Reede, 22. veebruar 2013

Mis ei tapa teeb vigaseks

Hall ja tuim. Vahel korraks lööb helgemaks, nagu ilmgi väljas. Koorik kisub paranevatel haavadel, mõne ootamatu liigutuse peale rebeneb ja väike verepiisk tuleb jälle välja...

Küll pulmadeks ära paraneb. Haa. Haa.

---

Tööd peaks tegema, paarile kirjale vastama vist, laenutuse uiskudel kuluma kippuvaid inventarinumbreid uuendama, ülehomseks plakatit kujundama... Aga ei jaksa. Magada tahaks. Magada-magada-magada ja ärgata alles siis, kui lumi on juba läinud ja praegune hetk on nagu kauge juba ununev kehv unenägu.

Ei ole mul enam viga midagi. Lihtsalt ... jääknähud.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Keegi lollakas (mis siis, et kirjandusklassik) on öelnud, et õnnelikud ollakse yhtemoodi, aga õnnetu on igayks omamoodi. Kui ma mõtlen mitmele võimalikule õnnetuseseisundi põhjustajale, siis komponendid on ju tegelikult samad - hirm, syytunne, valu...
Ei oska isegi arvata Sinu õnnetuse põhjustajat, aga oma analoogi järgi saan aint meenutada, et öö läheb mööda, päev tuleb sama pikk kui öö. Kyll läheb aega, jõuab jahtuda nii mõnigi tee.
K.