kolmapäev, 20. november 2013

Ealised iseärasused

Ma ei ole täna see, kes olin eile. Ja homme ei ole ma enam see, kes olen täna.

Oli aeg, kui ma absoluutselt ei sallinud nõudepesu ja kartulikoorimist. Ema, kes seletas, et need tööd pole midagi hirmsat, et talle isegi meeldib, ajas mu meelest täiesti arusaamatut segast juttu. Siis jõudis kätte aeg, kui ma ise hakkasin iga päev kartuleid koorima ja (peaaegu) iga päev nõusid pesema. Polnudki nii hirmus.

Oli aeg, kui ma vaatasin potipõllumehi nagu ufosid, kuidas nad jaksavad, viitsivad, mis mõnu selles on? Panin isegi maha peenra sibulat ja porgandit, aga kirge tunda ei suutnud, isegi lihtsat rahulolu oli nagu vähe ja loomulikult läksid need peenrad üsna hukka ja saaki suurt ei saanud. Nüüd... pool suve kaevasin ja istutasin ja planeerisin, kuhu mida istutada või tuleval kevadel külvata, kirg rinnus põlemas. Läinud jaanipäeva paiku oli pöördepunkt - pisut kahju on, et mitte varem, aga hea et nüüdki.

Olen kõvasti kirunud, kui tüütu on pesupesemine. Eriti käsitsi. Silmaotsaski ei salli suurte asjade, voodipesu, teksapükste pesemist ja eriti väänamist. Vääna kuidas tahad, ikka jäävad tilkuma ja sorisema. Otsisin mööda linna pesupesuvõimalust, sest mu majas on jätkuvalt vesi kaevus ja veevärk=mina+ämber, selle veevärgi külge tänapäevast automaatikat juba ei ühenda. Kuna kaasaegse pesumasinaga sõbranna hakkab juba ära tüdinema mu mustapesukottidest, tegin luuret pesumaja suhtes. Selle hinnad on aga lihtinimese jaoks kosmilised, nii et lausa nutt hakkas peale tulema (kõige odavam variant on viia kuiv pesu, mis kaalutakse, võetakse 1.90 kilo eest ja pärast saan märja pesu kätte...). Lõpuks võtsin ennast kokku ja täna on see ajalooline päev, kui võtsin vastu majanaabri ammuse ja korduva pakkumise ja kasutasin tema masinat. Aurika 110-1, nõukaaegne, tsentrifuugiga. Omal ajal üsna kõva sõna, nimetati lausa "poolautomaatseks". Ja vastu ootusi ei olnudki veega solberdamine väga tüütu, kõige rohkem võttis aega hoopis saunas sooja vee saamiseks pajale tule alla saamine, sest tõmmet ei olnud üldse. Ja ma sain pestud umbes kolm korda nii palju, nagu mahuks automaati, kahe tunniga (pluss pajaga mässamine ja veevedamine, mis ei ole tegelikult märkimisväärne). Ja pesu oli puhtam. Ja kuivem (selle tsentrifuugi pöörded on peaaegu kriminaalsed).

Ma vist hakkan täiskasvanuks saama.
Ületamatult jäledaid töid nagu ei tulegi enam meelde, peaaegu kõigega saan hakkama. Päris käsitsi kõike ikka pesta ei taha, aga suure sammu olen tänasest tehnikamaailmast kiviaja poole tagasi astunud ja üsna rahul sellega.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ise tehtud, hästi tehtud, eksju:)
Mis ei pane mind ilmselt ka tulevikus nõudepesu, pesupesemist, triikimist ja koristamist armastama. Ma vist armastan liiga palju muid asju:)

Fideelia ütles ...

Mäletan, kuidas sa kunagi imestasid mu blogipostituse peale, milles maaelu raskustest rääkisin. Mulle on olnud alati teada, et kõike käsitsi tehes kulub kogu elu ainult eluspüsimisele. See tööarmastuse jutt on mõeldud orjadele, et neid innustada. Töö meeldib siis kui see pole hädavajalik vaid vabatahtlik. :) Näiteks vahel on päris huvitav pesu värvide ja tüübi järgi nöörile riputada, aga kui seda tuleb teha kogu aeg, siis...?!?!

Lendav ütles ...

Ega minagi neid just nõudepesu jms armasta, lihtsalt leplikumaks olen muutunud. Kui vaja, vean ka peldiku tühjaks ja ei juurdle selle üle liiga pikalt, kui meeldiv või ebameeldiv see on. Mis vaja see vaja. Noores põlves olin hulga vastalisem, kulutasin palju energiat ebameeldivate tegevuste vastu sõdimisele. Nüüd teen ära, mis vaja ja selle energia, mis varem sõdimisele kulutasin, saan hoopis meeldivamatele tegevustele kulutada.

Mind huvitab, kui vähesega ma mugavalt olen võimeline toime tulema? Kus on mugavuspiir? Kaevust vee vedamine ei ole probleem, nii palju kui mul koristamiseks ja söögitegemiseks vaja on, jõuan iga kell vedada ja ei mõtle ka selle peale. Ahju kütmine on mu meelest lausa mugavus, see meeldib mulle. Ainus pidevalt probleemne teema on olnud pesupesemine. Eks talvel suure külmaga pole Aurikaga pesemine ka mingi rõõm (masin on saunaruumides, mis lähevad ju külmaks - kes neid iga päev kütta jõuab?), aga muul ajal peaksin küll hakkama saama. Selle 3-4 tundi nädalas leian ikka, eriti, kui see saunakütmisega ühendada. Nüüd on uus mõte peas - kuidas pesta pesu ilma elektri abita,nii et see konti ei murraks (silmaotsaski ei salli suurte asjade väänamist)? Sest paistab, et ilma pesu pesemata ei saa. Aga autonoomsust oleks vaja. Vähendada sõltuvust nii palju kui võimalik - sõltuvust teiste inimeste masinatest kuni sõltumatuseni elektrivõrgust. Ei, ma ei ole mingi eriline ökonats, lihtsalt... vaba tahaks olla. Päris vabaks niikuinii ei saa, ma olen paratamatult ühiskonna osa, aga kui osalisegi sõltumatuse saavutaks, oleks suur asi.

Anonüümne ütles ...

Ma kujutan ette, et kui lapsed on suured ja elavad eraldi, siis on pesupesemist palju vähem. Võib vabalt pesta ka käsitsi:)

yrt ütles ...

Kui oma mugavustega korterist veevärgita kodumajja tagasi kolisin, oli mul pesumasin Vjatka, nõukaaegne täisautomaatne pill ja selle me paigutasime sauna, kus samuti puudus veevärk, aga heasti peale passides, mida masin parajasti teeb, sai sellega kõik pesu pestud nii kaua kuni see suurest veega üleujutamisest paugu pani ja läbi põles. Ime, et me elektrilöögi läbi surma ei saanud. Pesemine käis nii, et kui masin tahtis vett võtta, siis ämbriga valasime sahtlist vee sisse. Hull luksus tundus see tol ajal me kuivas majapidamises.
Nüüd meil on suvilas samad tingimused, aga sinna ostsime mingi väikese tsentrifuugiga masina, mis on poolautomaatne, sauna pajas teeme vee soojaks ja ämbriga muudkui valame. Niimoodi kord nädalas ja mitte tundes vajadust seal voodiriideid või näiteks jopesid pesta, pole probleemi, pesupesemine on nagu osake suvituseksootikast. Aga kui peaks kogu aeg sedasi pesema, siis teeks kõik, et suvilassegi vesi sisse panna. Just et jube ajaraisk on, kui kogu aur läheb olme peale. Jama ikka, kui vett majas pole. Kas Sul töö juures ei ole miskit pesumasinat, mida tööajal ekspluateerida?

mustkaaren ütles ...

Mina jään alati automaatikat armastama, sest kaevust vee vedamine, pere pesu ja nõude jm majakraami puhtakshõõrumine, käsitsi riiete õmblemine ja kampside kudumine, oma seljas toidu- ja majakraami, ehitusmaterjalide tassimine, on väga eilne värk. Mul ei jätkuks ööpäevastki, et kõiki neid asju teha... Unustasin - käsiehitusriistad ja väiksed tisleri omad, osad kokaliigutused ja õuetööd on samuti mõistlik mootori jõul ära teha. Enam pole 17. Sajand, kui elektri avastaja võis tuleriidale sattuda ja kirik jälgis hoolega, et elu käiks nagu Pyha Moosese ajal.

Lendav ütles ...

Kuna ma hakkan töö juures ka massaaži tegema (tulevast nädalast kuulutatakse välja), kauplesin sinna pesumasina - ühe inimese all/peal olnud rätikuid ju teise kliendile kasutada ei anna, pesemist tuleb kõvasti. Ülemus ei tahtnud algul masinast kuuldagi, et meil on ju pesumajaga leping. Aga mul on sobilikke saunalinu suht väike hulk, ma ei jaksa neid sadade kaupa ette osta ja pesumajja viiakse pesu meilt kord nädalas ja tuuakse pestud pesu alles mitme päeva pärast tagasi... Nii et see ei ole väga hea lahendus. Üks kaastöötaja pakkus oma varudest vana töökõlblikku masinat, tasuta. Kuna tasuta, siis see võeti vastu. Ühendati süsteemiga. Ja siis selgus, et midagi on ikka viga, tööle ei hakka. Kui siis küsisin ülemuselt, mis pesumasinaga saab, ütles tema, et ta ei ole kunagi selle masina poolt olnud, et ta ei näe sellel meie majas mingit mõtet... Mul hakkas vist kõrvust tossu tulema ja midagi läks lõplikult lühisesse. Aga ülemuse jutt on üsna mõistetav selle teadmise taustal, et arvatavasti läheb ta uuest aastast ära (seoses meie ühinemisega Tehvandiga) ja tal on kõigest siin üldse täiesti kama. Hetkel ei ole olukord lahenenud ja mis ses suhtes edasi saab, eks aeg näitab. Õnneks ei ole vähemalt alguses oodata masseeritavate horde, hea kui mõnigi tuleb. Nagu ma ütlesin - eks aeg näitab.

Ega minagi automaatika vastu ole, elu kergendavad tööriistad on kulda väärt. Aga hea on teada, et vajadusel saan ka ilma nendeta hakkama ja see ei võta tükki küljest.