neljapäev, 26. aprill 2018

Õmmelustöid

Morgie nõudis, et ma oma pükse näitaksin. Aga palun:
Taskuid on rohkem kui rubla eest. Pildil on jäänud dressika varju värvel, muidu on olulised detailid näha. Morgie juures ma juba kirjeldasin protsessi nii:
Püksitegu ise on imelihtne. Võtad liiga kitsad püksid (samblarohelised), harutad küljeõmblused lahti, juurdled kaks kuud, mida teha liiga madala värvliga, harutamine jääb toppama värvli juures. Siis lõpuks harutad värvli ka maha. Vaatad üle pükste pikkuse - liiga pikad on. Lõikad sääreotstest jupi maha. Nii. Kätte on jõudnud aeg võtta jupp täiesti uut riiet (tume kirsipunane), lõigata sellest ribad (parasjagu niipalju, kui püksid algolekus kitsad olid+õmblemisvaru). Võta veel mingit ilusat riiet (vana lilleline kleit), lõika sellest 4 taskut (sama laiad, nagu uued küljeribad), õmble taskuääred, traagelda taskud ribadele, võta sääreotstest lõigatud jupid ja tee nendest ülemiste taskute tarvis taskuklapid, avasta, et klapid on pool senti laiemad kui taskud. Vannu. Nüüd õmble ribad (eelnev traageldamine on soovitatav) pükste külgede vahele - nüüd on sul paraja sääretoruga püksitoorikud. Nüüd õmble taskuklapid pükstele taskute kohale. Vaata värvli puudumist ja vannu veel. Siis haruta ära vana lukujupp ja vannu veel sest õmblused on neil pükstel jubekõvad, üldse ei hargne, süda läheb täis. Malaislased on väga head õmblejad olnud. Siis vaata, kas sääreotstest jäi piisavalt kangajupikesi, rõõmusta, sest jäigi ja õmble need jupid kokku üheks ristkülikuks. Vana luku koht õmble kinni. Siis uus ristkülik sinna külge, alakõhtu katma. Vasaku reie ülaosast tuleb üks küljeõmblus parasjagu lahti jätta, sinna tuleb lukk. Siis lõikad uuest kangast (samast, mis küljeribade jaoks oli) selja taha ka paraja riba, õmbled selle vana värvli asemele. Kuna püksid olid enne olnud puusapüksid, siis värvli pikkus on isegi ok, sest talje on teatavasti puusadest kitsam. Ostad poest sobivat värvi luku, õmbled selle küljeõmbluse vahele, ajad pükstele värvli peale (nööp ja auk võivad alles jääda :D ) ja valmis! Mina muidugi jätsin alles ka vööaasad. Ülemised otsad harutasin lahti (see oli eriti jube töö, kui ei raatsi kangast lõhkuda) ja alumised jätsin kinni ning need ulatusid täpselt tõstetud värvli alla. Nüüd on mul puusapükste vööaasad, mis selja taga on ilusas kontrastis lisatud ribaga. Imelihtne! Täiesti kantamatud püksid said nii laiemaks kui kõrgema värvli, närve ja aega kulus ka tublisti - kindlasti rohkem, kui päris uute pükste õmblemine oleks võtnud. Praegusel hetkel mu mugavaimad püksid. Vanade taskutega koos on kokku 8 taskut, neist 4 uut reitel ja säärtel.

Kui see kitsaste pükste harutamine ei oleks nii vaevarikas, teeksin omale veel mõne paari selliseid. Liiga kitsastest pükstest ei ole maailmas puudust. Teiseks ei taha talvepekk kehalt lahkuda, laiendatud (ja lisataskutega varustatud) pükse on alati juurde vaja.

Mis ma siis veel peale pükste olen õmmelnud? Direktoreid tegin. Täna andsin pildid üle, kiideti heaks, saan teile ka näidata.
 Esimesel pildil on Jaan Linsi. Elva kooli esimene juhataja aastatel 1913-1919.
 Siin on legendaarne Kure-papi. Edgar Kurg, keda paljud tuttavad väga hea sõnaga meenutavad.
 Vello Namm, direktor aastatel 1980-1998, sel ajal, kui mina koolipinki nühkisin. Üks sõber (mitte-elvakas) küsis, kas süda pahaks ei lähe, kui oma direktorit joonistan? Ei, miks peaks? Direktor oli konkreetne ja asjalik mees, selleks pidi ikka tõsise käkiga hakkama saama, et teda kartma oleks pidanud. Kartsime me hoopis õppealajuhatajat (Muru), kes käskis külmetavatel lastel kampsunid seljast võtta, sest kudumid polnud koolivormisinised ja kippus muidki napakaid asju teinekord tegema. Sest et kord.
Direktori abikaasa Talvi Namm oli meie inglise keele õpetaja - õppisin süvendatult, alates teisest klassist ja 4 tundi nädalas. Suurepärane õpetaja, üks parimaid.

Elva koolil on olnud viimase 105 aasta jooksul veel päris mitu direktorit, joonistamine jätkub 😊
Valmivaid pilte saab edaspidi näha meie kahes koolimajas püsiväljapanekuna.

Muid uudiseid meil siin suurt nagu polegi. Pooleliolevatest töödest pole veel mõtet rääkida. Lilled õitsevad nagu igal pool mujalgi. Sorteerin ja pakin juba otsapidi asju, kola on vaja kõvasti vähendada. Küll ära visata, küll ära jagada. Kolimine on teosammul alanud.

10 kommentaari:

Manjana ütles ...

Aa kui on niikuinii plaanis panna jupp vahele, siis võib ju lihtsalt õmbluse kohast jupi ära lõigata, jääb harutamine ära ja auke pole vaja ka karta, see setimeeter siia-sinna ei muuda suurt midagi.
ma igaks juhuks küsin üle, et sa ikka harutad harutajaga, muarust läheb selle vahendiga päris kiirelt? https://www.abakhan.ee/harutaja-2-suurust.html

meesdirektorid. kui ma läksin oma kooli, siis meil oli naine koolidirektor, ta läks pensionile. hiljem oli ka meesdirektor.

Lendav ütles ...

Pikkade õmbluste harutamine ei ole probleem. Probleem oli vööaasad ja lukk ja värvel ja muud sihukesed kohad, kus ei saa lõigata. Ma ei harutanud harutajaga, kuigi selline asi on majapidamises olemas küll. Kasutasin pisikesi terava otsaga kääre.

Elva koolil on kogu oma olemasolu jooksul olnud 17 juhatajat v. direktorit, neist 2 naised. Ja 1944-45 oli direktoriks Helmi Kiisküla, kellest ei ole ühtki fotot õnnestunud leida. Nii et eeldatavasti saan joonistada ainult ühe naisterahva ja terve karja mehi.

Morgie ütles ...

Absoluutselt!

Rahutu rahmeldaja ütles ...

tubli :D

ritsik ütles ...

Vinged püksid ja direktorid nii elusad 😊!

iirisesõber ütles ...

Oled andekas!Tundsin pildil olevad kohe ilma nime vaatamata ära,minu aegset diret veel ei ole jõudnud portreteerida

mustkaaren ütles ...

Toredad pyksid!
Mismõttes 17 taati ja ainult 2 daami, neist 1 kah ilma näota? Minu feministiturjakarvad tõusevad turri selle peale.

mustkaaren ütles ...

Vabandust ebatäpsuse pärast, ikka 15 taati.
Proportsioonid on ikkagi hirmsad muidugi.

Lendav ütles ...

Pole midagi teha, naisterahvad ei ole siin väga direktoriametist olnud huvitatud. Ja see üks puuduv naisepilt - noor direktor oli siin peale sõja kooli jälle käima lükanud, olnud ametipostil vähem kui aasta ja üsna varsti surnud lastetuna (vist tuberkuloosi?). Kohalikud ajaloolased on otsinud pilte ja ka sugulasi, aga pole kedagi leinud.

Kui kunagi peaks otsustatama, et ka õppealajuhatajaid on joonistada vaja, siis saab kõik jälle tasakaalu.

Anonüümne ütles ...

Väga ägedad püksid! Peaks eesel ka midad söukest muretsema ;)
Portreed on elusad ja väekad. Ja mis siin muud, kui et muudkui samamoodi edasi.