Kiusatus

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama jälle. Et nagu elumärki näitama või midagi sellist. No elus olen. Kui vaatan ümberringi, siis üldiselt (väikeste eranditega) on üldine jäle masendus lokkamas. Ega minagi saa sellest välja jääda, läinud nädal (alates nädalatagusest laupäevast) on üle ootuste kehv olnud olla. Lausa kolm täiesti kohustustevaba päeva oli vahepeal, aga liigutama suutsin ennast hakata alles viimase päeva pärastlõunal. Mingi eriti halb tähtede seis või mis?

Aga muidu pole viga. Tulevast nädalast alates on meil kahel päeval nädalas vaja minna Otepääle, kus me hakkame õppima uut broneerimisprogrammi. Juba varakult öeldi ära, et tööaja sisse see LOOMULIKULT ei lähe. Millegipärast ma ei usu, et Tehvandi ja Kääriku töötajad sinna omast vabast ajast tulevad. Eelmiste (vene keele) kursustega oli sama lugu, nemad said selle tööaja sisse, meie omad aga alles peale pikka sõdimist ja väga pika hambaga.

Asi ei ole ühes inimeses (kuigi ka see on oluline põhjus). Asi on süsteemis. Nüüd oleme me siis need väiksed mutrikesed, kelle pea kohal on terve püramiid ülemusi, kellest üks oskab totramaid töökohustusi anda kui teine, kolmandast rääkimata. Iga seadusega ette nähtud õigus tuleb vere hinnaga välja võidelda. Ja see üks inimene (kelles asi siiski ei ole) on lihtsalt üks äge p****lakkuja ning püüab elu eest kogu sellele kõrgemate ülemuste püramiidile meele järele olla. Olemegi üksi oma muredega, tuge ei oska kusagilt otsida. See ei ole enam ammu see asutus, kuhu ma tööle tulin. Siis oli siin päris hea tööõhkkond, eks väikseid naginaid ikka oli, aga õelutsemist ja käkikeeramist mitte.

Jube kiusatus on kõik kukele saata. Jube kiusatus. Kohe.

Aga ma pean ka järgmisel ja ülejärgmisel kuul üüri maksma ja süüa ostma.