Laupäev, 3. jaanuar 2009

Nii kiiresti

Mind paneb jätkuvalt imestama, kui muutlikud on meel, mälu ja tunded.

Oli mul siin aasta tagasi KaruMati. Ja ma tõesti arvasin, et ma saan temast aru. Et me räägime enam-vähemgi ühes keeles. Nüüd oleme paar harva korda suhelnud msn-i teel, mitte midagi ei saa enam aru. Kas minu mõistmisvõime on kahanenud või on tema hakanud soome keeles mõtlema või ongi tema mõte nii hüplik ja segane, ei tea. Võibolla see oligi üldse illusioon, et ma temast aru sain? Äkki on see ka illusioon, et ma arvan mõistvat praegu mõnda hääd sõpra?

Ja kummaline on see, kui kiiresti tunded haihtuvad. Leidsin riiulist ühe kirjadeta plaadi, panin arvutisse ja sellel oli hulk aastataguseid fotosid, Mati pildistatud, tema sugulastest ja tööst, tollel hetkel maailma suurimast kruiisilaevast Independence Of The Seas, kus ta torutöid tegi. Vaatasin neid ja ainus tunne, mis tekkis, oli kerge iiveldus. Mõne pildi peal olin ka ise, ei tahtnud neidki oma arvutisse kopeerida. Mis läind see läind. Millegipärast tekitab sellele perioodile mõtlemine üldse ebamugavuse. 

Tagantjärele tundub, et mina pingutasin (endale sellest aru andmata) ikka päris kõvasti, et mõista, luua midagi ilusat. Ja kui selgus, et sel pingutusel sel kombel tulemust pole, nagu mina eeldasin, jäi nii tühi tunne. Nagu oleks tühja rabelnud. Vastik. Ja ma ei taha sellest mäletada enam midagi. 

On inimesi, kellega saan hästi suhelda aastaid, vahepeal pikalt pausi pidada ja siis kohtudes läheb kõik edasi, nagu polekski vahet olnud. Ja rohkem on neid, kellega olen ainult korraks ühel lainel, järgmisel hetkel vaatame teineteist nagu võhivõõraid. Mõnikord ajab see segadusse. Mõnikord on see isegi natuke valus. Aga eriti kummalised on need suhted, kus tundub olevat hoolimine, ühtehoidmine, mõistmine. Ja siis äkki seda enam pole. Jääb järgi tühi auk, võibolla koguni viha. 

Kummaline, kuidas isegi head hetked, millest olen arvanud, et need jäävad alati kuldsena mu mälestustesse, muutuvad tuhmiks, isegi poriseks. Ja sugugi mitte alati. Nii mõnedki armsad, kellesse olen ka armunud olnud, ei ole muutunud võõraks, ilusaid hetki nende seltsis on ikka hea meenutada. 

Kummaline muutlik maailm. Kas see, mis minu elus praegu ilus on, jääb selleks ka aasta, viie, kümne pärast? Kas mul on üldse võimalik oma mälestusi ise sorteerida või teeb seda aeg ilma minu nõusolekuta?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

kaaren: Siin pole imesteda midagi, et aja jooxul m2lestused muutuvad. Lihcalt qnagised syndmused omandavad Sinu p6hiv22rtustele tuginedes v2rvi, mida toonased erinevad emocionaalsed filtrid ehk muucid. Seda juhtub meie k6igiga & iga p2ev. See k6ik on meie peades. Saatust ega meiega q marionettidega toimetavat hr Aega pole olemas, on ainult meie oma moraal & roosad/rohelised/mustad prillid. Olen juba ammu omandanud osqse qnagisi ka ysna j2lke syndmusi vaadelda q ajalugu, millest paranetaxe, et edasi minna. Seda julgexin ka Sulle harjutada soovitada, sest ysna vastik on segaseid tundeid uute segasevarjunditega kogeda.
Pee ess, me oleme ysna erinevad, aga midagi sarnast on meis k6igis. Soovixin Sulle j6udu maailma v2rvilisemax tegemisel, lisades kirkaid & toredaid toone lisax paljudele vastiqtele.