Veel pole lõpp*

Lõpuni on jäänud veel 6 vahetust, käesolev kaasa arvatud.

Miks need läti lapsed ei näe õigel ajal magama minna ja kappavad nagu metsik hobusekari fuajees edasi-tagasi, uksest õue ja jälle sisse tagasi? Mul on 3 kirja veel vastata ja ma ei suuda keskenduda.

Püüan säilitada vaikset elevust ja vabanemise rõõmu, et kui see vabadus tõesti käes on, hakkaksin tõesti ka tegutsema. Nii palju põnevat on ees ootamas! Ei tahaks esimesi vabu nädalaid lihtsalt rampväsimuses maha magada. Äkki õnnestub?

Otsene ülemus küsis täna muuseas, kas ma lähen päriselt ära või tulen sügisel, kui rahulikumaks jääb, ikka tagasi?** See tundus nii rumal küsimus, et ma jäin lausa tagantjärele mõtlema, et kas see ikka oli tõesti rumal või ma sain millestki valesti aru? Aga mida ma ise mõne kuu pärast mõtlen? Ei. Ma ju tean, mis on siin suvel, mis talvel, mis kevadel ja mis sügisel. Ja et ma tahan oma voodis magada. Magada. Öösel. Magada. Uskumatu, eks?

---

Ma ei tea, mis see on, aga täiesti tavalised läti lapsed, kes ei tee midagi erilist - ainult jooksevad karjudes öö läbi pidevalt kempsu vahet, kui ei jookse, siis seisavad pool tundi järjest mu leti ees ja ei suuda ära otsustada, mida osta ja peale selle ei suuda ära otsustada, kas ma räägin läti keelt (ei räägi) ja kas muga tuleb suhelda inglise või vene keeles, et oma šokolaad kätte saada - käivad kohutavalt närvidele. Absoluutselt viimane aeg lahkuda.

* I-chingi 64. heksagrammi nimi.
** No pagan. kui ma arvaks et ma tuleks ikka tagasi, oleksin ju ometi pigem palgata puhkuse võtnud või muud sihukest, mitte lahkumisavalduse andnud.

Õnne läheb elus ikka vaja...

...ütles juba Raja Teele. Üks kobedam õnn teilegi!

Puhas õnn

Topeltõnn

Astun koduväravast sisse. Paremal vohavad piibelehed. Vasakul on pillavates õites kolme värvi sirelid. Lõhnakooslus on hunnitu, edasi toa poole on hirmus raske minna, nina palub luba sinna kahe õiekuhila vahele jäädagi. Aga kui lummusest on suudetud kuidagi välja murda, on kohe nurga taga järgmine lõks - sõnajalad võtavad õhtupäikeses muinasjutulisi ehk lausa ulmelisi vorme...

Praegune aeg on lihtsalt imeline. Kas piibelehtede, sirelite, sõnajalgade, ööbikute, kägude, peoleode pärast või on asi natuke ka selles, et üks eluetapp hakkab tasapisi selja taha jääma ja õhus on tunda vabaduse hõngu? Vabaduse ja vastutuse ning riski, jah, aga sealjuures ju ikka eelkõige vabaduse hõngu? Kas vabadus lõhnabki nagu sirelid ja piibelehed? Ja võrseid ajav piparmünt ning äsja niidetud muru? Ja natuke saepuru. Ja tilk bensiini. Ja kass, kes igal sammul puistab tuulde heljuma ebemeid oma paksust talvekasukast. Ja keldri ukse vahel kükitav rohekas kärnkonn. Jah, see ongi kevad, mis tasapisi kisub suveks kätte. Kõige ilusam.

Sõnadeta

:)

Kiire teadaanne:

Elva Linnaraamatukogus on üleval peotäis mu fotosid sellest kevadest. Kauaks üles jäävad, veel ei tea. Pooli nendest piltidest olete siin juba näinud :)

---

Paberi viisin ära. Nüüdseks on selgunud, et ma ei ole ainuke, mul on järgijaid. Mitu, pole veel päris selge. Eks mind üritati ümber ka veenda, aga otsus on kindel. Mida nad hakkavad peale selles tühjaks jooksvas asutuses, ma ei tea. Tõenäoliselt püüavad veel veenda, et pisutki kauem tööl oleks, sest järjekorda ukse taga ei ole, aga tühjaks ei saa letti kuidagi jätta. Eks näis, kas kõrgemad ülemused hakkavad lõpuks aduma, et olukord vajab muutmist, et töötaja on ka inimene. Aga mis mul sellest enam. Kolmapäevast lõpeb mul puhkus, siis pean veel peaaegu 3 nädalat tööl olema, aga siis on ka kõik.

Pool kaks öösel...

...on õige aeg tööst kirjutada.

Ei või öösel töötamist kannatada. Aga pole hullu. Täna on viimane öö, siis on 2 päevavahetust veel jäänud ja siis tuleb lausa 2 nädalat puhkust.

Töö näib võtvat kuidagi liiga palju aega ja energiat ja tähelepanu. Jääb mulje, nagu ma elaksin selleks, et töötada. Tegelikult peaks ju üldiselt vastupidi olema?

Kus veedab inimene kõige suurema osa oma argipäevast? No, ütleme, et inimene magab 8 tundi ööpäevas ja käib täiskohaga tööl. Seega on ta voodis ja tööl samapalju, ainus vahe on, et voodis ollakse tavaliselt uinuvas olekus, aga tööl siiski loodetavasti teadvelolekus. Veel liikleb inimene töö- ja kodu vahel, käib toidupoes ja... natukene nagu jääks üle ka kodu, pere ja hobide jaoks. Aga kui ma olen küllaltki vähenõudlik inimene, mul pole teab mis kalleid vidinaid, soojamaareise jms luksuskaupa vaja, kas ma saaksin siis vähem töötada ja rohkem oma perele ja hobidele kulutada? Paraku tuleb välja, et ei. Lihtsalt eluspüsimiseks tuleb meie kliimas päris suuri pingutusi teha - katus peab ju pea kohal olema ja banaan siinmail aastaringselt võsas ei kasva.
Töö ori olen.

Eks tööl on häid asju ka, näiteks alates eilsest on meil siin kasutusel uus broneerimis- ja kassaprogramm. Algus on muidugi raske, sest see imeasi jõudis meie arvutisse täpselt pool päeva enne, kui see täies mahus kasutusele võeti. Harjutamise aega pole nagu olnudki ja vigu (valed hinnad, puuduvad kaubad või teenused jms) leiab kindlasti veel tükk aega. Sellegipoolest on rõõmustav, et kõigile meie eelmise programmiga tekkinud küsimustele on vastatud ja kõik, mis eelmises idiootlik või võimatu oli, on võimalik.

Aga uus töökõlblik programm ikkagi ei kompenseeri seda, et ma tahan öösiti omas voodis magada.

Ah jaa - üks värske soodustus veel - töötajad võivad igal tööpäeval saada automaadist ühe kuuma joogi. Tasuta. Aga ikka tahan koju magama. Jonnakas olen.