Kahetsusest

Kustkohast leida tarkust teha vahet nende asjade vahel, mis tuleks kohe ära teha (sest pärast võib hilja olla) ja tunda ära neid tegemisi, mille puhul kannatlik ootamine on hädavajalik?

Viimasel korral ütles papi mulle: järgmine kord, kui sa tuled... Järgmist korda ei tulnudki. Ja mina lükkasin edasi, sest ikka oli midagi muud teha, mõtlesin: küll jõuab... Täna seisin haua ääres ja mõtlesin, mis on veel ütlemata, kellele on veel ütlemata? Kes on nägemata? Millist tegematajätmist kahetseksin tõeliselt?

Vanaemalt jäi palju küsimata, vanaisast rääkimata... Aga isaga sain kõik jutud, mida rääkida saime, räägitud. Vanad albumidki läbi vaadatud, pliiatsiga taha kirjutatud, mida-keda isa mäletas. Isaga oli mul aega hüvasti jätta, need asjad, mida otse öelda ei saanud, vähemalt mõttes ja unedes selgeks kõneldud.

Ma olen hullult aeglane inimene. Sõnades ja mõtetes võin olla üsna kannatamatu, aga tegudes jagub kannatust küll ja küll. Küll tuleb aeg... Ma olen noor veel... Jõuan oodata - mida iganes, olgu siis oma kodu või kallist inimest... Jah, materiaalne maailm on raske ja liigutab ennast aeglaselt. Sõnad on ju ometi kerged ja kiired.

Kõike ei jõua. Kõike ei peagi. Aga on asju, mida ei tohi tegemata jätta. Mina jätsin. Kummaline... nii palju emotsioone inimese suhtes, kellega oli vähem, kui 10 kohtumist.

Kohe tuleb kõik oluline ära teha, pärast võib hilja olla, ütles vana õpetaja mõni nädal tagasi. Ela nii, nagu oleks käesolev päev su elu viimane, ütlevad muud õpetused. Aga mina mõtlen: küll tuleb aeg, küll jõuab, eks ükskord... kunagi... aga elu on siin ja praegu, seda, mis homme tuleb, võib ainult aimata.

Täna on kurb. Eks näis, mis homme on.