pühapäev, 9. juuni 2013

?

Kustkohast leiavad inimesed aja, et telekat vaadata? Või arvutimänge mängida? Aru ma ei mõista. Müstika. Ime, et ma üldse olen leidnud mingeid ajakillukesi, et paar korda nädalas blogimaailma kiigata, kirjutamine on paraku siiski üsna soiku jäänud. Seda teen vahel harva muude tööde vahelt, mitme tunni jooksul sõnahaaval. Mängida ju vist ei saa nii, et mängid, ütleme, poolteist minutit ja siis kohe vastad klientide küsimustele, jagad võtmeid või tutvustad, näiteks, hinnakirja. Kirjutada blogisse aga saab. Panen aknakese alla ootama, ootab nagu kukununnu just niikaua, kui mul vaja. Ja siis on loomulikult meelest läinud, kuidas ma alustatud lauset üldse lõpetada tahtsin...

Kodus ma seda rumalust küll ei tee, et teleka või arvuti ligi lähen. Kui, siis maksimum korra päevas kiire käik postkasti. Pagan võtaks, isegi raamatuid ei ole suutnud lugeda. Vahepeal oli juba tunne, et olen peaaegu välja puhanud, aga eile kukkusin ikka õhtul enne kümmet otse voodisse ja tänahommikune kaheksane ärkamine (et tööle tulla) oli väga vaevaline. Puhkus on äärmiselt teretulnud.

Käesoleval nädalal oli mõni hetk, kui ma ei maganud, ei pidanud kuhugi tormama ega üldse midagi tegema ja väga imelik oli. Et saangi teha mida tahan?! Aga mida ma siis tahan...? Ei mäleta enam hästi...? See tegi ärevaks. Ei ole hea, kui ma ei mäleta enam kes ma olen ja ei suuda iseendaga aeg-ajalt rahus, vaikuses ja üksinduses hakkama saada. Puhkus, tuleb välja, on lausa eluliselt hädavajalik. Tahaks kõigepealt paar-kolm päeva, kus ei ole ühtki kohustust, et saaksingi lihtsalt olla ja meelde tuletada, kes ma olen, kui ma ei leegi ümber ilma ringi või kui ma ei ole klienditeenindaja kõige selle juurde käivaga. Kui ma saangi magada niikaua, kuni uni ise ära läheb ja siis veel tund aega rahulikult ärgata. Ja siis vaadata lihtsalt iseenda naba, kuni tuleb sisemine tahtmine midagi teha. On suur vahe, kas ma teen midagi sellepärast, et ma tahan või sellepärast, et mingitel põhjustel peab. Tööl on oma tahte osa üsna väike - ega mul eriti valikuvõimalusi ole - alati tuleb naeratada, kena ja viisakas välja näha, olla sõbralik ja abivalmis jne jne. Kui ikka tööd palju saab ja puhkust vähe, kui hommikust peale on miljon inimest kõik korraga midagi tahtnud (ja erinevaid asju), siis see killustatus on õhtuks sellise seisundi tekitanud, et kõige suurem igatsus oleks kõik ettejuhtuvad inimesed lihtsalt pikalt ja pidevalt põrgusse saata. Isegi viisakad ja toredad inimesed saadaks põrgusse, purjus ja tüütud saadaks veel kaugemasse ja mustemasse kohta, füüsiliselt, kui vaja. Ja mitte enam naeratada. Ja mitte enam trükkida arveid, sisestada andmeid sellesse lollakasse hotisesse. Visata töömobla aknast välja, nii et killud taga. Lauatelefon ka. Keerata uks enda tagant kinni ja astuda lihtsalt minema.

Tegelikult mulle see töö siin meeldib. Inimesed on enamasti toredad, ma saan enamasti aru, mida ma pean tegema, ma saan hakkama. Tore on näha, et ka mõni klient on siiralt rõõmus just mind siin nähes. Aga sellest jääb väheks. Magada tahan.

Juulikuust alates oleme tööl 12-tunnistes vahetustes. Eks näis, kas see vähendab väsimust või tähendab hoopis vaba aja kadu? Praegune seis, kus peale tööpäeva kulub puhkamiseks ja normaliseerumiseks juba 2 päeva, ei ole enam talutav.

Ja nüüd kiire teemavahetus - eelmise ja üleelmise postituse teemadel jätkates - miks ei ole inimene rahul endaga nii nagu ta on? Miks tuleb mõned kehaosad karvadest paljaks ajada ja miks tuleb mõnda teise kohta karvu juurde kleepida? Aru ma ei taipa. Mina armastan oma säärekarvu. Kas ma olen imelik või? Kas säärekarvade ajamine on tänapäeval mingi standard või? Ja kui ei aja, siis on halvasti? Samamoodi võiks küsida, kas meik on kohustuslik? Lugesin siin nimelt meie klienditeenindaja tööjuhendit ja seal oli kirjas: Töötaja välimus:Peaksid nägema välja professionaalne ja rõõmsamelne.

Korralik riietus
Juuksed korralikus soengus
Tagasihoidlik meik
Sõrmeküüned puhtad ja hoolitsetud

Mu nahk ei kannata seda jama. Õnneks on mul kulmud, mille intensiivsus varjutab absoluutselt meigi puudumise. Ah jaa, küüned olid ka juhendis mainutud. Lakki ma küüntel ei kannata - ebamugav umbne tunne on. Eelmisele vahetusele tööle tulles olid mu küüned põhjalikult hoolitsetud tõrvaõliga (õli on ju küüntele hea, eks?) ja turgutatud mineraalainetega (otse mullast). Hoolitsus paistis mustade rantidena kaugele. Oi ma nägin vaeva, et seda hoolitsust kätelt maha kraapida...

Mulle tundub, et ma olen ainuke normaalne inimene ("naine" mõtlesin "inimese" all - selles mõttes normaalseid mehi on millegipärast küll). Oma karvade ja nahaga. Küünte ja kulmudega. Miks inimesed ennast muuta tahavad? Et ilusad olla? Väljast saab, jah, pisut paremaks kõbistada, aga sisemise koleduse vastu ei aita küll miski. Millegipärast on mul suur ja sügav veendumus, et ma olen niisamagi ilus, karvu katkumata, kleepimata, kosmeetikaga mökerdamata. Ausalt. Mõnikord lisaks välisele ka seest ilus. Jah, ja ülbe olen ma ka (vt. eelmist lauset).

10 kommentaari:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Kui küünealused on mustad, kata küüned musta lakiga. :)
Mida rohkem on naisi, keda tegelikult ka ilustandardid ei koti, seda rohkem selliseid naisi kapist välja tulla julgeb ja siis peavad juba mehed ka neid aktsepteerima. Naine ei pea vastama standardile. Võib, aga ei pea.

Lendav ütles ...

Meestega mul üldiselt probleemi pole. Pigem kipuvad naised pisut viltu vaatama, kui mõni karv kitkumata või muidu ebastandardne.

Istusime kallimaga kevadel esimest päikest püüdma, mul pika seeliku alt sääred väljas. Ütlesin, et varsti pean vist säärekarvad maha ajama... Miks?, küsis tema. Ühiskond nõuab, vastasin. Milline ühiskond?, küsiti. Eks ikka naiste ühiskond, meeste oma ei tee sellistest asjadest eriti välja, vastasin. Aga ära aja siis, mulle meeldib! oli tema vastus.

Ilustandard on nii laialivalguv mõiste, et see tekitab minus kerget ärritust. Jah, mulle ka meeldib ilu, kellele ei meeldiks? Aga mis on kellegi silma jaoks ilus, on juba väga-väga erinev, nii indiviiditi kui laiemas plaanis ka ajastute lõikes. Pikki ripsmeid peetakse ilusaks. Samas ma olen näinud ilutaotlejatel selliseid õudusi küljes, mida on valus vaadata - kasvõi kõik need kivikesed seal küljes, mida vaadates tuleb hirm, et see kohe silma kukub. Ai!

Morgie ütles ...

Ma ka ei meigi ennast, kmoon. Omad küüned, ripsmed, kulmud ja juuksed. Kusjuures need kulmud ja ripsmed ei ole teab mis lopsakad ega tumedad ja ka mind ärritab, kui mulle sellepeale üritatakse selgeks teha, et ma kannatan mingitsorti alaväärsuskompleksi või asja käes=ei kõlba karja liikmeks - kui mind ei loksuta see, kas mu kulmud on kaugele näha ja nahatoon vastav ilustandartitele või ei ole.

Karvu eemaldan mõnest kohast küll, aga eelistus karvutuma ihu poole on inimeseloomal evolutsiooniline. Kuivõrd, paikse ja sotsiaalse elustiili tulemuseks on mitmete parasiitide ohter levik, mida karvane ihu soodustab, kusjuures küttide-korilaste kultuuris olid just naised ja lapsed see eriti paikne kontingent. Ses mõttes pole see "ühiskond nõuab" olnud algselt mitte esteetiline vaid pigem hügieeniline vajadus. Tänapäeval, mil on olemas seep ja muud vahendid, pole sel muidugi tähtsust.

notsu ütles ...

Vaadates, mis minuga iga kord karvaeemalduse peale juhtub - hoolimata sellest, et mul on erinevalt ürgaja inimesest kasutada hulgem desinfitseerivaid ja põletikuvastaseid vahendeid ja arvatavasti ka väiksemaid vigastusi tekitavad eemaldusvahendid - on mul hügieenilisuse suhtes küll sügavaid kahtlusi - pisilastele mikrohaavade kaudu sissepääsu pakkumine ei tohiks küll olla käitumine, mis annab parema kohastumuse. rääkimata sellest, et inimese käitumine peaks minuteada olema sestsaadik, kui õpitud käitumismallid ületasid koguselt kaasasündinud mallid, evolveerunud pigem memeetiliselt. st ma ei usu, et meil on kaasasündinud tungi karvu kitkuda.

On ka kuidagi raske ette kujutada, et korilane endal kivikilluga karvu maha kraapis või hinnalisi meekaloreid naha pealt karvade kitkumiseks raiskas.

notsu ütles ...

ja kui ma veel mõtlen, mida teeks karvaeemaldus organismile olukorras, kus ei ole seepi ja elatakse mustuses... kujutate ette pesemata nahalt karvakitkumise või kivikilluga raseerimise tulemusi? kas need karvutud mallid ei siginenud siiski samal ajal, mil ka muud hügieenivahendid olid juba olemas? Kõige kuulsam karvavihkajate näide on vanad egiptlased ja need ju küll enam mingid metslased ei olnud, seepi tundsid nad kindlasti. vt http://en.wikipedia.org/wiki/Soap#Early_history

notsu ütles ...

... ja parasiidivastase karvaeemalduse juurde on kuulunud ka juuste eemaldamine; ilma selleta on nagu ebajärjekindel.

Morgie ütles ...

See on lihtsalt üks teooria - karvaeemalduse parasiidivastane mõju.
Nagu teooriad ikka, ei pea see paika rohkem, kui statistiliselt, kui sedagi.

Peakarvade puhul ilmselt on nende päikesekiirguse vastane kasutegur olulisem, kui satikate majutamise kahjutegur.

Morgie ütles ...

Õigemini, mitte karvaEEMALDUSE satikavastane mõju, vaid kalduvus eelistada karvutumaid naisi. Enamasti.

notsu ütles ...

see viimane võis tõesti sugulise valiku teel mingi efekti anda... kuigi kui arvesse võtta, et naiste käsutuses on lastekandmise nimeline ressurss, siis oleks jälle loogilisem, et meestel erilist pipardamisvõimalust evolutsiooniliselt võttes ei ole, või õigemini: pipardamisvõimalus on, aga see kalduvus selekteerub välja, sest pipardavad mehed saavad vähem järglasi.

Tugevam evolutsiooniline mõju on sellel, kui mingi tunnus annab tõesti kohastumusliku eelise, nt karvutumad tõepoolest jäävad paremini ellu kui karvased - aga ka siin tähendab "paremini ellu" ainult "piisavalt kaua, et eluvõimelisi järglasi saada".

Miskised briti teadlased väidavad vahetevahel, et häbemekarvastikul on hoopis ise elumuslikult kasulik funktsioon, eriti naistel (hoiab kubemepiirkonna mikrofloorat, miska aitab vältida suguelundkonna haigestumist, mis omakorda on selgelt paljunemise jaoks kasulik), mistõttu ei ole see üldisele neoteenilisele suundumusele allunud. Kuigi see võib olla tglt üks neid tunnuseid, mis loodusliku valiku mõttes ei ole mitte tunnus, vaid tunnuse puudumine ja järelikult seletust ei vaja (nagu ei vaja seletust mitte see, miks me magame, vaid see, miks meil on peale magamise veel mingi teine olek).

Ma arvan, et kõige tugevam evolutsiooniline seletus on selles asjas evolutsiooniline eelistus grupinormide täitmise kasuks. Olgu need grupinormid parajasti millised tahes - isegi kui nad on kahjulikud (vt kõikvõimalikud initsiatsiooni- ja muud iluvigastused, nt lootosejalake või naiste ümberlõikamine), kaalus grupist väljaheitmise kahjulikkus selle kindlasti üles; ümberlõigatud naisel võib selle tõttu tulla mitu nurisünnitust, aga grupist väljaheidetud tüdruk lihtsalt ei ela nii kaua, et rasestudagi.

notsu ütles ...

apropoo, parasiidid on sageli grupi lõimimise huvides kasutusse võetud - vt veel "Mikumärdiski", kus üksteise pead otsitakse.