseerida on vähe. aga vahel ikka ja küll siis on hea, kui saad linna sõitmata ja raha raiskamata idee teostatud, seega ma ei põe neid kaste ja hunnikuid siin. :)

Köögikata ütles ...

Jah ja Sinu saapateema laieneb mul kogu pere kõigile jalatsitele...

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Hm, 4ne siis juba filosofeerib ;) Ma isegi ei oska nii äkki, maalimine vist kõige suurem unistus, selle oskamine. Hirmude ületamine kuigi see on veider unistus. Unistasin tänagi sellest, et oh kui ma vaid ei kardaks kohtumisi võõraste inimestega, et kus võiksin siis juba olla. Eks neid on ikka elu jooksul olnud ja ka täitunud ja mõni peab loblikana ikka ees lendama, et kondid ja vaim liiguksid.

Lendav ütles ...

Kata - materjalihunnikud on täitsa omaette teema, neid ma unistuste hulka isegi ei liigitanud. Neid hunnikuid ja kaste on loomulikult :)

Rahmeldaja - ees lendajad on tänuväärsed inimesed, ei saa minagi nendeta. Sina oled ka mõneski mõttes nende hulgas :) Kes see teine mulle näitaks, kuidas ma oma läätspuu sinna toki otsa saan?! Ja kes kutsub mullaga maalima?

Futu ütles ...

Jaa, vaeseid aegu on ka olnud. Ja sellega seotud unistusi. Aga jagan neid suuremaid ja tähtsamaid. Lapsena (ja hingelt siismaani hobuinimesena) unistasin oma hobusest ja sellega tööle-koju ratsutamisest nagu Kapten Tenkesh vms. Hobused tulid mu ellu siis kui olin 38. Ja natuke teises võtmes, aga asi seegi. Olekski imelik olnud mõnega tööle sõita.:)
Olen unistanud, et oleksin reaalis parem suhtleja kuid kõike ka ei saa. Kuda kellelegi antud on.
Mustlastantsu olen ka eluaeg imetlenud ja unistanud osata. Mingil ajal sai ka see võimalikuks, kui üsna küpses eas veel flamenkotrenni sattusin. Minu flegmaatilise olemuse juures oli see suti vastuoluline, kuid enda jaoks äraütlemata põnev. Käisin seal kohe kolm talve. Ja ainuke muusika mis momentaalselt mu kalavere käima paneb. Globaalses mõttes...unistasin kolmest mudilasest, aga sain kaks väga head last ja väga häppi. No kassidest olen unistanud, mu uues elus pole neist armsatest loomadest puudust olnud. Kangasteljed ja nendel kudumine. Võttis ka 30 aastat aega, enne kui nad sain ja kuduma õppisin. Kõik ei tule kohe. Autojuhilubadest ja oma autost ei osanud ma unistadagi. Lihtsalt elu sundis ja praegu on päris hea. Oma kodu ehitamine võttis kolm aastat ja oli täis pikki füüsilise töö päevi. Praegu ma unistan, et ta veits paremini hakkaks sooja pidama.:) Ja ega kõigist unistustest ei saagi rääkida. Tuli täitsa pikk jutt küll.:)

mustkaaren ütles ...

Asjad on meie maailm. Arusaadavalt, et noored ei tea veel täpselt, mis neid huvitab, ja nad ei otsusta oma eluruumi yle ise, st kolikogumisel on piirid, aga keskealine isik kogub ikka tagavarasid, et oleks võtta.
Ma unistan sellest, et mu tööd,ametid ja hobid tyhja ei läheks, et oleks keegi, kellele need rõõmu pakuvad. Kogu elu ainult elementaarse toateenindusega tegelemine ja ilma ajutegevuseta koduse kanakese elu on natuke liiga lahja minu jaoks.

ritsik ütles ...

7. klassis unistasin tumeda peaga mehest, kolmest lapsest, majast ja suurest koerast. 30aastasena oli mul kõik see olemas, aga samas nii suur vaesus käes, et unistasin, et võiksin osta lastele jogurtit ka muul ajal, kui korra kuus palgapäeval. Või endale huulepulga, kui vana otsa saab. Sellest ajast pärineb minugi margariini- ja makaronipõlgus.
Nüüd võin osta jogurteid ja huulepulki, aga uued unistused on puudu. Unistan maailmaparandamisest, aga ei tea, kuidas seda teostada.
Vaesuseajast on mulle jäänud riietekiiks. Kui oleks pakk raha kulutamiseks, siis ostaks ilusad ja kvaliteetsed riided kogu perele, mitte ei peaks kummi venitama, et kas see kuu jope ühele või uued saapad teisele, sest kõike, mis vaja oleks, ei saa tänaseni korraga osta.
Palju õnne nelja-aastasele!

Fideelia ütles ...

90ndte algus oli megajube selles osas, mis tarbimist puudutab. Midagi polnud saada ja raha ka ei olnud. Käisin ilgelt riides, jalatsid olid ka ülinõmedad, aga teha polnud midagi. Usun, et vastumeelsus kaltsukate suhtes pärinebki mul tollest ajast. Unistusi on mul liiga palju, et neid siia reastada ja keda need ikka kotivad. :) Viimane peaunistus, et mul Tallinna Linnagaleriisse tuleks hea näitus ja ülespanek sujuks kiirelt, täitus täna! ;)

Eve Piibeleht ütles ...

Korralikud jalatsid olid ka minu lapsepõlveunistuste nimekirjas number üks. Unistasin sellest, et kui peaksin kunagi palju raha saama, siis ostan sellised kingad, mis pole kellegi vanad ja ei pigista. Raha peres nappis ja tavaliselt pidin tädi vanu kandma, aga kuna tema jalg oli peagi väiksem kui minu oma, oli see ikka puhas piin.
Kuskil aastat viisteist tagasi võttis see jalatsimaania ikka korralikult lappama, mul oli vähemalt kolm kapitäit kingi, kõik kenasti veel katalogiseeritud ka :). Õnneks see läks siis üle, kui ma enam väga kontsaga käia ei saanud, see ahendas valikuid normaalse koguseni.
Üürikorterite perioodil unistasin oma kodust. Maale elama kolimisest pole kunagi unistanud, aga siin ma nüüd olen ja tagasi linna ei koliks küll.
Varudest peavad kodus olema piim, või, makaronid, kohvioad ja sigaretid, kui need otsa lõpevad, tuleb poodi sõita. Kuna lähim korralik pood on kümne kilomeetri kaugusel, siis juba jala ja ühe asja pärast ei lähe.

Anonüümne ütles ...

Mul on vist lihtsam öelda, mida ma ei korja - marke, märke ja kurje inimesi, tehnovidinaid ja autosid, plasthelmeid ja kunstnahast kingi-saapaid:)
Ma unistan reisist Ladina-Ameerikasse. Ja suvedest saarel äia suvekodus. Ja et ma tulevikus elaksin seal aastaringselt ning meil oleks väike hubane kunstitegemise võimalustega taluke, kus kenad inimesed saaksid suvel puhkama tulla.
Tegelt võiks siit UK-st kuidagi koju saada, aga seda ma ei pea unistuseks, see on rohkem vajadus või nii.

Lendav ütles ...

Ma ei julgegi teilt küsida praegusi unistusi - need võivad teinekord haprad olla ja ei taha veel välja ütlemist. Aga iseenesest on see põnev teema, mida inimesed vajavad, et tunda ennast turvaliselt (või rikkalt). Võid, juustu, saapaid, sokke... Kuivaineid. Talvepuid. Ehteid. Materjale, tööriistu. Mul on praegu umbes 35 erinevat sõlge, miks ma neid korjan? Ma ei tea. Praegu tagantjärele mõeldes tundub isegi veider, et tavalised niidisokid on minu jaoks olnud luksuskaup. Kui palju ma olen sokiräbalaid kandmiskõlbulikuks nõelunud! Hõredamaid kohti tihedamaks läbi tikkinud! Tegelikult on neid lihtsaid väikseid asju siiamaani palju, mille ostmise juures ikka pikalt kõhklen ja mõtlen, kas ikka on vaja? Kas see liiga kallis ei ole? Aga iga asjaga ei teki kogumiskirge (või kogumishaigust). Näiteks seda ma pole küll märganud, et aluspesu ülemäära kirge tekitaks.

Üks peretuttav (üle 70 naine) on rääkinud, kuidas lapseeas ja noorenagi, ülikooliski veel nälga tunda sai. Ja ta on oma poja tugevalt üle söötnud ning püüab nüüd lapselastki põhjalikult toita. Nälg on temasse sügava jälje jätnud. See paneb küsima, millist vaesust või nälga mina kannan ja kas see on enam vajalik?

Üks põhjus, miks ma selle teema siin üles võtsin, on see, et see, mida on teadvustatud, ei oma enam nii suurt võimu mu üle. Aga näljaajad selles mõttes on möödas, nii et pole vaja ülemääraseid kuivikukuhje madratsisse toppida. Aeg on ärgata ja näha, mille poolest ma olen hoopis rikas.

notsu ütles ...

Mul on Fideeliaga vastupidi: üheksakümnendate algusest siiani kestev vaimustus, et on olemas kaltsukad! kust saab taskukohase hinnaga riideid! Ma mäletan ju veel aega, kui ei olnud üldse eriti kohti, kust riideid saab. ainult leti alt. Ja siis tuli üheksakümnendate algus, kus ma rõõmustasin tohutult, et nüüd on riideid, mis siis, et osta ei jaksa - aga kui ma väga tahan ja raha kogun, siis saan. Ja siis tulid kaltsukad, kus sai isegi ilma suurema rahakogumiseta hakkama. See rõõm pole siiani üle läinud ja seepärast on mul liiga palju riideid.

Teine selline asi oli kunagi kartulisalat. Kui ma õppisin lapsena ise kartulisalatit tegema, siis vahepeal tegin ma seda hirmus sageli. Seda ei pidanud ju tegema kallitest komponentidest, puhtalt viitsimise küsimus, ja mu kartulisalatihimu oli päris pikka aega suurem kui laiskus. Ülikooli algul oli millalgi periood, kui sinna sisse sattus õige kummalisi komponente, pmst ainus kindel asi oli, et kartul ja majonees.

Skarabeus ütles ...

Saabastest...Kunagi olid mul ühed käimad,mida ma ainult üritustel kandsin,kõrge kontsa ja säärega.Muidu laperdasin ikka jumal teab millistega.Palju aastaid hiljem,kui ülemusest sai juhuslikult minu hea tuttav,rääkis ta mulle,millega ma teda üllatasin: ma olnud inimene,kes KANDIS OMA JALANÕUD KASVÕI RIBADEKS,AGA UUSI EI OSTNUD...Tegelikult ma ju ei kandnudki neid,millest jutt,lihtsalt ülemus nägi mind silmast silma ainult mingil üritusel...
Jalavarjukorjaja etalon on mu ema,tal on kapp triiki täis omal ajal hangitud ja kilomeetristes sabades saadud kraami.Nüüd ei lähe need tal varba otsagi elefantsuses jalgadega,annab tasahaaval mulle.Mina saan kanda ühe korra,materjal pudiseb jala ümbert ära,ükskord helistasin lapse bussipeatusesse teiste saabastega appi,sest seisin sokkidega lörtsis,saapasääred ümber jala löterdamas.