Pööripäev

Vahepeal jõudis sügis alata. Sel puhul käisime Mariga lõunas, Piusal, Obinitsas ja Meremäel. Oli vinge sõit. Üks lõik oli mööda mingeid kitseradu (Piusa jõe matkarada oli see) minu väikese punase koletisega, kivide ja põhjatute lompide vahel, ära tulime! Kui me olime suuremale teele jõudnud, küsis Mari käte värisedes närvide rahustuseks kommi - nii vinge sõit oli! Ei ole ikka minu autole vastast, ühegi uuemaga poleks sinna julgenud minna ja suuremad-raskemad-madalamad oleks lihtsalt kinni jäänud.

 Piusa oli ka armas, eriti tagantpoolt. Aga see sinna ette ehitatud klaaskast, kust pääseb koobastesse ainult ninapidi, oli nukker. Tagumik sisse ei mahu. Isegi raha eest mitte.

Veel külastasime Päevapööramise mäge, milleks tuli ületada Piusa jõgi. Trepp laskus ilusti jõe äärde, aga mida polnud, oli rippsild! Koorisime jalad paljaks ja läbi jõe! Pärast muidugi tagasi ka. Kokkuvõttes on see mu jalale ja kukekannusele imeliselt hästi mõjunud, juba teisel hommikul oli tavapärane valu kadunud.

Päev lõppes Kunnuse juures, keda üle mitme aasta külastasime - vanadele tuttavatele teadmiseks, et Kunnus on vahepeal Meremäe mäel oma vanaisa talukoha tagasi ostnud ja on nüüd pärisperemees. Õnnetul kombel oli tal päeval kartulivõtt olnud ja naised-lapsed-ämmad majas. Nii, kui meie sisse astusime, katkes õuegi kostnud tüli nagu noaga lõigatult ja linnainimesed putkasid meile vihaseid pilke heites linnakorterisse tagasi. Algul oli pisut imelik, oleks teadnud, et seal nii äge õhkkond on, poleks sinna läinudki, aga pärast polnud ju enam mingit mõtet lahkuda. Kunnusel saun küdes, liha podises pliidil, vihased inimesed olid majast läinud... Mõnus.

Pööripäeva järgi pidada saama järgnevat perioodi ennustada. Kurta pole midagi - metsik ralli lõpeb ellujäämisega, jäisemadki jõed saavad ületatud, tüli lõpeb ja õhk selgineb. Kus, kellega, kuna, mis mõttes - eks aeg näitab.

---

Kuna mul on jätkuvalt puhkus, siis ma arvutis passimisele eriti ei panusta. Järgmine reportaaž tuleb tõenäoliselt siis, kui tööl tagasi olen.