Puhtaks

Juba mõnda aega olen võtnud hoogu, et teha revolutsioon oma hullus elukohas. Nüüd on siis see aeg käes. Õudne asi on selgeks saanud: mul ei ole majapidamises MITTE ÜHTEGI korras kohta, mitte ühtki paika, kui poleks mustust, ülearust kräppi või mõlemat korraga. Ma tean, see võtab aega vähemalt kuu, võibolla mitu, kui ma ka iga päev mõne nurga põhjalikult ette võtan...

Sellega seoses on mind tabanud kerge hullumeelsushoog, tahaksin kõigest, mis ei ole just VÄGA armas ja otse vajalik, vabaneda. See tähendab, et kallid sõbrad ja tuttavad, kui te olete minu pool näinud mõnda asja, mis on meeldinud, küsige julgesti. Näiteks maalid on suures osas vabalt saadavad (kui nad just mõnel näitusel ringi ei rända). Ma ei viitsi neid kusagil väga aktiivselt pakkuma-müüma-jagama hakata, mõne vanema ja kahtlase väärtusega asja põletan niikuinii, nii et sõbrad kunstikogujad - kiirustage! Kui viitsin, panen ehk siia ka pildid üles saadaolevatest asjadest, aga võibolla ei viitsi ka. Nii et ise teate, millest võite ilma jääda, kui ei julge küsida.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga ma ei taha enam minevikku kaasas tassida. Olen viimase aasta jooksul eriti intensiivselt vanu asju meenutanud, läbi närinud ja seedinud, lõpuks unustanud. Ja ma olen juba 6 aastat (!) olnud ühes kohas - paigas, kuhu pole mingit plaani surmani jääda. Raputan kõik üleliigse maha, et esimesel sobival hetkel tõmmata ennast vinna nagu rohutirts ja suure kaarega minema karata. Ma ei jaksa enam oodata, kui ma kohe praegu midagi ette ei võta, toimub lihtsalt plahvatus (ja kes neid soolikaid siis koristab?).

Olen eluaeg oodanud. Olnud malbe ja kannatlik, nagu tütarlapsele kohane. Olen nii palju kulutanud oma kannatlikkust mõttetustele, et lihtsalt enam ei suuda. Olgu, mõnedki asjad tahavad ikka kannatlikkust, aga siis peab kusagil mujal miski liikuma.

Töökohavahetus on nüüd kindel. Elukohavahetus veel mitte (aga töö käib selles suunas). Küll ülejäänud asjad ka oma lahenduse leiavad.