Ajakohane

No ja nüüd hakkas kummitama. Las kummitab teil ka.

Kribu-krabu

Sain Omnivast lõpuks kinnituse, et nad maksavad mulle raha tagasi. Algul nad pakkusid, et maksavad raha saatjale (kellele ma olin kauba eest juba maksnud! ja saatmise eest maksin ju ka ise pakiautomaadi juures!), aga imekombel nad otsustasid ilma pikema kärata siiski mulle ülekande teha. Ainult 5 kirja vahetasimegi. Ma ikka avaldasin muidugi põhjalikult nördimust sellise napaka olukorra üle ka.

Ma näen, et keegi ei ole julgenud midagi arvata Taim Rohelise kohta. Eks ta ole keeruline jah.

Allkirjastasin täna lepingu, mis toob ühe päris huvitava tellimuse. Mäletate, kaks aastat tagasi siplesin kuu aega paaditöökojas klaasriide ja vaikudega? Vot, nüüd tasub tookordne õpiaeg lõpuks ära, sain tellimuse klaasplastist skulptuurile. Kukk. Suur. Värviline. Augusti alguseks peab valmis olema. Oi, saab põnev olema 🐔

Enne kuke kallale asumist ootab nikerdamist ka paar puuskulptuuri. Tööpuudust ei ole, pigem on kummitamas pidev ajanappus. Juulikuusse sai pandud ka üks laat - Tartu Hansalaat - sain just kohatasu arve. Sellekski tuleb aega leida, et sinna müügikraami juurde treida - praegu on varud laada jaoks veidi kõhnavõitu. Munamäele ka oodatakse üht-teist müüki. Taimi, mida vaiku valada, on juurde korjatud, teisipäeval käisime Tartus botaanikaaias ja saime lausa ametliku loa aedniku seltsis korjet teostada 😁, sealjuures noppis aedniku osav käsi meile mõnegi kalli ja haruldase õie või lehe. Näiteks ameerika kuldking on juba eile vaiku valatud ja tuleb näitusel esitlemisele.

Kolimiseks on jäänud aega natuke üle kuu. Praegu veel tundub, et aega on palju-palju, aga ma tean küll, see tunne on petlik. Homme külastab mind üle pika aja korteri perenaine, ma juba vargsi lootsin, et ta ei tulegi ja viimase 8 kuu üür jääb maksmata. Aga noh. Eks ma siis maksan.

Ilus ilm on olnud. Aednikud kurdavad põua üle, aga kuna ma olen oma aia juba peaaegu tühjaks jaganud (ja uusi juurde ei hangi), siis mind põud ei kummita. Päris mõnus on. Enamusel päevadest ei ole kuumus ka tappev, laseb elada ja toimetada. Ilus.

Taim. Roheline.

Kes see lahke oligi, kes määramisabi pakkus? Paistab olevat oksajupp mulda pistetud, juured alla ajanud ja lehed peale. Täpsemalt pole ennast tutvustada soovinud.

Eile lubatud

Sain kujukese valmis. Jalakas.

Üldiselt on elu ilus. Sirelid ja piibelehed lõhnavad just täpselt korraga, nii et kaif on pidev. Saepuru väga hullusti ei torgi ja ilm on fantastiline, ainult sääsed ja kihulased võiksid ennast minust kaugemale hoida. Meepott on siiski vaatamata parasiitidele aus. Ja loomulikult on meepotti kukkunud ka üks tõrvatilk. Nimelt sai Laglel telefoni aku otsa, tellisime kiiresti uue ja see pidi saabuma pakiautomaati. Pakk tuligi, või õigemini pakend. Omniva pakiautomaadist leidsime lahti lõigatud tühja paksema ümbriku. Helistasin, soovitati kirjutada kaebus. Kirjutasin. Sain vastuse, et sellega tegeldakse 10 päeva jooksul. Arvata on, et sellest ei saa midagi, paremal juhul automaatne vabanduskiri ja kõik. Jube kahju, Omniva automaat on mul siin lähim ja igal kellaajal kättesaadav. Hea, et siiski ka muid valikuid on. Postkontori kohta mul ühtki kaebust pole, sest töötajad on siin väga toredad. Aga jah. Hea, et selles pakis midagi väärtuslikumat polnud... Arvata on, et pakk lõigati väga oskuslikult katki kuskil teekonna ajal (vahelaos?), kuller pani kappi tühja paksu ümbriku nägemata, et see katki on (lõikejälg esmapilgul välja ei paistnud) ja ega ümbrikus ei peagi ju midagi paksu ja rasket olema, et sisu näpu vahel kindlasti tunda on.

Aga tühja sellest pakist ja Omnivast. Vähemalt olete hoiatatud. Elu on siiski ilus ja tegus - 1. juunil avame Tartu Botaanikaaias ehete ja maalide näituse - minult ja Laglelt ehted ja Evelt maalid. Ja üks põnevam saetöö on pooleli ja kaks tellimust on järge ootamas. Ja see pole veel kõik. Aga igast asjast omal ajal ja järgemööda 😉

Päkapikuleib, Chata Baby Jagi ja teisi jutte

Nädal tagasi ei olnud laskmisvõistlusi, täitsa vaba olin. Ainult tööd oli vaja palju teha (nagu ikka alati on,) nii et selle asemel, et palehigis tööd vihtuda, käisin Kõutsiga hoopis Poolas. Ega me kaugele ei jõudnud, Suwalki käisime risti-põiki läbi. Pilte tegin moblaga ja ainult mõne üksiku, siin on meie ööbimiskoha tagaõu hiigeltammega (silma järgi vähemalt 300-aastane). Peale kauni looduse vaatasime üle ka kaubanduse, ehituspoed olid päris põnevad. Näiteks kipsplaat ei maksnud peaaegu mitte midagi (vist oli ümberarvutatuna umbes 3.- plaat?), kuigi selle infoga ei ole mul suurt midagi peale hakata - ehituse juures ei ole plaanis kuigipalju kipsi kasutada. Tõin ära tillukese kirjulehise potilille, millele trükitud nime kuukelis tõlkides sain teada, et see on Taim, Roheline. Reis oli tore, isegi vaatamata lämmatavale palavusele. Peenemad nüansid hakkavad juba mälus tuhmuma, pole ka fotosid, mille najale mälu ehitada. No ja mis ma siin ikka sellest kirjutan, kuidas ma turult ei raatsinud kirjulehelist pööki osta (see võib meie kliimas õrn olla), keda see huvitab. Või et umbkeelsete Poola poemüüjatega saab eesti keeles ka suheldud, kui kätega piisavalt juurde vehkida (seda ei teinud küll mina, ma vaatasin kõrvalt ja imetlesin hääletooni ja žestide kõnekust).

Mäluga on üldse kehvad lood, viimasel ajal paistavad mäluaugud järjest süvenevat. Kehva mälu (ja hajali tähelepanu) arvele võib kirjutada ka selle, et panin nädal varem bookingu kaudu öömaja kinni ja - enne teeleminekut leidsin meili pealt kirja, mis küsis, miks ma ei ööbinud broneeritud kohas? Aaahhh! Ma olin kuupäevad segi ajanud! Eks sellega kaasnes ka rahaline kadu, aga see ei olnud õnneks suur. Palju ärritavam oli mu enda lollus. Broneerisin kähku järgmise lähima odavaima kodumajutuse ja asusime teele. Ilusasse kohta jõudsime, pildil on killuke sellest. Peremees ütles küll, et po russki kõneleme (ingliš talle ei sobinud), aga ise pani ikka poolat. Umbes poolest jutust ei saanud möhhigi aru. Igatahes - hakkama saime jällegi. Kolmekorruseline loss, katusekamber meile ja hiigelpatjadega voodi ning sealsamas korrusel ka roosilise kahliga duširuum. Pererahva elukorrusel oli ainult tammepuust mööbel, meile oli küll siiski ka laminaati jagunud. Sellegipoolest ilmselgelt küllaltki rikas majapidamine. Krundi piiril oli renoveerimisel palksaun suure peoruumiga ja ka õues lõkke- ja grillikohad, eks nii vist tehakse omale pensionilisa. Sauna peal suur kiri Chata Baby Jagi. Vot siis, kus me ööbisime. Kanajalakesed olid ilusti peidus, maja maskeerunud lossiks.

Tagasiteel oli hädasti vaja Valmiera Depos peatus teha, tõin omale ometigi korraliku padja (normaalsuuruses, Poolas katsutud padi oli ilmselgelt lausa ebamugavalt suur). Ja ühes külakeses maantee ääres oli laat, sealt sai kaasa ostetud kärakas käsitsi tehtud rukkileiba. Ma sõin seda siiamaani, oli kõva nagu päkapikuleib, aga ikkagi väga hea.

Selle söödud päkapikuleiva najal sain eile laskmisvõistlustel 6. koha. Harjutus 30+30, mida ma olin varem ühe korra trennis proovinud ja ühe korra võistelnud. Nii et päris uus asi ikka veel mu jaoks. Võistlejaid oli umbes 17, nii et ma olen väga rahul. Seekord ei lasknud ühtki pauku päris mööda ka, nagu eelmisel korral Heli Rassil. Noorsportlane areneb seitsmepenikoormasaabaste sammudega! Esimese poole (ringmärk) tulemuseks oli 277 silma, millega olin 4. kohal. Ilmuva märgi järel oli lõpptulemus 539 silma, mis on otse loomulikult mu isiklik rekord ja langesin üldarvestuses ainult 2 kohta. Hea on ka seda teada, et see ei ole sugugi mu võimete lagi - soodsate asjaolude kokkulangemisel võin isegi küündida medalikonkurentsi (seda küll ainult kodumaal, rahvusvahelise edu jaoks oleksin pidanud hakkama treenima 30 aastat varem).

Saehooaeg on ka avatud, esimest kujukest näitan teile homme.
Üldse tõotab üle aegade huvitavaim suvi tulla. Eks ma siis jupphaaval hakkan seda siin avama, kui asjad hakkavad teostuma.

Tonn taimi ja vana karikatuur

Ah, kes jõuab kõike mäletada, mis vahepeal juhtunud on. Hea, et telefonis mõni piltki on. Näiteks imeilus konn Anne aias. Aed oli veel ilusam, aga sellest ei saanud jällegi pilti.

Midagi ma ikka mäletan ka - näiteks eilne päev on täitsa meeles veel. Hallan tegi lõunaosariikide-tuuri ja esmaspäeva õhtupoole lõbutsesime Järvselja taimeaias ning Rahmeldaja aed sai risti-rästi läbi käidud. Eile olin Hallani saatjaks Lätimaal, esialgne plaan oli ainult Strenči ja Valmiera puukoolid. Ilus oli, kuigi Valmieras olid valikud üsna lahjad, aga midagi sai Hallan ikka ostetud. Kuni Hallan Valmieras küsis, kas neil rohkem rodosid pole, mille peale imestati, et mis me siis seal teeme, mingu me ikka Baltezersi! Et ainult 70 km, algul Riia suunas ja siis Pärnu peale. Vaatasime kella, aega justkui oli, hakkasime sõitma. Lõpuks muidugi selgus, et see oli ikka rohkem nagu 100km ja peaaegu Riias. Ma sain meie ringikeerutamiste käigus tagasisõidul koguni 25m linna sisse sõita! Minu esimene Riiaskäik 😁. Teed küsisime kõigest ühel korral ja ka siis selgus, et olime õigel suunal. Baltezers ise oli aga imeline! Mitmekümneaastaste rodode park küll ei õitsenud veel, kohe-kohe oli puhkemas. Aga seal oli muudki kaunist ja lausa jahmatavat. Ning mitte ainult pargis, vaid ka müügiplatsil. Nii et Hallan tõi sealt kaks kärutäit rodosid, mida tal veel polnud (ma täpseid numbreid ei tea, aga tal on oma aias umbes 600 rodotaime u. 60-st liigist-sordist, tõenäoliselt isegi rohkem, nüüd kohe kindlasti rohkem) . Pilte ma küll ei taibanud väga teha, paar klõpsu ainult, sest telefon ei ole ikka õige pildistamise riist, hädapärast kõlbab dokumenteerimiseks. Igatahes sai auto pilgeni täis taimi ja alkopoest ka haruldasi Läti meeneid (õlut) Hallani põhjaranniku-sõpradele. Ratas kippus tagasisõidul koopasse käima, kuidas ta kogu kraamiga ööseks koju jõudis, ma ei kujuta hästi ette. Mina tõin kogu reisilt ära kaks tühja pappkasti, alkolaost. Kolimine ju vaikselt-vaikselt ja pidevalt käib. Ma arvan, et kaubareis oli meile mõlemale kasulik, mina olen oma tooduga igatahes rahul 😏

Kolimisega seoses saab palju asju läbi sorteeritud, ära visatud, ära jagatud ja mõnikord ka üles leitud või meelde tuletatud. Mõni päev tagasi leidsin paberite hulgast reliikvia - 8. klassis minust joonistatud karikatuuri. Autoriks vist Indrek Tobreluts (aga ma ei ole 100% kindel). Noh, päris adekvaatne ei ole, ma ei armasta karglemist, aga peaaegu, kui mõõga asemele püstol joonistada ja jalad ilusti maha panna😼 Kustkohast meie poisid küll teadsid, et ma selline olengi?!

Oot, midagi oli veel... õige! Võistluste jutt jäi eelmisel korral pooleli. Heli Rassi võistlustel õhupüstoliga sain 363 silma (40 lasku) ja sellega 10. koha. Eestlaste hulgas oleksin olnud viies, aga lätlannad ja soomlannad trügisid ka ette. Nädal edasi olid Elva lahtised meistrivõistlused, seal läks mul (koha mõttes) veidi paremini - võitsin sportpüstoli ringmärgiharjutuse ära 😊 278 silmaga (30 lasku). Kui oleksin võistelnud üldarvestuses (noored-vanad-kuked-kanad koos), oleksin saanud 3. koha. Üldiselt, ei kurda, kuigi arenemisruumi on, lausa 22 silma oleks võimalik rohkem lasta, kuni 300-ni*. Järgmine võistlus on spordiliidu Jõud meistrivõistlused 19.-20. mail Elvas. Enne seda jõuan veel piiri taga väiksel huvireisil käia, aga see on juba uus lugu.

*Üle selle numbri on ka võimalik lasta, aga seda suudab ainult Chuck Norris.

Noorsportlase künnitööd

Praegu käivad Heli Rassi mälestusvõistlused. Ma ka proovin kätt. Eelmisel aastal osalesin ainult õhupüstoli harjutuses, sel aastal püüdsin juba sportpüstoli-kava ka läbi teha. Püstolinaistele on ainult harjutus 30+30, see tähendab et alustuseks 30 lasku rahulikult paigal seisvasse märki ja harjutuse teine pool on 30 lasku siluetti - see tähendab märklauda, mis keerab ennast sihverplaadiga kolmeks sekundiks minu poole ja siis seitsmeks sekundiks ära, siis jälle ette ja kohe ära, nii 5x järjest (ja seda 6 seeriat, kokku 30 lasku). Iga lasu vahepeal peab käe langetama 45-kraadisele nurgale, märgi ette pöörates tuleb käsi kiiresti tõsta ja paari sekundiga ilusti märki lasta. Nii. Tavaline ringmärk pole probleem, sellega läks isegi üle ootuste hästi - seeriad 93, 94 ja 93 andsid edetabelis enne harjutuse teist poolt 5. koha (võistlejaid oli 18). Aga siis tuli see "kiirtule" aeg. No mis sa ikka hakkad laskemoona ja kallist aega trenni peale raiskama, võistlus pidi ju parim trenn olema? No jah. Nädal tagasi sain korra trennis siluetti proovida ja kõik. Nüüd olin tulejoonel, jalg värises, süda puperdas ja. Algus oli ikka väga... algus. Ma silmi ei mäletagi, mitu laksu läks märgist mööda ja üks läks puhtast ärevusest lahti enne, kui märklauad ennast ette keerasid, lasksin enda ette paari meetri kaugusele murusse, nii et muld lendas! Üllatasin sellega kõrvalseisjaidki, kes ehmatus(või vaimustus?)hüüdeid ei suutnud tagasi hoida. Aga siis käis kõvem närv maha, sest hullemaks ei anna ju enam eriti minna? Ja hakkas ka tulemus paranema, kohtunik ütles lõpuks, et harjutuse algus ja lõpp olid justkui täiesti erinevate inimeste lastud. Viimane viiene seeria andis 48 silma (viiekümnest), nii et noorsportlane areneb. Ei ole vaja raisata kallist moona ja aega tühipalja trenni peale, sest üks võistlus olla kolme trenni eest, nagu Reijo räägib. Kokkuvõtteks ei kukkunud ma isegi oma ilusalt viiendalt positsioonilt päris lõppu, jäin neljateistkümnendaks 😁

Homme hommikul ootab õhupüstol joonele.

---

Võeti jälle teema üles, et kas ma olen sõjardiks hakanud? Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib teha midagi ilusasti ja täpselt. Näiteks täpselt märki lasta. Võib ka peenelt ja täpselt joonistada. Või kududa (mul on ühekordsest lõngast sõrmikud ikka veel pooleli!). Või paberilõikeid teha. Või palli korvi loopida. Mille poolest erineb korvpall laskespordist? Väga palju ei erinegi. Ainult see, et enamasti on see individuaalsport, inimesed ei keksi ringi ja kuul ei ole suur kummist pall, vaid on pisike, metallist ja lendab püssirohu jõul. Võib ka õhu jõul lennata. Aga püüe ilusale lasule või viskele ja täpsusele on ju sama? Või ei ole?

Vastus

Ma näen, et keegi ei ole rohkem julgenud midagi arvata? Olgu siis nii. Eilne küsimus oli inspireeritud raamatust Eesti silmuskudumine, 2. osa, sukad ja sokid. Autor Anu Pink. Vastust näete siit:

Juurde on veel kirjutatud, et:
Suka kanna ilp (kannalatt) kooti edasi-tagasi naistel 1,5 ja meestel 2 kondrat pikk (kondar on pöidla esimene liiges). EA 48, Mustjala
Kukeruss käändäss üle ´keskmätse sõrme otsa seenigu tõese jakuni. (Nõo)
Kukõruś om kats sõrmõ jaku kõvõrust. (Räpina)

Ehk siis kukerus, kukernoks, kondar ja kont on pikkusmõõdud. Kukernoks on keskmise sõrme esimese liigese pikkus ja Kodavere kandis kasutatud mõõt/sõna, kukerus on keskmise sõrme kaks viimast liigest ja Lõuna-Eesti sõna. Kondar on pöidla esimene liiges (Kihelkonna ja Karja) või teine liiges (Mustjala), teist liigest on ka kondiks kutsutud (Kihnu). Kasutati suka-soki kannalaka pikuse mõõtmiseks, aga tõenäoliselt ka muudeks väiksemateks mõõtmistöödeks. Nagu näiteks vaksagi.

Niiea raamat! Ma olen ausalt vaimustuses, ma pole nii põhjalikku ja informatiivset ja huvitavat ja harivat ja ilusat raamatut veel näinud! Tavaliselt on raamat kas ainult ilus või ainult hariv, aga et seda kõike korraga! Näiteks on peensusteni lahti kirjutatud erinevad kannatüübid (mäletate, koolis õpetati ainult üht tüüpi, nagu see oleks maailmas ainuke?):

Kõigil on juures kudumisõpetused ja skeemid, nii et loll saab ka aru. Ja ka nende kannatüüpide variatsioonid. Ja erinevad sukaotsad, sest kahandada on ka võimalik mitmel eri viisil. Näiteks on Pärnumaal, Viljandimaal, Muhus ja mujalgi kahandatud suka- ja sokivarbaid tihti viltuselt, et ikka paremini jalga passiks.
No ja loomulikult kuulub sukakunsti juurde ka parandustööde-kunst, sellestki on korralik ja põhjalik peatükk.

Mul ei ole ühtki sukaseent! Kus selle häbi ots! Ja ei ole vist ka kedagi, kes oskaks puutööd?!

Ma loodan, et keegi selga ei lenda autoriõiguste rikkumise eest, aga ausalt - see on siin ju ainult reklaam - raamatut ennast on 384 väga sisukat lehekülge, siin on ainult võimalus natuke nuusutada. Mõned juhuslikud pildid veel:

Ahh! Nüüd ma hakkasin seda raamatut omale tahtma. Ja arvatavasti esimest osa ka, sest tõenäoliselt on see sama sisukas. Ja kolmandat osa, kui see trükitakse. Käsitööraamatuid on umbes miljon trükitud, enamasti õhukesed vihikukesed näputäie mustritega ja kõik. Neid ma ei igatse. Selleks on raamatukogu. Aga see raamat! See on poolt raamatukogu väärt!

Nüüd siis auhindadest. Kõik vastanud on väärt väikest auhinda, et nad üldse vastasid. Esimese auhinna saab Al Gusti vaimukuse ja ka diskreetsuse eest, luban ennast üheks päevaks sinu käsutusse näiteks naadi kitkumisel vms. Teise auhinna saab Kaaren, mis sest et pisut mööda läks - kukernoksiga oled sa kokku puutunud tunduvalt tihedamini kui vehmriga - ütleks lausa, et igapäevaselt ja ööpäevaringselt ja sünnist saati 😃, aga vehmri, kannipuu  ja raa meelde tuletamine on juba ise auhinda väärt. (Muuseas, Saaremaal oli kannipuie nimi hoopis paarid, mu ema rääkis. Ja pesupulki kutsuti pesunagideks - need olid ilma vedruta ja ühest puutükist hargid.) Auhinnaks on sulle üks joonistatud pilt. Kolmanda auhinna saab asjakohase ja suunava küsimuse eest Notsu, kellele ma ei oska küll midagi tarka välja pakkuda. Aga kui me kohtuma peaksime, küll ma sulle midagi asjakohast pihku pistan, kui muud pole võtta, siis kukernoks ja kondar ajavad asja ära 😊

...

Kontrollisin enne postituse avaldamist, et ega keegi ei ole rohkem kommenteerinud. Oligi! Kaamos on vastanud ära täpselt pool küsimust! Pikkusmõõdud jah! Nii et ka Kaamos on teeninud ära väikse meelespidamise. Millega täpselt, las see jääda üllatuseks 😉

Viktoriin

Loen üht toredat raamatut. Ei saa teiega jagamata jätta - kas teie teate, misasi on kukernoks? Aga mis vahe on kukerusega? Ja kas kondar võib ka kont olla?

Mis raamatust selle leidsin ja mis on õiged vastused, lisan homme. Niikaua arvake aga 😄 Vihjeid ei taha esialgu anda, siis ei ole pooltki nii põnev.

Ja ei, ma ei mõlenud neid sõnu ise välja. Umbes nii, nagu sõber, kui ma talle Nõo lähistel Kunkrikivi (väikeselohuline kultusekivi) tutvustasin, arvas, et ma selle nime ise välja mõtlesin. Või sõbranna Arvo Pärdi kontserdil ei tahtnud mind uskuda, kui seletasin, et kuulatava muusika stiil on tintinnabuli. Et kas ma teen nalja? Sellist sõna ei ole ju päriselt olemas?

Vastuseid ootan kommentaaridesse ja eks ma siis pärast õunte pealt vaatan, kas annan kellelegi auhinna ka 😏 Lootust on kõige vaimukama(te)l vastus(t)el ja teiseks õige(te)l vastus(te)el.

Õmmelustöid

Morgie nõudis, et ma oma pükse näitaksin. Aga palun:

Taskuid on rohkem kui rubla eest. Pildil on jäänud dressika varju värvel, muidu on olulised detailid näha. Morgie juures ma juba kirjeldasin protsessi nii:
Püksitegu ise on imelihtne. Võtad liiga kitsad püksid (samblarohelised), harutad küljeõmblused lahti, juurdled kaks kuud, mida teha liiga madala värvliga, harutamine jääb toppama värvli juures. Siis lõpuks harutad värvli ka maha. Vaatad üle pükste pikkuse - liiga pikad on. Lõikad sääreotstest jupi maha. Nii. Kätte on jõudnud aeg võtta jupp täiesti uut riiet (tume kirsipunane), lõigata sellest ribad (parasjagu niipalju, kui püksid algolekus kitsad olid+õmblemisvaru). Võta veel mingit ilusat riiet (vana lilleline kleit), lõika sellest 4 taskut (sama laiad, nagu uued küljeribad), õmble taskuääred, traagelda taskud ribadele, võta sääreotstest lõigatud jupid ja tee nendest ülemiste taskute tarvis taskuklapid, avasta, et klapid on pool senti laiemad kui taskud. Vannu. Nüüd õmble ribad (eelnev traageldamine on soovitatav) pükste külgede vahele - nüüd on sul paraja sääretoruga püksitoorikud. Nüüd õmble taskuklapid pükstele taskute kohale. Vaata värvli puudumist ja vannu veel. Siis haruta ära vana lukujupp ja vannu veel sest õmblused on neil pükstel jubekõvad, üldse ei hargne, süda läheb täis. Malaislased on väga head õmblejad olnud. Siis vaata, kas sääreotstest jäi piisavalt kangajupikesi, rõõmusta, sest jäigi ja õmble need jupid kokku üheks ristkülikuks. Vana luku koht õmble kinni. Siis uus ristkülik sinna külge, alakõhtu katma. Vasaku reie ülaosast tuleb üks küljeõmblus parasjagu lahti jätta, sinna tuleb lukk. Siis lõikad uuest kangast (samast, mis küljeribade jaoks oli) selja taha ka paraja riba, õmbled selle vana värvli asemele. Kuna püksid olid enne olnud puusapüksid, siis värvli pikkus on isegi ok, sest talje on teatavasti puusadest kitsam. Ostad poest sobivat värvi luku, õmbled selle küljeõmbluse vahele, ajad pükstele värvli peale (nööp ja auk võivad alles jääda :D ) ja valmis! Mina muidugi jätsin alles ka vööaasad. Ülemised otsad harutasin lahti (see oli eriti jube töö, kui ei raatsi kangast lõhkuda) ja alumised jätsin kinni ning need ulatusid täpselt tõstetud värvli alla. Nüüd on mul puusapükste vööaasad, mis selja taga on ilusas kontrastis lisatud ribaga. Imelihtne! Täiesti kantamatud püksid said nii laiemaks kui kõrgema värvli, närve ja aega kulus ka tublisti - kindlasti rohkem, kui päris uute pükste õmblemine oleks võtnud. Praegusel hetkel mu mugavaimad püksid. Vanade taskutega koos on kokku 8 taskut, neist 4 uut reitel ja säärtel.

Kui see kitsaste pükste harutamine ei oleks nii vaevarikas, teeksin omale veel mõne paari selliseid. Liiga kitsastest pükstest ei ole maailmas puudust. Teiseks ei taha talvepekk kehalt lahkuda, laiendatud (ja lisataskutega varustatud) pükse on alati juurde vaja.

Mis ma siis veel peale pükste olen õmmelnud? Direktoreid tegin. Täna andsin pildid üle, kiideti heaks, saan teile ka näidata.

 Esimesel pildil on Jaan Linsi. Elva kooli esimene juhataja aastatel 1913-1919.

 Siin on legendaarne Kure-papi. Edgar Kurg, keda paljud tuttavad väga hea sõnaga meenutavad.

 Vello Namm, direktor aastatel 1980-1998, sel ajal, kui mina koolipinki nühkisin. Üks sõber (mitte-elvakas) küsis, kas süda pahaks ei lähe, kui oma direktorit joonistan? Ei, miks peaks? Direktor oli konkreetne ja asjalik mees, selleks pidi ikka tõsise käkiga hakkama saama, et teda kartma oleks pidanud. Kartsime me hoopis õppealajuhatajat (Muru), kes käskis külmetavatel lastel kampsunid seljast võtta, sest kudumid polnud koolivormisinised ja kippus muidki napakaid asju teinekord tegema. Sest et kord.
Direktori abikaasa Talvi Namm oli meie inglise keele õpetaja - õppisin süvendatult, alates teisest klassist ja 4 tundi nädalas. Suurepärane õpetaja, üks parimaid.

Elva koolil on olnud viimase 105 aasta jooksul veel päris mitu direktorit, joonistamine jätkub 😊
Valmivaid pilte saab edaspidi näha meie kahes koolimajas püsiväljapanekuna.

Muid uudiseid meil siin suurt nagu polegi. Pooleliolevatest töödest pole veel mõtet rääkida. Lilled õitsevad nagu igal pool mujalgi. Sorteerin ja pakin juba otsapidi asju, kola on vaja kõvasti vähendada. Küll ära visata, küll ära jagada. Kolimine on teosammul alanud.