Kilde

Pole suvi otsa õieti midagi kirjutanud. Viimane aeg paar tagasivaadet teha, enne kui viimasedki mälestused tuhmuvad.

Juuni... juunis lõppes vanas kohas tööleping. Puhkasin mõni aeg peale seda kõigest jõust, sest mitte midagi ei tahtnud teha. Lihtsalt nii kutu olin. Eks kohustusi oli ka, aga nende vahelt olin võimalikult palju letargilises unes. Maal jäi jubedate juunivihmade tõttu auto õuemutta kinni ja see tingis refleksina parkimisplatsi täitmise ja ladumise. Ma pole seal sel suvel muud teha saanudki. Töö veel kestab.

Juuli oli juba ägedam, rabasin mitme koha vahet joosta. Andsin sõbrannale puhkust fotoäris ja sealt kõrvalt olin teises kohas koristaja asendaja. No ja kujusid oli ka vaja saagida ja maal käia (kruus! kivid!). Ja Munamäel Olevil abis ja loomulikult oli vaja korjata ootamatult kiire töö - mälestuspingi tegemine. Juuli viimasel nädalavahetusel läksime Mariga pinki saagima. Kaaren küsis, kas oli raske. Jah, oli küll. Päevad pikad, palavad, aga töö õnneks väga inspireeriv. Kuigi jah, ärgata öösel peale tubli saagimispäeva selle peale üles, et mõlemad käed on õlgadest saati surnud, pole just rõõm.

August algas teise komandeeringuga kirjeldatud pingi tegemiseks. Kokku saime seal mässata 6 päeva sellega. Tegime seda vahelduva eduga neljakesi - mina, Mari, Olev ja Margus (mehed siis kumbki umbes 2 päeva, meie 6). Arvestasin kokku, et kui ma oleksin pidanud seda tööd üksi tegema, oma tööriistade ja pisikeste valgete käekestega algusest lõpuni, oleks mul selleks peaaegu kuu aega kulunud. Koostöös on jõud! Tegime teose, mille tooriku mass olla olnud 1400 kg ja mille lõppviimistlus on sama peen, nagu Olevi ehetel.

Augusti viimased 2 nädalat olen endale pühendanud, natuke ikka saaginud ja ka kruusa vedanud, elamises suurpuhastust teinud (ma pole vist veel poole pealgi...). Peale selle oleme Mariga otsinud uut tööruumi. See, mida siiani üürisime, läheb remonti ja saab kolmandaks lasteaiaks Elvasse. Aga meil on ju ikka vaja ruumi massaaži tegemiseks ja ka maalimiseks ja muudeks loovtegevusteks. Kustkohast seda leida? Mitte ei tea. Ruume nagu oleks, oleme mõnda vaatamas käinud. Aga ikka on mõni "aga". Kas hind utoopiline või ruumijaotus absurdne või pole vett ja kempsu või on ruumid lihtsalt väga ebameeldivad. Ma tean, et kusagil on kindlasti midagi meile sobivat. Aga kus?

Lugesin siin natuke paar kuud vanu kirjeid. Oh jah. Kusagil oli mõte, et võibolla hakkan vanale töökohale teistmoodi vaatama, kui sealt ära olen. Nüüd saan öelda - ei ole muutunud midagi. Seal võib ju käia, päris krampi ei tekita, aga ega ei tõmba ka. Kui ikka väga vaja pole, hoian sealt eemale. Hea, et tulema sai!

Lugeja küsib

Lugeja küsib: miilits, munk ja korstnapühkija?
Vastan: olen kohanud. Hulgub selline veider seltskond mööda Lõuna-Eestit ringi. Tükivad pulmadesse ja muudele rahvakogunemistele kontvõõrasteks, teevad igasugu komejanti. Üldiselt ohutud.

Lugeja küsib: mitu öövahetust võib?
Vastan: vahet pole, palju võib, ära tee üldse. See hakkab ajudele. Kui aga soov kuidagi üle ei lähe, loe töö- ja puhkeaja seadust.

Lugeja küsib: parempidi-kudumine-tagurpidi?
Vastan: jah, saab küll. Jooniseid mul pole, kui vaja olen nõus näost näkku, silmast silma, käest kätte, maost makku ja põrnast põrna õpetama.

Lugeja küsib: alasti saun?
Vastan: Saunal ei olegi riideid seljas. Saunal on katus ja seinad. Kui küsimus jäi poolikuks ja mõeldi siiski alasti inimesi, siis jah, ka inimestel on tava käia saunas alasti.  Saunas nimelt tegeldakse pesemisega ja seda on palju mugavam teha, kui riideid segamas pole.

Kaaren küsis pingi tegemise muljeid. Eks ma püüan vastata, kui jõuan, siis juba täna õhtul.

Kännu küljest noored võsud...

Olen eilsest saati 15-aastase tütre ema.

Praegu on ta jälle täiesti sinine peast, see pilt on kuu aega vana juba. See on see laps, kes ennast pildistada ei taha lubada, pidada kole olema (juuresoleva pildi on ta siiski heaks kiitnud). Oh noorus on ilus aeg, noorus on rumal aeg, hea, et ei tule iial tagasi! Ega ma ise ka sama vanalt targem olnud. Tea, kas nüüdki.

Aga muidu... kahju, et suvi nii kähku otsa sai. Hilja tuli, siis keevitas korraks õige kõvasti ja nüüd juba läbi... Ma ei jõudnud pooltki plaanitust teha. Ega plaanid ja tegelikkus on muidugi kaks ise asja, mina plaanisin rohkem saagida, aga selle asemel sain hoopis kruusa vedada (ärge küsige). Nüüd siis on ilm rõske ja külm, mul juba kurk haige, osad välitööd veel pooleli. Püüan leida vabu kuivi hetki, et talveks ikka kõik tellimused tehtud saaks.

Pidulik

 Pingi mängis avatuks Kadri Giannakaina Laube "Pakulooga". Imeilus...

 Urgitsejad ja kiibitsejad :)

Tagantvaade. Või eest-. Õõõõõ... kus sel pingil esikülg on...?

Ega sihukest pidulikkust kaua välja kannata (kõned ja muu säärane), pagesime ööseks omadega rappa. Vot sellise vaatega oli meie magamiskoht.

Kaarna soovile vastan pisut hiljem ja töö kirjeldus tuleb siis, kui kirjutamiseks pisut aega võtan.

Kutse

Laupäeval, 16. augustil 2014 kell 11.00 on Pähni Looduskeskuse juures mälestuspingi avamine. Kuna pink on üüratu tammepuust jurakas, võib seda vähemalt lähema 100 aasta jooksul imetlemas käia. Pühendatud legendaarsele metsamehele Vello-Taivo Denksile. Tegijateks Mariina Tiidor, Anni Irs, Olev Russ ja Margus Treial.

pildid tegemisest

 Loodan avamiselt mõne kenama foto ka saada.

Mis tehtud, mis teoksil

On käidud Võrumaa kauneid maastikke imetlemas

praht objektiivil palun andeks anda

ja leitud ootamatuid koopaid kusagil Pärlijõe läheduses

 tehtud koostööd

 ja autoritööd

 kooserdatud kodukandi kutsuvatel radadel

haldjamets

imetletud lihtsat ilu igas päevas

Tondu

kaunis noormees

  ja aidatud pisut üht vaest lapsukest

100 ametit on veel olnud, aga nendest ehk järgmine kord. Eks on ka raskeid hetki olnud, väsimust, kurbust, enda lolle tegusid, aga sellest ma täna ei räägi. Sest on palju, väga palju, mille üle rõõmu tunda. Isegi siis, kui olen nii väsinud, et saag käest maha kukub. Või pole päris selge, kust tuleb raha järgmise üüri maksmiseks.

Vaikusest

Leidsin Väga Naise juures viite. Mõlgutuse sel teemal, kuidas vaikus on ebamugav. Ja raadiod, telekad, ning muu müra rahustab ning pausid vestluseski on ebamugavad - need tuleb millegagi täita.

Mul on hetkel (ja see hetk kestab juba päris pikalt!) hoopis vastupidine vajadus - soov vaikuse järele. Ma ei kuula kodus raadiot, telekat ei vaata ammugi (telekas on meil hoopis tähtsamas rollis kassi postamendina), isegi oma kogutud muusikat kuulan haruharva. Inimeste seltsi ikka aeg-ajalt otsin, aga mitte ülearu tihti. Küll on hea, kui mu sees on vaikus, kui kiirus ja kära jäävad kaugele!

Vaikuses omaette olles olen leidnud uue naudingu - heita endalt ära kõik olnud ja olevad rollid. Küsin endalt: kes ma olen, kui ma pole tütar, ema, administraator, sõber, naine, kunstnik, abikaasa, armuke, käsitööhuviline, müüja, ostja, väikelinna kodanik, matkaja, panga klient, eestlane, autoomanik...jne jne? Ja neid kihte maha koorida on nii hea, ütlemata kerge hakkab. Kes ma olen, kui sõnadega nimetatavad rollid hetkeks eemaldada (lõplikult ju ei saa - keegi peab ikka ema ja tütar ja kunstnik ja kodanik edasi olema...)? Mis jääb järele? Vägagi tähendusrikas vaikus jääb järele. Selles vaikuses on hea olla. Soovitan.

Ps. Laulupeol ma ei käinudki, kuigi räägitakse, et see olla väga vahva olnud. Selle asemel läksingi hoopis linnast ära metsade, järvede ja rabade veerde ja leidsin vaikuse. Kuldaväärt.

Teateid

Olen pikalt vait olnud. Kirjutada oleks paljust, aga...

...noh, küll need kirjutamise ajad ka jälle tulevad.

Elus olen. Ametlikult täiskohaga tööle pole läinud. Teen midagi siin ja üht-teist seal, nagu mu ema ütles:  üheksa ametit, kümnes nälg. Aga ma ütlen - elu on paremaks läinud - enne oli üks amet ja teine nälg. Nälja osakaal on endise 50% asemel ainult 10%.

Vahepeal oli auto katki. Juba jõudsin ahastada, et kas selle üldse korda saan või jään jalameheks(naiseks)? Aga ei, korda sai, sõidab paremini kui enne. Siis tahtis saag kõpitsemist. Esmaspäeval lähen töökotta järele, eks näis, kas selle ka paremaks sai, kui varem. Võiks ju?

 Ja... ja nii see elu veereb, päev päevalt, üksinduses, kampsunite, labakute ja esmaabikappide keskel.

Teerist

Poisil oli täna 9.-nda lõpuaktus. Algkooliaulas, sest teise kooli võimla on remondis. Aula on 4 paralleeli ja nende vanemate jaoks ilmselgelt liiga väike. Miks, miks küll peetakse neid pikki ja lohisevaid kõnesid, mis kohati sõna-sõnalt eelmist kordavad, miks ei ole kõnedel ajalist piirangut?! Või olen ma lihtsalt kärsitu. Igatahes sai mu emal teise tunni lõppedes kannatus otsa ja me läksime välja ja ootasime õnnitlemise hetke veel tükk aega. Nüüd tagantjärele poisilt järgi küsides tuli välja, et nende klassijuhataja oli kõige lõpus vist üldse kõige parema kõne pidanud - rääkinud lollusest ja rumalusest ja nende vahest ning sellest, et loll ei tohiks olla, aga rumalad oleme me surmani. Küllap muudki head veel, aga rohkem ei saanud ma Kauri mälust kätte.

Mis edasi?

Eks näis. Kohalikku kooli gümnaasiumisse kandideerida enam ei saa. Seda oleks pidanud tegema 3. veerandi lõpus. Aga tema hinnetega... no polnud mõtetki. Eks me hakkame naabruskonna ametikoole ja gümnaasiume läbi kammima. Imelik, ma küll ei mäleta, et vanasti enne kooli lõppu juba kuhugi kandideerima pidi? Ikka tunnistuse sai enne kätte ja siis...

Kõnedest veel. Mitte üks kõneleja ei jätnud rõhutamata, et igatahes tuleb iseendaks jääda. Aga kui ma mõtlen enda peale selles vanuses, siis ma paraku ei teadnud veel üldse, kes ma olen ja mida üldse tahan, olingi üks suur segadus. Kelleks ma oleksin pidanud siis jääma? Arvan, et küllalt paljude noorte jaoks on see "iseendaks jäämine" samamoodi üsna ähmane ülesanne.

Lõpukleidid öeldi sel aastal olevat üsna tagasihoidlikud. No taevas hoidku, millised need siis eelmistel aastatel veel olid? Nägin paari päris kena ja sobivat kleiti, ülejäänud... olid nagu karnevalilt. Ainult et paljastavamad. Ise lõpetasin 9 klassi rahvariietes, pasteldes, kullerkupupärg peas. Kahju, et see kena komme tänapäeval enam au see pole, saaksin tütrele järgmisel aastal oma emalt (või õigemini tema vanatädilt) päritud Mustjala komplekti selga suruda. Eile veel naerisme, et noorem laps ikka peab vanema riideid kandma, järelikult lõpetab Lagle Kauri ülikonnas. Ja täna, kui Lagle neid kleite vaatas, ütles peaaegu täitsa tõsiselt, et enne võtaks Kauri ülikonna, kui mõne sellise kleidi... On mul sihuke konservatiivne tütar. Eks näis, ega ta alasti ikka ei lõpeta, aasta otsa on aega talle näiteks sinist* pidulikku kostüümi kokku keevitada või midagi.

Sihukesed laialivalguvad mõtted siis tänasel tähtsal päeval.

Ah jaa, täna algas suvi! Sooja ja lopsakat suve meile kõigile!

*Sinine on absoluutne värvieelistus, tal on hetkel isegi sinine poisipea.

Päevakajaline

Leidsin ühe täpselt tänasesse päeva sobiva laulu. Ainult üks viga on. Sõna "jõulud" tuleb asendada sõnaga "jaanid".

Meil sadas korraks tihedat lörtsi. Termomeeter näitab 6 kraadi. Ökk. Alles see oli, kui oli korraks liiga palav. Nüüd siis niiviisi... Paluks midagi normaalsemat!