Kuidas saada lahti sees keeravast hirmust, et midagi olulist, midagi väga olulist on võibolla parandamatult katki? Ja ma ei saa mitte midagi teha? Või saan...? Rahu oleks vaja. Nii paar tonni. Ja midagi punaste silmade vastu. Imelik, et tööl keegi midagi ei ole küsinud, ju ma siis nii mädamunana habras tundun, et parem on mitte puutuda. Küllap on neil õigus.
Ja ikka veel on kusagil väikselt vaikselt lootus, et kõik hakkab ükskord mingit arusaadavat ja talutavat, isegi toredat rada jooksma. Kunagi. Kunagi, kui ma olen juba küllalt tark ja ei peksa ennast iga esimese ettejuhtuva teravama kivinuki vastu veriseks.
6 kommentaari:
Huvitav, kas sa oled sama asja pärast mures, mis ma?
Küllap on meil ka ühine mure. Võibolla peaks helistama...
Aga see, millest ma siin kirjutasin, on küll isiklik.
Nii. Suurem tulekahju on hetkel kustutatud. Haavu saab küll vist veel pikalt lakkuda...
Kalli-kalli!
ühise kohta: kontrollisin, elus.
Hea seegi.
Postita kommentaar