Köhh

Palun luba viriseda. Kes virinat ei kannata, ärgu lugegu.

Uus aasta tuli mulle toredasti, ärkasin 1. jaanuari hommikul keset voodit, milles oli hangetäis täisnuusatud majapidamispaberit. Öösel kell 3 magama minnes polnud seda kuidagi ette aimata, talv tuli, nagu alati, ootamatult. Palavikuga. Olgu, mõtlesin, 3 päeva ja olen terve. 3 päevaga palavik kaduski, nohu vaevas järjest vähem. Aga see-eest tuli imekaunis köha ja hääl läks lõunamaale. Siiamaani suvitab seal. Vahepeal käisin kahes kooriproovis pealt kuulamas, et pärast kuidagigi õigele häälele pihta saaks, kui piiks juba välja tuleb. Aga - oh õnnetust - esmaspäeva õhtul tuli jälle jäle vappekülm ja üle 38 palavikku. See ei ole enam ilus. Mina nii ei mängi. Täna käisin arstil, röntgenis ja veene ka torgiti (aadrit lasti, ma arvan). Köha tahab hinge seest võtta. Arst kirjutas välja mingi toreda rohu, mis ravib kõike alates kopsupõletikust ja lõpetades klamüdioosi ja difteeriaga. Kui ma selle kuuri üle elan, peaksin veel 100 aastat terve olema.

Eraldi tore teema on kõrvaltoimed, väike väljavõte: kõhulahtisus, iiveldus, keelepõletik, peavalu, mööduvad maitsmishäired, pearinglus, segasus, hirmutunne, unetus, luupainajad. Väga harva on oodata kollatõbe. Ootan huviga, mis sellest vahvast loetelust siis minu üksildasse haige-ellu tuleb. Nagu loteriid mängiks. Maitsmishäired just nagu juba oleks natuke...

Kui see eelpoolkirjeldatu kõrvale jätta, on elu jätkuvalt ilus.

Ps. Mis mul täpselt viga on, ei raatsinud arst öelda. Kutsus esmaspäevaks tagasi, ehk on ta selle aja peale otsusele jõudnud...