Juba 10 päeva olen puhkusel ja nüüd siis lõpuks hakkab elusa inimese tunne tulema. Üleeile suutsin koguni pliiatsi kätte võtta ja natuke paberit määrida. Aga muidu olen lihtsalt maganud, vaadanud hullumeelseid kirjeldamatuid unenägusid, ärkveloleku ajal rattaga pisut matkanud ja molutanud-molutanud molutanud. Vaim oli algul nii tühi ja väsinud, et lausa haige tunne oli. Ma ei mäletagi enam hästi, mida ma siis teha tahan, kui mul selleks aega on, ma ei tahagi enam midagi teha, nii läbinätsutatud tunne on.
Eile käisin korra töö juures - sünnipäevi peeti, käisin ka õnnitlemas. Ohh, kui õudne see käik oli, ma ei suuda praegu veel ette kujutada, et puhkus on selleks korraks nädala pärast juba läbi... Õnneks oli piisavalt veini, nii et õudus minus tuimestus kiiresti.
Öelge, inimesed, kas kusagil on olemas ka mõni töökoht, mis kokkuvõttes ei aja täiesti hulluks? Sel konkreetsel on küll ka häid külgi, kuigi tundub, et neid jääb tasapisi, aga pidevalt järjest vähemaks. Ja töö ise läheb tasapisi, aga vääramatult järjest keerulisemaks, raskemaks, vastutusrikkamaks. Ja palk... no isegi tõusis, lausa 7% (miinus maksud muidugi). Öelge, kas on olemas koht, kus ei pea öösiti töötama? Koht, kuhu ei pea hirmuga minema, et mis mind seekord ootab? Koht, mis jätab vaimu ellu ja koguni värskeks. Koht, kust saab mõistlikku palka, nii et minusugune hädavaresest üksikema oma üürid jõuab maksta ja laste trennid-muusikakoolid ka ja jõuab peale selle veel koguni süüa osta. Utoopia?
---
Sellegipoolest soojendab suvi mu väsinud hinge. Peale möödunud lõputut talve võiks tulla ometi kord ka üks lõputu suvi - pikk, soe, malbe, rikas, võiks venitada novembrini, see oleks ilus.
---
Mõtlete, et vingun siin niisama? Jah, teil võib õigus olla. Et igal heal asjal on ka varjukülg, et iga töökoht sisaldab juba eos kas probleemset ülemust või liiga väikest palka vms. Inimesel on kalduvus alati rahulolematu olla. Sellegipoolest ei taha ma enam kuidagi leppida sellega, et peale tööpäeva ei kulu taastumiseks enam mitte üks, vaid kaks või koguni kolm päeva (ja juulist alates on meil 12-tunnised vahetused, mis tähendab, et mul ei jää enam kahte päeva väljamagamiseks peale töö-ööd). Ma ei taha enam hästi taluda seda, et töölt koju tulles on jube uni, midagi teha ei suuda, kõik ajab vihale ja samas ei suuda ka enam magama jääda, ainult väriseda ja nutta. Ei, mitte alati, ainult mõnikord, aga ka ainult üks kord on juba liiga palju. Tulen koju, viskan pikali, suudan läbi raskuste korraks uinuda ja ärkan kohe selle peale, et süda taob, nii et voodi vappub... Inimesed taluvad öösiti ülevalolekut erinevalt. Minagi sain sellega esimesel aastal üsna kenasti hakkama, aga nüüd ei taha keha enam sellega leppida. Rääkimata kõigest muust, mida ei ole avalikku netiruumi ilus üles riputada - näeb liialt tagarääkimise moodi välja.
Olen seda- ja teistpidi mõelnud, kuidas saaksin oma tööd parandada, nii et see paremini sobiks. Jah, pisiasju saab ikka parandada, töökorraldust sujuvamaks muuta, aga põhiprobleemid on minu käeulatusest väljas. Palju segavaid asjaolusid on raha taga. Kompleks on suur ja vana ja väsinud, aga vahendeid remondiks ja renoveerimiseks on minimaalselt. Ruumid külmad, paljud toad nutavad remondi järgi, mõnes vanemas kämpingus sajab saepuru laelaudade vahelt külastajatele pähe jne jne. Noh, hea tahtmise juures saaks neid probleeme siiski aegamööda vähendada. Aga öötöö on ja jääb, see ei kao kuhugi. Ja seda ma enam ei kannata.
Otsin uusi võimalusi. Paistab, et minu aeg seal asutuses hakkab tasapisi lõpule saama. Võibolla venitan veel mõne kuu, ehk isegi läbi talve, eks näis. Ega vanasse kaevu ikka enne ei sülita, kui uus valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar