Lisalugu

Kassipall

Asutasin ennast mõnusasti voodinurka raamatut lugema, kui äkki - käntsti! - keeras Tondu ennast voodi jalutsisse palliks. Viskasin raamatu kohe kõrvale ja haarasin pliiatsi. Loom püsis seekord kenasti paigal, nägi küll mingeid unenägusid ja kippus pisut tõmblema, aga vähemalt näo lasi ära joonistada ja keha visandada, enne kui asendit muutis. Tehniliselt oleks seda saanud veel edasi joonistada, praegu on ikka rohkem visandi sorti. Aga ma päris omast peast ei julge ka edasi sodida.

Ei ole muhedamat asja kui uinuv kass, nohisev, vahel pisut nurruv. Endalgi tuleb uni peale. Selline mõnus, soe ja pehe uni, nagu kassi kasukas...

Mõista-mõista?

Mis on pildil?

Vaatasin, et ega oma peaga ikka füüsikat välja ei mõtle. Valguse murdumine on päris kõva pähkel :)  Otsisin netist pildi (puhtalt kiusu pärast ei pane viidet, muidu hakkate veel võrdlema) ja - siin ta on! Küsisin pojalt, mis on pildil - vastas, et lill ja tigu. Küsisin emalt, tal polnud prille ees, vastas, et mesilane. Tütar sai siiski kohe asjale pihta.

Ps. Täna kahjuks Kiviõlisse ei jõudnudki, dirigent oli äkki haigeks jäänud ja kontsert jäi ära. Igasugu koledaid tõbesid liigub ringi. Kes ajab ülevalt, kes alt otsast välja...

Tigu

Tigu

Romantiline tušijoonistus.
See pilt on teile võibolla nii tänase kui homse eest. Kas ma homme midagi sigrida jõuan, ei tea veel. Läheme kooriga Kiviõlisse esinema.

Tuleva nädala teisipäevast on plaan tööle minna. Püüan siis ka ikka edasi jõudumööda joonistada, no ütleme, et vähemalt ülepäeva. Maalida tahan ju ka.

Muuseas, sain tomograafi aja juba 2 nädala pärast! Jee! Tavaliselt on 2 kuud ooteaega.

Mingi järjekorranumber

Järgmine kord võtan mingi pildi või asja ette, peast on ikka jube raske välja mõelda, kuidas see valgus täpselt murdub ja peegeldub ja...? Selle keerulise töö juures oli mulle abiks Põrr, tema allkirja näete lehe kohal.

Värvilist

 Tänase päeva kunstiline saavutus - kraapisin paletilt kuivanud värvi känkrad maha.

Detail

Palett on minu kasutuses olnud 10 aastat. Selle aja sisse jääb tihedaid tööaegu ja vahepeal ka küllalt pikki pause. Paleti kraapimine sarnaneb kahtlaselt arheoloogiliste väljakaevamistega... Ühtlasi on võimalik arendada oma loovat silma ja otsida tekkinud värviliste kujundite hulgast inim- ja loomasiluette, vanameeste lõustu, linde, taimi ja muud toredat.

---

Paleti olek on juba muutunud. Selle peal on nüüd jälle mitu plörakat pehmet õlivärvi. Pooleliolev maal (koitöölasega) ei ole enam nii väga pooleli (ainult natuke). 

Kümnes

Hommik

Mõtlesin, et äkki homme pole palju aega*, et joonistan täna juba natuke ette. Ja siis veel natuke. Ja siis veel natuke. No ja kuidas ma siis nüüd, enne pildi valmis saamist, töö katki jätan? Palun, siin ta on. Tundmatut liiki mitte-puu. Muna see ka enam ei ole.

*Tahaks hoopis vahepeal maalida

Üheksas

Südamest

Sain kollase värvi. Kahjuks mitte tuši, mingisugune vedel akrüül on hoopis. Aga esialgu kasutatav.Vähemalt tõesti kollane, mitte kahtlane pruunikas, nagu vana tušš.

Tüüpiline. Pane mind joonistama ja ära teemat ette ütle ning 90% tõenäosusega on pildil kas muna või puud või mõlemad. Eks näis, kas ma homme suudan midagi muud välja mõelda. Olen püüdnud hoiduda liigselt mustrite tegemisest, et kätt harjutada vabalt liikuma. Võibolla peaks vahelduseks hoopis jälle mingi mustri joonistama?

Meditsiinilist

Täna oli arstilkäikude päev. Kõigepealt hambaarst, kelle juurde läksin ravima jõulu ajal plahvatanud hambapõletikku. Arsti-neiu tegi röntgenipildi ja - mis te arvate? Ei leidnud jälgegi mingist põletikust. Küsis üle, et olen ma ikka kindel...? Kas ikka see hammas, äkki oli ülejärgmine...? Jah, kurat võtaks! Mul on mälu täitsa olemas, mis sest, et praegu selle koha peal midagi ei tunne! Aga ühiselt otsustasime, et ei hakka niisama uisapäisa hammast lahti kakkuma, et võtan temaga ühendust kohe, kui natukenegi hellaks muutub või tunda annab. Arvata on, et kui täna oleks seda lahti puurima hakanud, oleksin hambast ilma jäänud, sest see koosneb suuremalt osalt plommist. Mulle meeldib, kui hammas on suus niikaua, kuni võimalik ja mõistlik. Las ta siis olla.Vana tuntud tõde on, et tervet asja pole mõtet parandada. Ja praegu on ta imekombel terve.

Teiseks külastasin ortopeedi. Ma polnud teda 4 aastat näinud, oli ikka sama kena :)
Lasi sealsamas teha järjekordse läbistava ilupildi. Esimene kommentaar oli: "no mis ma oskan öelda, kenad noore inimese luud". Vähemalt kontidega on kõik korras. Tomograafi nii ruttu ei saa, selle aega pean veel mõni nädal ootama. Eks siis näis, kuidas selleks ajaks pehmete kudedega lood on. Igatahes pean rõõmuga teatama, et käe liikuvus on viimaste päevadega tuntavalt paranenud, vähemalt ette ja taha suunas. Külje peale kahjuks mitte nii väga. Aga saan hakkama ja elada laseb. Ortopeed soovitas veel paar nädalat käele puhkust anda, enne kui tööle lähen, aga ma vist ei kannata nii kaua. Uue nädala alguses tahaks* ikka siniselt lehelt maha tööinimeste hulka tagasi saada.

*Tegelikult ei ole mul midagi tööl mitte käimise vastu, aga palga mitte saamise vastu on nii mõndagi.

Kaheksas

Õuna Puu

Sai sulega sigritud, sai pintsliga plätserdatud. Vähe sellest, et kollane tušš haiseb, ta ei ole ka enam nii ilus kollane, kui võiks. Aga noh. Mis siis ikka. Ilusamalt ja puhtamalt saaks vist hoopis akvarellidega maalides ja siis pärast tušiga täiendades.

 Iga õuna sees on mõned puud.
Pühendusega Kaile, kellel sündis eile Roosi! Te olete kindlasti helgemad ja rõõsamad, kui juuresolev pilt!

Vahelugemist

Sule ja pintsliga

 See asi on umbes 10 aastat tagasi maalitud-joonistatud nendesamade tuššidega, millest eelmises juttu oli. Ainult mürkrohelist siin pole, selle asemel see tušš, mis mul otsa sai. Must tušš oli veekindel, sellega sikerdasin ette ja teised värvid pintsliga peale.
*parandus. Enne tegin pintsliga värvilise pildi ja siis alles mustaga triibud pääle... Vana pea.*
 Mul on kuskil veel neid pilte...

Kes need jäljed siia jättis...

Kes neid jälgi mööda käis?

A ma tahass ka õue...!

:)

Minu igapäev :) Või vähemalt lõbusam osa sellest.