Ilm on tabanud jälle ootamatult. Talvepapud alla kruttimata ja puha...
Lumi on ju ilus, valge ja puhas küll, pimedus hakkaski juba närvidele käima, aga kellele on vaja seda niiskust ja märgi jalgu? Lumi poolde säärde, kui nii edasi läheb, saab tänavatel palju nalja olema. Millal need sahad veel lund koristama jõuavad?
Räägivad, et mõne aja pärast sulab see jant maast ära ja siis tuleb soe november ja mustad jõulud. Mina ei usu. Lubati ka pikka sooja sügist, veel varem lubati, et suvesoe on alles tulemas... Hea mees, kes lubabki.
reede, 26. oktoober 2012
Kildhaaval
Üks nädal lörtsivaba aega oleks veel vaja olnud... Aga noh. Millal see ilm enne minu tahtmist on teinud.
Lapin kiudhaaval ennast, kild killu järel, tera tera kõrvale, augud kinni. Lapsepõlve olen endast suured tükid maha jätnud, matkan ikka sinna ja tagasi, mälestustesse, mis ei ole isegi enam õieti minu omad, vaid ema juttudest teada... Käin ja korjan. Ei arvusta, ei püüa mõista põhjuseid. Lihtsalt toon killud ja niidijupid iseendast tagasi.
Kunagi on keegi siin kommentaariumis öelnud, et minul küll ei peaks olema lapsepõlves olnud mingeid traumasid, mis siiani elu mõjutada võiksid. Jah, üldiselt on mul olnud rahulik ja soe lapsepõlv. Õnnelik lapsepõlv. Ja eriti selle teadmise kõrval, et ma olen lapsena elanud üsna traumavabalt, tuleb välja üksikute hetkede mõju. Kunagi ei tea, kuidas võib mõjuda tunnike üksiolekut kolmeaastasele. Kunagi ei tea, kas pealekäratamine on nagu hane selga vesi või paneb midagi sees pikalt-pikalt käärima.
Minu noore elu vist kõige vapustavam sündmus oli see, mida ma ise ei mäleta, kuigi sellest vanusest on juba küllalt mälestusi. Mina olin vanavanemate juures lõunaunel, poolkurt vanaisa kuulas raadiot, ema-isa saagisid kreissaega väljas puid. Ühel hetkel tuli vanaisa välja ja ütles, et tulge no ometi appi! Mina olin ärganud, kes teab, millisest unenäost, küllap ei saanud aru, kus ma olen, raadio lõugas, igatahes olin saanud sellise šoki, et kaks päeva "olin ära", lõtv, apaatne, mõtestatud kõnet oli raske kätte saada. Arsti juures olid proovid näidanud tugevat põletikureaktsiooni, kahtlustati neeruvaagnapõletikku, aga ema ei lasknud mind haiglasse panna. Kolmandal päeval muutusin tasapisi normaalseks, proovidki olid jälle normis... Pisikene vahejuhtum pisikese kolmeaastasega.
Tugevad emotsioonid jätavad oma jälje, raja, rööpad, raudtee, mida mööda tunded edaspidigi kipuvad liikuma. Raudteelt ei olegi nii lihtne maha saada. Olen lapanud minevikku ja otsinud aega, kui ma olen olnud hirmuvaba, iseteadlik, julge. Ja ma olen sellest saanud kätte ainult väiksed virvendused kaheaastase mälust. Need esimesed on kõige terviklikumad, kõige komplekssemad mälestused üldse. Ma mäletan seda terviklikkuse tunnet ja taju avarust. Ja kuhu see kadus? Üsna varsti olin ma lihtsalt "hea laps" - sõnakuulelik, vaikne, leebe. Alati ära teenimas poolehoidu, tähelepanu ja tunnustust. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, olen jälle saanud mõnedeks hetkedeks kätte selle tunde - terviklikkuse, kirjeldamatu rahu, iseteadlikkuse, ilma et ma oleksin pidanud seda kusagilt kerjama.
Kummaline tunne on teada, et mu mälus on auke, kuhu ma mingi nipiga ei ole ligi pääsenud. Ju siis pole päriselt vaja olnud. Ehk on nii paremgi.
Ma ei tea, kui palju on mind mõjutanud mingid sündmused ja kui palju sõltub mu enda iseloomust, olemusest. Aga see ei ole tegelikult tähtis. Peaasi, et ma siin ja praegu suudan elada ja sellest elust rõõmu tunda. Suudan olla koos ja suudan olla üksi, suudan usaldada ja armastada. Ja armastatud olla, loomulikult.
Maailm mu ümber keerab tasapisi teist külge ette. Iga päev nähes oma lapsi ei jõua ma ära imestada, kui suured nad juba on... Poiss hakkab tasapisi meheks saama ja tüdruk on üsna noore naise moodi. Kummaline. Ja ma ise? Kes olen mina selles muutuvas ajas?
Kas te teate, kus on kõige püham paik maailmas? Võtke seesamunegi välja-raamat, millest ma siin natuke kirjutasin ja lugege, kus juhtuvad kõige suuremad imed. Vot seal ma olengi.
Lapin kiudhaaval ennast, kild killu järel, tera tera kõrvale, augud kinni. Lapsepõlve olen endast suured tükid maha jätnud, matkan ikka sinna ja tagasi, mälestustesse, mis ei ole isegi enam õieti minu omad, vaid ema juttudest teada... Käin ja korjan. Ei arvusta, ei püüa mõista põhjuseid. Lihtsalt toon killud ja niidijupid iseendast tagasi.
Kunagi on keegi siin kommentaariumis öelnud, et minul küll ei peaks olema lapsepõlves olnud mingeid traumasid, mis siiani elu mõjutada võiksid. Jah, üldiselt on mul olnud rahulik ja soe lapsepõlv. Õnnelik lapsepõlv. Ja eriti selle teadmise kõrval, et ma olen lapsena elanud üsna traumavabalt, tuleb välja üksikute hetkede mõju. Kunagi ei tea, kuidas võib mõjuda tunnike üksiolekut kolmeaastasele. Kunagi ei tea, kas pealekäratamine on nagu hane selga vesi või paneb midagi sees pikalt-pikalt käärima.
Minu noore elu vist kõige vapustavam sündmus oli see, mida ma ise ei mäleta, kuigi sellest vanusest on juba küllalt mälestusi. Mina olin vanavanemate juures lõunaunel, poolkurt vanaisa kuulas raadiot, ema-isa saagisid kreissaega väljas puid. Ühel hetkel tuli vanaisa välja ja ütles, et tulge no ometi appi! Mina olin ärganud, kes teab, millisest unenäost, küllap ei saanud aru, kus ma olen, raadio lõugas, igatahes olin saanud sellise šoki, et kaks päeva "olin ära", lõtv, apaatne, mõtestatud kõnet oli raske kätte saada. Arsti juures olid proovid näidanud tugevat põletikureaktsiooni, kahtlustati neeruvaagnapõletikku, aga ema ei lasknud mind haiglasse panna. Kolmandal päeval muutusin tasapisi normaalseks, proovidki olid jälle normis... Pisikene vahejuhtum pisikese kolmeaastasega.
Tugevad emotsioonid jätavad oma jälje, raja, rööpad, raudtee, mida mööda tunded edaspidigi kipuvad liikuma. Raudteelt ei olegi nii lihtne maha saada. Olen lapanud minevikku ja otsinud aega, kui ma olen olnud hirmuvaba, iseteadlik, julge. Ja ma olen sellest saanud kätte ainult väiksed virvendused kaheaastase mälust. Need esimesed on kõige terviklikumad, kõige komplekssemad mälestused üldse. Ma mäletan seda terviklikkuse tunnet ja taju avarust. Ja kuhu see kadus? Üsna varsti olin ma lihtsalt "hea laps" - sõnakuulelik, vaikne, leebe. Alati ära teenimas poolehoidu, tähelepanu ja tunnustust. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, olen jälle saanud mõnedeks hetkedeks kätte selle tunde - terviklikkuse, kirjeldamatu rahu, iseteadlikkuse, ilma et ma oleksin pidanud seda kusagilt kerjama.
Kummaline tunne on teada, et mu mälus on auke, kuhu ma mingi nipiga ei ole ligi pääsenud. Ju siis pole päriselt vaja olnud. Ehk on nii paremgi.
Ma ei tea, kui palju on mind mõjutanud mingid sündmused ja kui palju sõltub mu enda iseloomust, olemusest. Aga see ei ole tegelikult tähtis. Peaasi, et ma siin ja praegu suudan elada ja sellest elust rõõmu tunda. Suudan olla koos ja suudan olla üksi, suudan usaldada ja armastada. Ja armastatud olla, loomulikult.
Maailm mu ümber keerab tasapisi teist külge ette. Iga päev nähes oma lapsi ei jõua ma ära imestada, kui suured nad juba on... Poiss hakkab tasapisi meheks saama ja tüdruk on üsna noore naise moodi. Kummaline. Ja ma ise? Kes olen mina selles muutuvas ajas?
Kas te teate, kus on kõige püham paik maailmas? Võtke seesamunegi välja-raamat, millest ma siin natuke kirjutasin ja lugege, kus juhtuvad kõige suuremad imed. Vot seal ma olengi.
neljapäev, 25. oktoober 2012
pühapäev, 21. oktoober 2012
Huvitav või omapärane?
Murca kirjutas:
Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.'
Ütles, et inimesed väljendavad ükskõiksust sõnaga "huvitav". Võibolla tõesti. Võibolla püüavad nad selle sõna taha peita kimbatust, et midagi ei oska öelda...
Minu jaoks tähendab "huvitav", et ongi huvitav. Et ma loen seda raamatut ja mõtlen kaasa, et vaatan filmi ja see puudutab minus midagi, et tahaksin huvitava inimese kohta veel midagi teada saada, edasi suhelda.
Teine sõna mida tihti kasutatakse väga mitmetähenduslikult, on "omapärane". Väga omapärane toit, omapärane sisekujundus... Enamasti on see ütlemine negatiivse varjundiga. Väga omapärane toit, ma ei ole kindel, et ma seda kunagi enam proovida soovin... Mis tuletab meelde kohtumise ühe kena malbe pruunisilmse noore naisega, kelle kohta Mari pärast ütles, et ta on nagu romaanitegelane - selline naine, keda klassikalises romaanikirjelduses tihti kohtab. Väga naiselik naine. Mina selle peale kostsin, et mina, ka pruunisilmne, sinna küll ei küüni. Mina olen niiviisi vaadatuna see, kelle kohta parimal juhul öeldakse "omapärane". Mille peale Mari naeris ja ütles, et tolle naise kõrval olen ma peaaegu mees. Nojah, kõik sõltub sellest, kellega-millega võrrelda. Ma ise arvan, et ma olen rohkem nagu ikka naine :) See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist.
Sõnad ja nende (all)tähendused. Huvitav.
Siia järgi on ilus kirjutada, et ma lugesin ühte huvitavat raamatut. "Väli" on raamatu pealkiri. Nii huvitav raamat oli, et ma lausa ostsin selle endale ka. Kuna see oli Elva raamatukokku sattunud kusagilt müstilistest kaugustest raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, siis vaevalt ma seda enam teist korda kätte saaksin. Planeerimata kulutus, mis, ma loodan, leiab mitmekordset rõõmsat kasutust. Huvitav ja inspireeriv lugemisvara. Kui soovite, siis ka omapärane. Sõltub sellest, mida te lugema olete harjunud. Meeldiv on selle raamatu juures veel ka see, et kuigi kirjeldatakse vägagi peeneid katseid, on kirjanik suutnud selle niivõrd üldmõistetavasse kirja panna, et isegi mina, kes ma ei tea keemiast ega füüsikast tuhkagi, saan aru.
Peale selle on kantavaks saanud üks huvitav ja omapärane riideese - lasin pesumasinal seda mõnuga viltida, siis kiskusin niiskest peast selga - tulemus on imeline! Ei kotita enam seljas, on ühtlane, tihe ja triibudki pole enam nii teravad. Taskud on ikka veel tegemata. Voodriga ei hakka enam mässama - ilmagi on suurepärane ja kuulikindel.
Tihti, kui küsitakse, kuidas läheb, vastan: huvitav on, igav ei ole. Vana hiina needus olevat, et sa elaksid huvitavatel aegadel. Samas - igavatel aegadel elada oleks ju igav? Küllap siis teeks oma elu ise huvitavaks. See on inimesel juba loomuses.
Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.'
Ütles, et inimesed väljendavad ükskõiksust sõnaga "huvitav". Võibolla tõesti. Võibolla püüavad nad selle sõna taha peita kimbatust, et midagi ei oska öelda...
Minu jaoks tähendab "huvitav", et ongi huvitav. Et ma loen seda raamatut ja mõtlen kaasa, et vaatan filmi ja see puudutab minus midagi, et tahaksin huvitava inimese kohta veel midagi teada saada, edasi suhelda.
Teine sõna mida tihti kasutatakse väga mitmetähenduslikult, on "omapärane". Väga omapärane toit, omapärane sisekujundus... Enamasti on see ütlemine negatiivse varjundiga. Väga omapärane toit, ma ei ole kindel, et ma seda kunagi enam proovida soovin... Mis tuletab meelde kohtumise ühe kena malbe pruunisilmse noore naisega, kelle kohta Mari pärast ütles, et ta on nagu romaanitegelane - selline naine, keda klassikalises romaanikirjelduses tihti kohtab. Väga naiselik naine. Mina selle peale kostsin, et mina, ka pruunisilmne, sinna küll ei küüni. Mina olen niiviisi vaadatuna see, kelle kohta parimal juhul öeldakse "omapärane". Mille peale Mari naeris ja ütles, et tolle naise kõrval olen ma peaaegu mees. Nojah, kõik sõltub sellest, kellega-millega võrrelda. Ma ise arvan, et ma olen rohkem nagu ikka naine :) See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist.
Sõnad ja nende (all)tähendused. Huvitav.
Siia järgi on ilus kirjutada, et ma lugesin ühte huvitavat raamatut. "Väli" on raamatu pealkiri. Nii huvitav raamat oli, et ma lausa ostsin selle endale ka. Kuna see oli Elva raamatukokku sattunud kusagilt müstilistest kaugustest raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, siis vaevalt ma seda enam teist korda kätte saaksin. Planeerimata kulutus, mis, ma loodan, leiab mitmekordset rõõmsat kasutust. Huvitav ja inspireeriv lugemisvara. Kui soovite, siis ka omapärane. Sõltub sellest, mida te lugema olete harjunud. Meeldiv on selle raamatu juures veel ka see, et kuigi kirjeldatakse vägagi peeneid katseid, on kirjanik suutnud selle niivõrd üldmõistetavasse kirja panna, et isegi mina, kes ma ei tea keemiast ega füüsikast tuhkagi, saan aru.
Peale selle on kantavaks saanud üks huvitav ja omapärane riideese - lasin pesumasinal seda mõnuga viltida, siis kiskusin niiskest peast selga - tulemus on imeline! Ei kotita enam seljas, on ühtlane, tihe ja triibudki pole enam nii teravad. Taskud on ikka veel tegemata. Voodriga ei hakka enam mässama - ilmagi on suurepärane ja kuulikindel.
Tihti, kui küsitakse, kuidas läheb, vastan: huvitav on, igav ei ole. Vana hiina needus olevat, et sa elaksid huvitavatel aegadel. Samas - igavatel aegadel elada oleks ju igav? Küllap siis teeks oma elu ise huvitavaks. See on inimesel juba loomuses.
kolmapäev, 17. oktoober 2012
Loom
laupäev, 13. oktoober 2012
Lubaduse täitmine
Pilte lubasin üles panna. No ma siis natuke panen.
Jube. Saada pildid arvutist kätte, bloggerisse, siis enam-vähem loogilisse järjekorda, ma ei tee seda niipea. Kui üldse kunagi. Aga ma lubasin ja lubadus on täidetud. Palun, siin nad nüüd on, võtke või jätke. Ja kassist ei saanudki seekord ühtegi pilti...
 |
| Mitu (kui mitu?) aastat vana töö. Varbolas tehtud |
 |
| 4 aastat vana seenekuningas |
 |
| Valvur Jure sissesõiduteel. |
 |
| Kakukesed. Tagakülg |
 |
| Kakukesed (ja istmeosa). Esikülg. |
 |
| Detail kakukeste istme seljatoest |
 |
| 3 orvaga sammas |
 |
| 3 orvaga sammas teisest küljest |
 |
| Vihmaveetoru ümbris |
 |
| Detail maja tugipostist |
 |
| Nimetu mütoloogiline naine |
 |
| Haldjas. Liblikatiibadega. |
 |
| Väike Draakon ehk iga naine tahab lennata |
 |
| Seenerada |
 |
| Seenetrepp |
 |
| Seentega värvitud lõngad (eelmiste piltide seentega otsene seos puudub) |
Jube. Saada pildid arvutist kätte, bloggerisse, siis enam-vähem loogilisse järjekorda, ma ei tee seda niipea. Kui üldse kunagi. Aga ma lubasin ja lubadus on täidetud. Palun, siin nad nüüd on, võtke või jätke. Ja kassist ei saanudki seekord ühtegi pilti...
Reklaamipaus
Sellele, kes siit maarjajääd otsis - üks koht, kust seda osta saab, on Hea Maja Pood. Vaata siia! Raudvitriol on sealtsamast hangitav. Üldse üks väga inspireeriv paik, nende värvipigmentide riiul oli lummav...
Esimene mulje
Telestaari välimus jättis pisut soovida. Juuksed karjumas juuksuri järgi, nina nagu tislerikirves, kõrvad kui kapsalehed, ürgsed metsikud kulmud varjutamas suuri (pisut paistes? või ma olen kogu aeg selline?) silmi... Aga ega väga viga ka polnud. Inimlik. Käsi suutsin seekord enam-vähem paigal hoida (ühel videokoolitusel olin lausa jahmunud, kui tuuleveski ma olin), näomoonutusedki jäid normi piiresse.
Aga hääl... selle ma võtaksin! Oih, muidugi, mul juba ongi see olemas :)
---
Saade ise oli täiesti vaadatav. Mulle isiklikult meeldis meie saatepool isegi rohkem, kui Tuhala jupp.
Reklaamist sain ma aru, et Taevaskoja ja Kirna mõis tulevad ka samas saates näitamisele, aga ju need on siis järgmises osas.
---
Vaatasin järgi, on juba netis nähtav: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=3023
Aga hääl... selle ma võtaksin! Oih, muidugi, mul juba ongi see olemas :)
---
Saade ise oli täiesti vaadatav. Mulle isiklikult meeldis meie saatepool isegi rohkem, kui Tuhala jupp.
Reklaamist sain ma aru, et Taevaskoja ja Kirna mõis tulevad ka samas saates näitamisele, aga ju need on siis järgmises osas.
---
Vaatasin järgi, on juba netis nähtav: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=3023
neljapäev, 11. oktoober 2012
Telestaar
Homme õhtul (12. okt) kell 22.05 on Tallinna TV-s saade Maatriks. Kordus on laupäeva õhtul. Ise nagu ei julge hästi vaadata, ma tean küll, kui vilets on ennast kõrvalt näha. Õnneks on saade ainult 45 min pikkune ja käiakse 4 kohas. Seega ei jää minu jaoks eriti aega, ehk elan kuidagi üle.
Nägemiseni!
Teie telestaar
esmaspäev, 8. oktoober 2012
Jälle seened
Eile kulmineerus minu sellesügisene seenevaimustus kinoskäiguga. Eelmine kinokülastus on jäänud lugematute aastate taha...
Filmist ei taha ma midagi rääkida. Vaadake parem ise, on vaatamist väärt küll.
Selle asemel tahaks hirmsasti üles riputada seentega värvitud lõngade pildi, aga ma ei leia fotoka juhet üles!
---
Haa! Tuli meelde, et ülemusel on ka Olympus, tavaliselt vedeleb siin kabinetis, ehk sobib juhe? Ei sobinud, aga hädapärase pildi sain laenatud aparaadiga tehtud. Ma tean, et mul on terve hulk pilte lubatud üles riputada, küll tuleb ka nende kord. Mul on lihtsalt viimastel kuudel pidev probleem tehnikaga - erinevad jupstükid ei taha kuidagi kokku sobida. Minu armas nunnu Lacie 500GB kõvakas ei suvatse ühilduda mu tööarvutiga - mingi viirusetõrje leiab, et mu pildid on hullult ohtlikud ja üldse ilge saast... :(
Proovisin veel üks kord - nüüd tegi arvuti otsekohe iseenese tarkusest restardi, siis soostus möönma, et mingi jubin on külge haagitud, aga see on nii jube ohtlik!!! Aga kahjuks ma ei saa veel parimaid pilte üles sättida, sest need on ikka veel fotokas ja - mäletate? - mul pole siin juhet. Kusiganes see ka ei vedele.
Seenevärvi lõngad. Enam-vähem õigete värvidega vist (õige-õige natuke mahedamad toonid on tegelikult). Need on pisikesed kerakesed värviproovidega, kodus on 4 suurt värvitud vihti ka :) Kolm erinevat seenesorti, katsetused maarjajääga, äädikaga, vaskvitrioliga. Raudvitrioliga pole veel jõudnud proovida.
Kahju, et juba nii külm on ja seened enam eriti kasvada ei taha... Ma just sain hoo sisse...
Ega keegi ei tea, kustkohast võiks saada kaneelpruunikut? Kakaopruunik kõlbaks ka? Sellega saab lõnga lillaks! Keetmine saaks muidugi huvitav olema, sest värvi saab selle seene seest kätte nuuskpiirituse abil ;)
Filmist ei taha ma midagi rääkida. Vaadake parem ise, on vaatamist väärt küll.
Selle asemel tahaks hirmsasti üles riputada seentega värvitud lõngade pildi, aga ma ei leia fotoka juhet üles!
---
Haa! Tuli meelde, et ülemusel on ka Olympus, tavaliselt vedeleb siin kabinetis, ehk sobib juhe? Ei sobinud, aga hädapärase pildi sain laenatud aparaadiga tehtud. Ma tean, et mul on terve hulk pilte lubatud üles riputada, küll tuleb ka nende kord. Mul on lihtsalt viimastel kuudel pidev probleem tehnikaga - erinevad jupstükid ei taha kuidagi kokku sobida. Minu armas nunnu Lacie 500GB kõvakas ei suvatse ühilduda mu tööarvutiga - mingi viirusetõrje leiab, et mu pildid on hullult ohtlikud ja üldse ilge saast... :(
Proovisin veel üks kord - nüüd tegi arvuti otsekohe iseenese tarkusest restardi, siis soostus möönma, et mingi jubin on külge haagitud, aga see on nii jube ohtlik!!! Aga kahjuks ma ei saa veel parimaid pilte üles sättida, sest need on ikka veel fotokas ja - mäletate? - mul pole siin juhet. Kusiganes see ka ei vedele.
Kahju, et juba nii külm on ja seened enam eriti kasvada ei taha... Ma just sain hoo sisse...
Ega keegi ei tea, kustkohast võiks saada kaneelpruunikut? Kakaopruunik kõlbaks ka? Sellega saab lõnga lillaks! Keetmine saaks muidugi huvitav olema, sest värvi saab selle seene seest kätte nuuskpiirituse abil ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)