Neljapäev, 28. veebruar 2013

Kahe näoga

Elu keerab iga natukese aja tagant teise näo ette. Nagu Janus. Ja võibolla on tal koguni rohkem nägusid, teda on nähtud ka neljanäolisena. Etruski nimi Ani on ka kuidagi tuttav :) Uute alguste, üleminekute ja väravate valitseja. Minu meelest koosneb terve elu pidevast üleminekust - ühest päevast teise, rõõmust muresse ja murest rõõmu, lõputu loksumine mööda elurada. Või noh, lõplik ikka, aga mitte seda päris lõppu ma ei mõelnud. Ja kes teab, milline loksutamine peale lõppu veel ees oodata võib?

Igatahes on elu teise külje ette keeranud, haavad on tasapisi paranemas ja enamus koorikuidki juba maha tulnud, mõni üksik haavaarm veel pisut sügeleb.

Sain täna kätte massaažilaua, nüüd tuleb väike harjutus- ja meeldetuletusperiood ja siis saan hakata juba soovijaile teenust pakkuma. Töö juures on ka olemas juba esmane kokkulepe, et saan siinseid ruume kasutada.

Võitsin eile Viking lotoga 5,13 €! Teada sain seda täna, nii et võidu võib tänase päeva plusspoolele kirjutada.

Töö juures oli üldkoosolek. Jahuti kõikvõimalikel teemadel, mille tagajärjel peaks töökeskkond järjest paremaks ja töö tulemuslikumaks muutuma. No võibolla natuke muutub ka, loota ju ikka võib? Igatahes oli huvitavaid uudiseid ka. Nimelt on plaanis ülejärgmisest kuust väike palgatõus, kui nõukogu selle mõtte ikka heaks kiidab. Ja veel tutvustati meile uut premeerimissüsteemi, esimene kvartalipreemia (kena valge ümbrik krabiseva sisuga) anti pidulikult kätte. Ja arvake ära, kes selle sai? Mina! Ma sain pool massaažilaua hinnast tagasi! Kui lugeda kokku, kui palju on meil töötajaid ja kui palju aastas kvartaleid, siis on järgmist preemiat oodata statistiliselt... umbes kolme aasta pärast. Kui ma vahepeal ennast ületa ja kogemata kombel paremat muljet ei jäta, kui teised siin.

Samas tekitab see pisut ebamugavust - justkui ma oleksin parem kui teised või teinud midagi rohkem... No ei ole ju. Või noh, jah, keegi ei ole siia ju ühtegi kuju saaginud, peale minu ei ole ükski klienditeenindaja ka ei giid kohalikel radadel ega instruktor, kui vaja. Võibolla ma siiski olen midagi rohkem teinud, kui teised. Igatahes olen ma rohkem saepuru teinud. Siin saab seda asja näha, mis saepurust välja sai õngitsetud. Praeguseks on pilt veel pisut muutunud - pajas on üllatavalt palju münti ja pappi ning pleksiklaasist illuminaatorisse graveerisin ka mõned mustrid sisse.

Ikkagi kummaline. Mitu korda on mul siin täiesti ahastus peale tulnud, et ma ei saa oma tööga hakkama, ei halda olukorda, ma ei ole üldse kindel, kui hästi ma oma põhitööga hakkama saan. Ja teen sealt kõrvalt natuke-natuke midagi muud maja jaoks ja see leiab äramärkimist... Aga need kontimurdvad tööpäevad, mis võtavad siin leti taga viimast - ükskõik, kes hetkel tööl olema juhtub - need ei vääri ühtki head sõna* ega ammugi rahalist tunnustust... Tore on preemiat saada, aga natuke imelik on ikka ka. Nagu ma oleks teistest parem. Ei ole ju.

*Väike liialdus. Mõni sõna ikka vahel harva tuleb.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Loll jutt suhu tagasi. Mitte igayks ei mõista kujusid nikerdada ega kõiki neid muid asju, mida sina teed. Ja Su tööandja peab rõõmus olema, et teie juures töötab selline inimene, kes mõistab rohkem kui teised. Iga oskus on suur väärtus. Kuna ma elan sotsiaalhädaliste asumi kõrval, siis näen, kui loomana loll võib yks inimene olla, ja kui väärtuslik on see, kellele on rohkem antud.
K.