Pühapäev, 13. aprill 2014

Miks?

Elu on karm, aga ebaõiglane. Huvitav, et töö juures räägitakse enam-vähem kõiki taga - keda rohkem, keda vähem, aga jah, kuigipalju ikka. Arvasin, et küllap mindki, kuigi mulle pole ka ringiga midagi kõrvu jõudnud.  Ega ma isegi oma mokki alati koomal ei mõista hoida, ikka saab sõna võetud närvidele käivate asjaolude ja ka inimeste suhtes. Ja mis ma avastasin! Mind ei ole oluliselt taga kirutud! Miks, ma ei mõista. Olen sel teemal nüüd juba kolme kolleegiga rääkinud, jäävad hetkeks mõttesse ja - jah, kinnitavad seda. Kuigi põhjust mind kiruda oleks küll ja veel, kas mul vigu ja tegemata asju tööl vähe on? Niisiis jälle ebaõiglus, mind ei kiru oluliselt keegi! Isegi ülemus mitte, kes muidu ikka vahetevahel hambaid teiste kallal teritada armastab!

Kuidas ma olen selle suhtelise puutumatuse küll saavutanud?

Mis muidugi ei muuda midagi. Ma ei kannata ka seda, kui mu kolleege läbi näritakse, sest me oleme üks meeskond ja iga kord, kui neile liiga tehakse, puudutab see ka mind.

Ps. Nägin täna siili oma aias.

Kommentaare ei ole: