Igav meil siin ei ole

 Sel aastal on taimedega väga vähe lõngu värvitud. No mis seal ikka värvida, eelmisel kahel aastal värvitud lõngadki alles kudumata ☺. Mõni plaan siiski veel on, nimelt olen korjanud igalt poolt, kus vähegi silma hakkas, verevaid ja verkjaid vöödikuid. Punaseid toone on mul lõngade hulgas veel vähe, sellepärast. Seened ootavad sügavkülmas, millal mul tekib jälle aega lõngaga mässata. Aga mingil hetkel märkasin, et metsviinapuul on kenad mustad marjad - ehk saab nendest ka midagi? Tehtud-mõeldud - otsekohe korjasin topsitäie marju ja panin patta, keetsin natuke ja siis lisasin tutsu lõnga ka. No näete. Siin on tulemus:

Heledamad (lillakamad) kerakesed on ilma peitsita värvitud, heledamat umbes tund värvileemes hoitud ja tumedamat lausa ööpäev (sellest umbes kaks tundi ka soojemal temperatuuril). Kuna värvid jäid minu maitse jaoks pisut poriseks, siis jagasin värvitud lõngad pooleks ja tegin järelpeitsimist maarjajääga. Need on siis need sinakashallid - mõni lõng pealpool paistab heledam, see on siis heledamast kerakesest. Rohkem ma vist nende marjadega värvida ei viitsi, teised taimed annavad mulle suupärasemaid toone. 

Hüppasin möödunud pühapäeval kiiruga Põlva karikavõistlustele - õhupüstoli harjutuses ei õnnestunud eelmisel aastal võidetud rändkarikat kaitsta, jäin neljandaks. Aga spordipüstolis sain seekord võidu kätte. Rändkarikas jäi veel mõneks ajaks sinna, et nimi ka peale graveeritaks. 

Väikse Väeraja tööd on selleks sügiseks enam-vähem lõppenud. Ainult natuke veel järelkoristust - eelmistest kujudest õnnestus (esialgu) säilitada Jaagupi büst ja suurem osa Surmast. Panime need metsatee äärde valvuriteks, Surm sai Kabelimäele. Ega nad väga kaua ei kesta, aga natuke rõõmu möödaminejatele ikka saab.

Vaade alt üles. Surm on poolel mäel kännu otsas. Kabelimäes on vana tsaariaegne liivaauk ja legendi järgi olla sealt muuhulgas luid välja tulnud. 

Merekarp ja lambike

Näkineiu sai tehtud ühele merd armastavale mehele sünnipäevakingiks. Merekarp läks sinnasamma. 

Talveks tuleb ka tegevust leida. Ja keemilised katsed on igati toredad, neid ei tee ma mitte ainult taimedega lõngu värvides. Plaanis on proovida tindipähklitest tinti teha. Küsite, kus kasvab tindipähkel? Tegelikult on need tamme pahkvaablase tekitatud munakesed tammelehtedel. Kuivatatud pahapallikestest saab raudvitrioli abil pleekimatut tinti, see oli sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid üks peamisi tinditootmisviise. Aga enne, kui pallikestest tint saab, on need väga toredad mänguasjad Triibikule - just paraja suurusega pehmed pallikesed, mida hammaste vahel igasse toanurka tassida ja siis käpaga jalgpalli triblada. 

Vahel juhtub, et pakutakse puitu. Aida katus oli päris ära pehkinud, hoone nurga juures seisev tamm aga vana ja külmalõhedest vigastatud, kohati mädanikki sees. Kuna peremees tahtis iidset aita siiski korda teha, pidi väsinud tamm selleks ruumi tegema. Meie saime langetamise eest puidu omale. Abikaasa tegi ohtlikumad tööd, mina olin abilise rollis ja sain käed päris pikaks venitada jupeldatud oksi eest ära vedades. Muudkui lohistasin oksi vaalu ja laulsin vana rahvalaulu: mis sest tammest tehtanekse?

Tammest pole hetkel veel midagi teha jõudnud, küll aga sai vanadest varudest üks saarenott abikaasa abiga pingiks. Nüüdseks on pink see juba Puhja lasteaia õues ja mälestussildigi külge saanud. Pink on Siiri Metsikule, kes Puhja lasteaia asutas. 

Tihtipeale tuleb teha tööd tellija materjalist. Võrumaal oli ühes toredas taluõues pärnanott püsti, sellest sooviti midagi saada. Algne plaan oli natuke teistsugune, aga siis selgus, et puu on seest päris mäda ja õõnes. Säilitasin siis niipalju, kui võimalik ja saagisin kaku ja tema seljataha sõnajalalaadsed lehed. Omast käest sai (saarepuine) pallikujuline sõnajalaõis sinna juurde tehtud ja lehtede vahele õõnsusse istutatud. 

Sellel pildil on teos veel võõpamata.

Siin on kakk juba kaitsva terrassiõlikihi all. 

Jutujaht: Loodame, et Nii siiski ei lähe

 Kuula nüüd, mul on sinu nõu vaja. Kui keegi üldse oskab nõu anda.

Meil olid (või ikka on edasi? ma ei teagi...) head tuttavad, võiks isegi öelda sõbrad, Nii ja Naa. Nemad olid varemalt üks tore abielupaar, kes omavahel alati hästi läbi said. Ei olnud nad suured vaidlejad, alati leidsid erimeelsused lahenduse - kas nii või naa. Kumb neist mees, kumb naine, seda ma ei teadnud. Ei olnud isegi pähe tulnud uurida. Ega me väga tihti kohtunud ka - nemad elasid metsa taga suure kivi all, meie aga jõe liivasel kaldal pervest alla kukkunud kuuse varjus.

Millalgi eelmisel nädalal saatsid Nii ja Naa tigupostiga teate, et nemad hakkavad külla tulema, olgu aga kohvipada tulel. Ehh muidugi hakkas selle peale irvitama ja mögises, et kuule Möhh, see katel jõuab ammu kuivaks keeda, kui nemad kohal on, aga valis paremad sookailu õied ja lehed siiski keeduse tarbeks välja ja hakkas anumaid küürima. Mina küll ütlesin, et need teokarbid on juba kulunud, mingu otsigu kaldamudast uued, aga Ehh ei viitsinud. Ütles, et vanad käivad veel küll, kui korralikult pesta. Et kui tahan uue serviisiga eputada, siis mingu ma ise mutta kaevama. No kuulge! Mina, Möhh, peaksin köögitarvikuid hankima?! See ei ole minu töö! Mina käin jahil, mitte ei tegele majapidamisega! Kuigi tuleb tunnistada, et viimasel ajal on jahisaaki maru väheks jäänud, eks ta ole, globaliseerumine ja värki, kes neid hobuseid ikka enam kasvatab. Ja kui pole hobuseid, pole pabulaid. Kui pole pabulaid, pole sitasitikaid. Ja mida ma siis kütin. Metsas võib aeg-ajalt kohata sitasitika väiksemaid sugulasi, metsasitikaid, aga mis sa neist ka saad, paar suutäit ja kõik. Eks neist ole kahju ka, nii armsad on, tumesinised ja läikivad, ma olen ikka alati jälginud, et päris viimast ära ei küti - muidu saavad veel metsast päris otsa. Ega siis muud üle jää, midagi peab ju hamba alla saama, olen proovinud küttida ka muid elajaid, aga kas on liiga kiired või kurjad või ei kõlba maitse poolest süüa. No näiteks. Meil on siin kõrval kuklaste pesa, aga katsu sa sinna jahile minna - hea, kui ise eluga pääsed! Pealegi - ma korra maitsesin üht jänese käpa alla jäänud kuklast, kes ei jaksanud mulle vastu hakata - no küll oli jäle, teravhapu! Jah, nii ei ole mulgi jäänud teinekord muud üle, kui seenel käia, häbi tunnistadagi. Kõik mu au ja väärikus tuleb alla neelata, kui murumuna järgi lähen. Ja siis tuleb see Ehh mulle ütlema, et ma peaksin veel serviisi kaevama minema! Mingisugused au riismed mul ikka veel on, naiste töid mina tegema ei hakka, enne suren kasvõi nälga!

Aga kus ma oma jutuga jäingi... jah ... eee... Nii ja Naa pidid külla tulema. Ja eks nad muidugi tulid ka, saatsid tigupostiga teate teele, pakkisid külakosti kaasa ja hakkasid astuma. Nemad olid küllalt kärmed, nende postiljon aga piisavalt aeglane, nii et üsna pea peale teate saamist olid nad juba kohal. Ehh lõpetas just viimase jõekarbipooliku küürimise, kui kuusetüvelt kostis tasast krabinat ja sosinaid: "Hei, meie siin! Kirja saite kätte? Me nüüd jõudsime!". "Jajah", vastas Ehh, "tulge nüüd ometi tarre, mul serviis puha läikima löödud, joome keedust ja rääkige ometi, mis sealpool metsanurgas ka uudist!".

See, mis sealt siis tuli, oli tõeline pauk. Algul muidugi keerutati juttu selle ja tolle tühja ja tähja üle, et küll naabersalu Ahh ja Ohh olla pika matka teinud, käisid lausa mägedes! Meh ja Mnjah aga olla kogunisti ametlikult paari läinud, käisid selleks pika maa maha, et Ohoijaa juurde jõuda, kes nad siis pidulikult Suure Tamme ladvas laulatas. Oih ja Aih aga pidid ikka vanaviisi vaikset elu elama, mitte nagu nende nõbud Ohh ja Ahh, kes, nagu me juba kuulsime, on suurteks rännumeesteks hakanud. Eks ma olin ikka ise ka metsas käies üht-teist kõlakaid kuulnud, päris uus ja ettearvamata ei olnud neist uudistest ükski. Nii ja Naa muudkui vaterdasid kordamööda ja läbisegi, sookailukohv hakkas juba kergelt pähe ja keelepaelad läksid järjest rohkem vallale. Mina kailu ei joonud, istusin vagusi ja kuulasin. Ma olen elu jooksul kailu rohkem kui küll joonud, päris mällariski sellepärast olnud. Ükskord vedasin purjus peaga sitasitika pähe põderpõrnika koju, hahaa! Mõni aeg tagasi sai isu nii täis et. Lahjat ka enam ei taha. Ei ole enam esimest talve Möhh, eks ma pea tervise eest ka hoolitsema. Nojah. Ja nemad muudkui rüüpasid ja latrasid.

Mingi moment läks Ehh nurga taha värsket õhku hingama, Nii läks temaga kaasa. Ja siis tuli purakas. Naa vaatas vargsi ringi, kuulatas, kas kaaslane on juba kaugemal ja siis sosistas: "Kas sa tead. Kas sa tead, miks me siia tegelikult tulime?". "Ei? Kas oli veel midagi peale külajuttude rääkimise?" küsisin vastu. "Noh, see oli rohkem nagu ettekääne..." kostis Naa ja ehmatas mind päriselt ära, küsides, kas ma oleksin nõus olema abielunõustaja. Misasja? Mina ja abielunõustaja?! See on kõige ennekuulmatum asi, igatahes soovitasin talle rääkida pigem Ehhiga, kes nendest abielu- ja suhtevärkidest paremini jagab. Vist jagab. Ma arvan. Aga Naa ajas vastu, et nad mõtlesid tullagi meie mõlema juurde, Nii pidigi just Ehhiga sama juttu rääkima. Vaata aga vaata! Jagavad laiali ja siis ründavad osakaupa! Kavalad, raisad. No mis sa ikka ligimese murega teed, lõpuks olin ikka nõus teda ära kuulama.

Lugu oli selline, et Nii olla sattunud kokku kellegi rändjutlustajaga ja too olla vaese hingekese pea nii segi ajanud, et oli kohe. Nii tahab nüüd minna seitsme jõe ja laane taha kloostrisse, sest see pidi olema Taruiraraale meelepärane tegu! Seal pidi siis paastuma ja palvetama, süüa-juua võis ainult täpiseeni ja kailujooki, pere pidi maha jätma ja nii pidi õndsaks saama. No ma ei ole nii lolli juttu veel kuulnud. Mis õndsaks? Ma olen vana mees juba ja ma tean küll, mis teeb õndsaks. Taruiraraa poole palvetamine see kindlasti ei ole. Mina sain õndsaks siis, kui Ehh minu juurde kolis ja ise mu söögiriistu pesema hakkas. Päris hea tunne oli tulla koju, sitasitik turjal ja näha, kuidas vanamoor juba ukseavas ootab ning nülgimisnuga ihub. Vot see on õnn! Aga niiviisi, üksi, kuhugi kaugesse kloostrisse, kaaslane ka maha jätta, see kõlas küll väga halvasti. Ja siis veel see Taruiraraa! Igasuguseid prohveteid on siin matkanud, kõiksugu jumalusi on nad kuulutanud, ka Taruiraraast on kaugemad kuuldused mu kõrvu jõudnud, aga et ta juba minu kandi rahvast on võtnud hullutada, see küll kuidagi ei lähe. Naast hakkas ka kohe hirmus kahju, mõtleks, küljesoojendaja tahab päriselt ära minna, mis elu see ka on, talvel on eriti jube. Ega keegi metsaelanikest üksi talve mööda saata ei taha, see tähendaks ju peaaegu kindlat surma.

Patsutasin sõbrale õlale ja mõtlesin ise omaette, kuidas seda lugu lahendada annaks. Siis astusid tarre tagasi Ehh ja Nii. Istusid maha ja Nii vaatas tähendusrikka pilguga Naa poole ning küsis: "Kas sa rääkisid, mis võimalus mulle on tulnud? Talvekorterit küsisid?". Naa maigutas tummalt ja siis kokutas, et just oli hakanud rääkima. Mina vaatasin Ehhi poole ja sealt vaatas mulle vastu nõutus ja segadus. "Misasja? meil siin kahele vaevalt ruumi, nüüd tahad oma abikaasa meile sokutada ja ise selle hullu prohveti juurde pageda?!" prahvatasin. Ehh haaras mul käsivarrest ja ma jäin vait. 

Noh, lühidalt, vaidlesime vanade sõpradega pikalt, Nii tuututas oma õigusest õnnele ja igaühe vajadusest käia oma hinge teed. Jube lolli juttu ajas. See rändjutlustaja oli ta ikka päris segi keeranud. Naa oli õudselt murelik, vahepeal jäi mulje, et ta isegi ei julge oma naist ümber veenda, sest see vist on lolliks läinud ja katsu siis sellisega hakkama saada. Ehh katsus ikka ääri-veeri uurida, et kas ikka kohe peab kloostrisse ja äkki Nii saaks selle talve kuni kevadeni veel kodus Naa juures ära olla. Mina kui ratsionaalne mees püüdsin algul rahulikult, siis mõnevõrra tungivamalt seletada, et meie taresse kolm elanikku ei mahu ja üleüldse on klooster loll mõte. 

Eks nad olid kailujooki kaaninud päris palju. Mingi hetk jooksis Nii uksest välja öökima. Naa läks talle järele ja tassis kalli kaasa tarre tagasi. Nii oli otse ukse taha jalapealt magama jäänud. No mis kloostrielu selline suudaks elada, kui ei kannata tilgakest kangematki? Ja kas ta üldse kujutab ette, mida tähedab täpiseene söömine? 

Igatahes. Nüüd nad magavad siin kolde kõrval oma peatäit välja ja mina kui ainus kaine tegelen meie kõigi eest muretsemisega. Kuidas seda segadust lahendada, ei teagi. Just nüüdsama tegi Ehh oma udused silmad lahti ja ohkas: "Loodame, et Nii siiski ei lähe...".

Niisiis, kiiret nõu ja abi paludes,

Möhh

 

Väike Väerada, tagasivaade

 

Tagantpoolt ettepoole. Läinud nädalavahetusel oli siin viimane õuevõistlus Kuldne Leht. Mul seekord midagi võita ei õnnestunud, küll aga oli rõõm teha auhinnad. Lehekesed korjasin selleks juba aasta tagasi sügisel 😊🍁

Väerajaga on see seotud nii, et Väike Väerada lõpeb Tartumaa Tervisespordikeskuses, kus on ka lasketiir. Selles tiirus antud võistlus toimuski. 

Kass Triibik tahtis ka ennast näidata. Tema pole küll Väikse Väerajaga kuidagi seotud, küll aga on loomake niisama ilus.

Nüüd siis tõesti Väike Väerada. Siin on Hallan Kivisaare virvatuluke.

Põhja Konn, minu saetöö.

Eero Ijavoinen tegi väga veetleva kompositsiooni kolmest kullaketrajast ja vokist (vokki tähistab ratas kuju eesküljel). Selle aluspakk oli aastatega pehkinud, asendasime aluspaku ja ka kõige kaunim neiu sai õunapuuokstest uued juuksed. 

Pildil kõrv kompositsioonist "Tark mees taskus"

Terviklik kompositsioon. Paar pilti on sellest veel postituse lõpus. 

Hunt püüab sabaga kalu. Oli keeruline saagimine, kuna eelmine hunt oli väga armastatud kuju ja vastutus seetõttu suur. Kahjuks oli vana hundi saagija (Valdur Luhajärv) meie hulgast juba mitu aastat tagasi lahkunud, nii et pidin selle ise tegema ja nii, et uus loom eelmisest palju viletsam ei saaks. Loodan, et õnnestus ☺

Hallivatimees

Karjapoiss. Autor Andres Rattasepp.

Kõu puhub oma mürinapilli (minu töö)

Kotka lend. Autor Hallan Kivisaar.

Surm. Ka teda näete veel postituse lõpus.

Jaagup tüssab surma

Tark mees hüüab tarkusesõnu 

Ussikuningas. Autor Hallan Kivisaar

Pildikesi tegemisest - kuidas Surm mustaks sai

Pärast tuli kujule veel natuke saagi näidata. et luisemad kohad ikka heledaks tagasi saaks. 

Ühtlasi vabandan piltide segase järjekorra pärast - see keskkond siin ei ole fotode riputamiseks kõige mugavam koht. Kui juba järjekord sassi läks, siis tee või tina, aga paremaks enam midagi teha ei saa, ainult halvemaks.

Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et suur rõõm - suur töö sai tehtud (ja ma ei mõtle siin seda postitust, vaid ikka kujusid). 

Väikse Väerajaga on selleks hooajaks tööd lõpetatud, aga ega siis talv veel käes ole ja saag ei puhka. Eks ma varsti jälle näitan, mis teoksil 😀

Jutujaht : Sinnani on maad kaksteist miili

 Ühes kauges kuningriigis, seitsme maa ja mere taga elasid kaks noort ja kena inimest. Koit elas Hommiku külas, teisel pool laant Õhtu külas oli aga Hämariku kodu. Noored ei elanud küll teineteisest kuigi kaugel - vahe võis olla ehk ainult tosinajagu miile - kuid ei olnud nad ka juhuslikult mitte kohtunud ega teadnud teineteisest midagi.

Selles kauges kandis oli juba ammustest aegadest peale kombeks pidada jaanipäeviti suurt laata. Laadale tuldi metsade ja mägede tagant, hobuste ja härgadega, aga ka paatidega jõeteed pidi, kuidas just kellelgi võimalik oli. Laadakohaks oli valitud nelja tee rist otse kuningriigi keskel. Sel aastal olid Koidu vanemad otsustanud noormehe laadale kaasa võtta. Tee oli pikk ning väiksemad lapsed jäeti koju. Ka Hämariku mamma-papa võtsid neiu esimest korda laadale kaasa - oli ju tarvis hakata näitsikule kaasavara vaatama, veimevakka täiendama, sest ega pruudi-iga enam kaugel polnud ning mis oleks olnud parem koht ilusamate hõbepreeside ostmiseks või kaunimate käpikumustrite meedejätmiseks, kui kogu rahva kesksuvine laadapäev.

Niisiis jõudis kätte aasta pikim päev, täis kauplemist, lusti ja tralli. Koidu vanemad olid selleks ajaks, kui nad ise lehmaga kauplesid, poja saatnud hobuseid vaatma, sest oli mõttes viia koju tõuparanduseks mõni ilusam ja tulisem täkk. Koit jalutas parajasti üle teeristi hobuseparisnike poole, tema pilku oli kaugemalt köitnud üks uhke must täkk, kui äkki keegi otse ta nina eest läbi jooksis, nii et noormees peaaegu komistama pidi. See oli Hämarik, kes teeristilt teistpidi üle lippas, et hõbeseppade kaunist kunsti imetlema minna ning ehk leida endale isegi tulevase pruudirüü juurde sobivamaid hõbekudruseid ja uhkemat silmadega preesi. Koidu silm läks hobuselt sammusegaja peale - ja jäigi vaatama eemale tantsisklevat tütarlast - tema siidilintide ümber lehvivaid lokke ja vööga kinni tõmmatud peenikest pihta ning - oh imet, mõnevõrra tuttavliku omakandi triibumustriga seelikut levimas. Äkki jäi neiu seisma ning vaatas tagasi - oli see niisama uitmõte või oli ta tundnud noormehe tuliste silmade pilku, kes seda enam teab - aga tagasi ta vaatas. Hämarik jäi noormeest nähes lummatult seisma. Kas avaldas talle muljet Koidu sirge rüht, aus nägu või tundis neidis ära metsataguse küla eripärase lõikega kortspersega püksid, kuid hõbesepad olid äkki meelestki läinud ning kogu tähelepanu oli kenale noorele mehele pööratud. Nii nad seal seisid nagu soolasambad, kuni mööda juhtus minema noorte kodukandi postipoiss, kelle tervitushüüatus noored justkui unest üles äratas, nii et nad omavahel vestlema hakkasid. Peagi oli selge, et Koidu ja Hämariku vahel oli tärganud noor ja tuline armastus. Laadal kohtuti veel mitmeid kordi, vahepeal hiiliti metsaveerde vanemate silma alt ära jutlema. Kuidagi sai siiski ostetud ka elav mustakarvaline täkk Koidu pererahvale ja välja valitud säravaim silmadega prees, kuid noorte mõtted olid kogu aeg ikka ainult teineteise juures, kui nad ka vanemate seltsis laadakaupa pidid tegema. Hämaruse saabudes hiiliti metsaäärde suure kuuse varju ning vahetati kuum suudlus, mis pidi jääma truuduse pandiks. Küll aga oli jaaniöö nii lühike, et rohkemaks noortel aega ei jagunud, peagi tõusis päike ning asuti koos külarahvaga suurelt laadalt koduteele.

Peale kojujõudmist oli Koit kui meelest ära, vanemad ei jõudnud ära imestada, kuidas nii nõukas ja tragi noormees äkki uimaseks ja kurvaks on muutunud. Küll ei maitsenud talle enam söök ega jook, ei olnud tahtmist neljapäevaõhtuti tantsul käia ega isegi naabripoistega hobustega võidu ajada, mis muidu oli olnud Koidu armsaim meelelahutus. Ainult korra nädalas, kui postipoiss külast läbi ratsutas ja naaberküladest uudiseid tõi, ta elavnes. Üks imelik asi oli veel - ümberkaudu metsaäärtes olid kased millegipärast ära kooritud ja aeg-ajalt võis Koidu märsist leida mõne tohurulli, kuid puutuda ta neid ei lubanud, läks päris kurjaks, kui keegi ta tohurulli nägema juhtus. Eite-taati olid Koidule juba ammu valinud pruudi välja, naabertalu Minni oleks pidanud aasta-paari pärast Koidu naiseks saama, kuid vanematel hakkas tasapisi tulema hirm - kui Koit niiviisi järjest imelikumaks läheb, kas siis Minni enam kosjad vastugi võtab?

Ka Hämarikuga ei olnud lood sugugi hästi. Neidis hakkas otsa jääma, puna oli palgetelt kadumas, varem nii kärmed käed olid tihtipeale rüpes tööta. Temagi ootas pingsalt postipoissi, kes nende külla jõudis igal reedel. Postipoisil oli Õhtu külas oma pruut, kelle juures ta alati ööbis - Roosike. Roosike teadis, mis Hämarikuga lahti on ja aitas teda nagu oskas. Nimelt olid Koit ja Hämarik hakanud omavahel kirju vahetama. Koit ei tahtnud vanematelt paberit küsida, sest nemad ei oleks kindlasti lubanud võõra metsataguse neiuga kirjavahetust pidada. Seetõttu tuli kasetohtu varuda ja oma tulised igatsused ja armutõotused tohule üles tähendada. Tohurulli sai postipoiss mugavasti postikotis metsatagusesse külla viia ja Roosi abiga Hämariku kätte toimetada. Hämarik aga saatis oma vastused riideribadel - tema, kui osav kuduja ja tikkija oskas väiksele riidetükile ülipeenes tikandis oma sõnumid märkida. Ei tahtnud Hämarik, et ta vanemad sellest kirjavahetusest midagi teaksid - oli ju juba aastaid tagasi otsustatud, et neiu saab sobiva vanuse tulles teistri Tõnni naiseks. Tõnn oli tore poiss küll, kuid peale Koiduga kohtumist ei tahtnud Hämarik Tõnniga naitumisest enam kuuldagi.

Möödusid nädalad ja kuud, tuli külm ja suure lumega talv. Postipoisi käigud jäid üsnagi harvaks, sest metsateed kippusid täis tuiskama. Noorte igatsus teineteise järele aga ei vähenenud, olgugi, et kirjavahetus vahepeal hõre oli.

Jõudis kätte kevad. Laaneteed sulasid lahti, koos kõrgemalt käiva päiksega hakkas jälle kasvama ka lootus. Postipoiss hakkas jälle igal nädalal kindlasti külast läbi käima ning alati oli ta paunas sõnum Koidu ja Hämariku vahel.

Ühel päeval tuli Koidu papa ja andis kindla sõnaga teada, et nüüd on kosjaminek plaanis. Minni isaga on asjad kokku räägitud ja neljapäeva õhtul on paras aeg, tuleb kosjaviinad välja otsida ja kihlad kinnitada. Koit jäi sellest uudisest väga mõtlikuks. Samal päeval jõudis külla ka postipoiss, kes Hommiku külas ööbis alati sealse pruudi Paksu Pauliine pool. Koit läks oma murega sõbra käest nõu küsima - oli ta ju viimase aasta jooksul postipoisiga nii tihedalt suhelnud, et neist olid head sõbrad saanud. Postipoiss kuulas Koidu ära, mõtles natuke ja varsti oligi vastus valmis: " Kui sul tõesti on nii suur igatsus Hämariku järele, siis ei tohi sa kindlasti enne Minnile kosja minna, kui Hämarikuga asjad selged. Ma ei saa üldse aru, olen juba ammu mõelnud, mida sa ootad? Sul on vanematekodus tallis tuline täkk. Õhtu küla ei ole kaugel, sinnani on maad kaksteist miili. Mine ja käi Hämariku juures ära ja sa saad lõpuks selgust.".

Koidu süda sai äkki kergeks, ta läks talli, saduldas täku ja vinnas ennast sadulasse. Täkk polnud ammu ratsanikku seljas tundnud, algul püüdis ta uljast noormeest turjalt mahagi raputada, aga südikas Koit püsis kindlalt ratsul. Võeti suund metsateele, mis viis läbi metsiku laane Hommiku külast Õhtu külla. Ei möödunud kaua aega, kui Koit ratsutas külaväravast sisse ja küsis esimeselt vastutulijalt, kustkohast võiks leida neiu Hämariku? Paremat kätt teine maja oligi otsitu kodu. Näitsik oli parajasti õues tibusid toitmas, kui uhke must täkk hirnudes seisma jäi ja Koit sadulast maha hüppas. Noored jäid jahmunult seisma, Hämarikul pihk teri täis ja Koidul juuksed traavist sassis. Mööda oli läinud kolmveerand aastat, millesse oli mahtunud palju igatsust. Kuid kui armunud teineteist uuesti nägid, oldi äkki hoopis kohkunud, sest silma ees seisev ei tundunud sugugi olevat see, mida mälus oli hoitud. Jaaniöö lummus oli hajunud, äge armastus oli suure igatsemise peale hoopis otsa saanud. Vastamisi seisid kaks noort inimest, kes äkki suurest kergendusest naerma hakkasid. Kohaletõtanud papale aga öeldi, et see on naaberküla Koit, kes uhke ratsuga proovisõitu tegema on tulnud ning juhuslikult Hämariku õuele sattus. Tagasitee Hommiku külla läks Koidul hulga aeglasemalt, sest ei olnud enam tulist armumist, mis teda tagant oleks kihutanud. Nüüd oli aega metsateel sörki lasta ja imestada, kui lähedal oldi teineteisele tegelikult oldud ja kui kibedalt igatsetud, vanemate eest kirju peidetud, kui samal ajal oleks võinud lühikese ajaga selgust saada, kas läinud jaanide ajal tärganud armumisel ka tõsi taga on.

Üksteisele jäädi siiski kirjutama - mitte küll igal nädalal, sest kes ikka kiirel viljamahategemisel või heinaajal kirjutada jõuab, aga armastusest alguses saanud sõprus jäi paljudeks aastateks kestma.

Hämarik läks aasta pärast Tõnnile mehele. Tõnniga oli ta lapsena koos mänginud ning üleaedsetena suureks kasvanud, Tõnn oli hea ja nõukas taluperemees, kelle küljeluuna iial puudust ei pidanud tundma. Nende esimesele pojale sai nimeks Koit - see oli Hämariku kindel nõudmine. Miks just selline nimi, Hämarik ei selgitanud ja ega Tõnn ka väga pinninud.

Koit võttis juba sel aastal jaanipühade ajal kaasaks Minni, kes oli tubli ja tugev maanaine. Hämarikku jäi Koit alati mäletama kui unenägu ühest jaaniööst, kuid unenäoga ju koos ei ela ja lapsi ei saa. Selle unenäo mälestuseks sai Koidu teise tütre nimeks Hämarik. Minni vaatas küll teinekord Hämarikku mõtliku pilguga ja imestas, miks Koit sellist nime oli nõudnud, kuid abikaasalt küsima ta seda siiski ei läinud.

Igal aastal jaanipäeval toimus kuningriigi suurim laat, kuhu tuldi kohale igast riigi otsast ja kaugemaltki. Ka Koidu ja Hämariku pered käisid seal alati. Kunagised armastajad kohtusid laadajärgsel jaaniööl iga kord ja oma noorepõlve unenäolise igatsuse meenutuseks veedeti koos üks hetk - just nii pikk, et nooruse mälestuseks jõuaks ühe väikse suudluse anda, kui ainult tahaks.

Postipoiss jäi aga Koitu ja Hämarikku meenutama, kui oma kõige jaburamaid kirjasaatjaid - külade vahe on ainult kaksteist miili ja nemad muudkui armastavad, aga kokku ei saa! Postipoisil endal oli küll igas külas pruut, kelle pool ta järgemööda käis ja alati oli selge, et just täna on ta siin ja selle tüdruku päralt, ei mingit igatsemist. Ikka reede Roosike ja laupäev Liisake, pühapäeval paks Pauliineke. Ja Eva esmaspäev, Terese teisipäev, Karoliine kolmapäev, Anette neljapäev...

Ja kui nad vahepeal ära surnud ei ole, siis nad elavad kõik õnnelikult edasi.

---

Inspiratsioon pärineb Väikeselt Väerajalt, kus Tartumaa Tervisespordikeskuse lähedal on muinasjutuaineline värav Koit ja Hämarik. Tunnistan, et muinasjuttu pole ma varem kirjutanud, ses mõttes on see võõras žanr. Lugenud olen neid küll päris palju, kuid keeruline oli kirjutamine sellegipoolest. Natuke toores sai, igas mõttes, aga eks järgmine kord püüan paremini. Aitäh, Kaamos, et kirjutama kutsusid!

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

*Käesolev kirjutis on ajendatud Kaamose jutujahist* 

Ann istus ja näris pastakat. Tegelikult Ann pastakaga enam ammu ei kirjutanud, ainult mõnele paberiservale ehk juhuslikke märkmeid, ikka arvuti ja klaviatuuri abil käis tänapäeval kirjutamine. Aga klaviatuuri ju närima ei hakka. Seetõttu tuli leida närimiseks sobivam objekt, esimesena sattus kätte mitte milleski süüdi olev pastapliiats. 

Ann oli hirmsas hädas - blogimaailmas oli välja hüütud uus väljakutse - jutujaht. Tahaks ju ka midagi kirjutada, midagi ... vapustavat! Ja siis nad alles näevad, mida see tüdruk väärt on! Kuidas sulg jookseb, kuidas mõte lendab! Aaah! Oo, nad veel näevad! Aga senimaani ei olnud arvutiekraanile saanud ühtki sõna kirja. Või noh, oli, aga rahutu ja kriitiline hing oli nad sealsamas kõlbmatuks tunnistanud ja ära kustutanud. Anne suunurgast pudises välja pastaka plastikust tükikesi. Ptüi, oleks pidanud pliiatsi võtma. 

No mis teema see on - jõuavad kohale järgmisel päeval. Kuidas selle pealkirja alla saaks üldse kirjutada midagi ägedat, haaravat, vapustavat?!

Ann ägises ja niheles toolil. Ühtäkki jäi ta pilk pastakale pidama - selle tagumine ots oli päris puruks, paistis, et ka südamik oli juba muljuda saanud ning määris lillakassiniselt. Tüdruk, või noh, mis tüdruk ta enam, pigem võiks nimetada keskealiseks naiseks, viskas pastaka ärritunult paberikorvi poole ja haaras laualt hariliku pliiatsi. See vähemalt ei määri. 

Millest siis kirjutada? Kõigepealt tuleks välja mõelda selle napaka pealkirja juurde süžeeliin. Tegelased, tegevuskäik, puänt. Oeh. No näiteks. No. Mmmm. Krõõt! Krõõt ja Andres sõidavad oma käruga... ei ikka vankriga... Kuidas see oligi? Issand, mul ei ole Tõe ja õiguse esimest osa kodus raamaturiiulis, et kontrollida! Nagu oleks kuused olnud, mille vahelt sõideti ja Krõõt laulis. Ja siis nad jõudsid kohale ja Krõõt enam ei laulnud. Kunagi. Mitte kunagi. Ainult põrsaid kutsus heleda jaalega. Aga kuidas see ... jõuavad kohale järgmisel päeval ... Nad ju juba täna jõuavad? Või ei jõua? Issand, kes oleks võinud arvata, et kirjutamine nii raske töö on! Kirjandusõpetaja ju küll ütles, et minu kirjandid on viit väärt! 

Ei, jätame selle Krõõda. Oot... Ja siis kostis teisest toast vali naer. Anne ärritus kasvas vahkvihaks. Kuidas ta julgeb mind segada! Ta ju teab, et ma hakkasin kirjutama! Uks vajus lahti ja naerust luksuv abikaasa vajus piida najale. "Kas sa tänast lehte juba lugesid? Naljanurka?" Mees nägi Anne krimpsus nägu ja tegi omad järeldused. "Ah ei ole lugenud? Oota, ma kohe loen! Stierlitz ja Müller istuvad baaris. Müller mõtleb, et võiks jooma hakata. Ise oled joodik, ütleb Stierlitz selle peale Müllerile. No kas pole naljakas! Haahahahaaa! Ma pean naabrimehele ka rääkima! No kas ei olnud siis naljakas?! Sa ei saa ka üldse aru! Kurat küll, milise naisega ma pean elama! Sul on nii pikad juhtmed, et naljad jõuavad ka alles järgmisel päeval kohale!" ja uks abikaasa taga mürtsatas kinni. Ann jäi oma tühja ekraani, klaviatuuri ning natuke narmendava pliiatsiga üksi. 

Hinga. Hinga. Oota, kuulata, vaikus! Mees läkski naabrimehega oma napakaid anekdoote jagama. Oh oleks ta seal nii kaua, kuni ma kirjutatud saan. Või... mine sa tea, ei või nii mõelda, äkki läheb hoopis ületee Manni juurde?! Seda häbi veel vaja! Niikuinii ta seal käib, varsti peale pulmi hakkas pihta. Oleks ma seda teadnud, kuhu ma tulin. Oh, küll ma olin ilus pruut! Ja tema nii kena peigmees! Pulmad Las Vegases, kas võis veel säravamat ja ägedamat uue elu algust tahta, Taganurga küla tüdruk, nagu ma olin. Preester puha Omniva kirikust, otse Bupaali mägedest! See oli uhke värk, vaimulik üleni kuldses rüüs, magus viirukisuits ajas küll vahepeal köhima, aga ikka nii ilus! Ja see pulmareis, Havai sinised veed, valged liivarannad, palmid nagu pildiraamatus! Ja muidugi lillepärjad! Ahh, ma olin ikka üle prahi noorik!

Annel tuli lausa vesi silma. Eriti hale hakkas siis, kui meenus, kuidas ühel päeval oldi veel säraval soojal Havail ja järgmisel päeval kodumaale jõuti. Mees veel rõõmustas lennukisse astudes - homme jõuame kohale! Ja mis neid siis seal ootas. Mitte midagi. Kõik vanatädilt päritud raha oli pulmade peale ära kulunud, tuli hakata rügama tööd ja nagu elu näitas, ka jagama meest mõnegi lahke naisterahvaga. Kas see ongi minu koht, siin selle mölaka mehe kõrval selles külalaadses asulas, mis tahab ennast suureliselt linnaks nimetada?! 

Ei. Selle peale mõtlemine nüüd küll ei aita. Kirjutamiseks peab olema pea selge ja otse loomulikult inspiratsioon! Pliiatsi küljest hakkas pudenema puupuru. Ann sülitas vihaselt - üks pind oli hamba vahele läinud.

Niisiis. Inspiratsioon. Ann hakkas nihelema. Nii ammu ei olnud ju kirjutanud! Millal see oligi, äkki keskkoolis? Oota, sellest on ju juba üle 25 aasta...? Jälle läheb mõte rappa, mis neist vanadest asjadest meenutada. Mida need kirjanikud ja kunstnikud küll teevad, et mõte lendama saada? LSD? Seda ei olnud otsekohe kusagilt saada ja õigupoolest ei teadnud ka Ann, kas ta üldse julgeks midagi sellist proovida. Ikkagi keemia. Äkki teeb hulluks või haigeks või... Kärbseseened? Aknast paistis metsaäär, kus Ann teadis just praegu ilutsevat terve perekonna kauneid punaseid täpilisi seeni. Kahtlane. Mürgitusega ei tahaks riskida. Alkohol? Aga miks ka mitte? Kusagil pesukapis rinnahoidjate taga peab olema poolik konjakipudel, Ann peitis selle sinna "igaks juhuks" mõni aasta tagasi peale järjekordset juubelit. Ise ta suurt ei joonud, korra aastas ehk mõnel sünnipäeval tervisepitsikese, aga seekord on eriolukord. Ann teadis, et alkoholiga võib käia kaasas ka pohmell ja kassiahastus, ise ta neid kogenud polnud. Korraks jäi küll mõtlema, kuid kuna pohmakas koos masendusega jõuavad kuulu järgi alles järgmisel päeval, ei olnud see põhjus, miks täna peaks konjakist loobuma. Nii otsiski Ann pudeli välja ja konspiratsiooni mõttes pitsi ei võtnud, vaid kummutas otse pudelist. Muidu tuleb veel teinepool äkki koju, näeb konjakipitsi ja hakkab pärima. Ei, seda ei olnud vaja. Pudeli sai aga kergesti lauajala taha peita. 

Esimene sõõm läks alla nagu tulejutt. Ann piilus kardina tagant välja - abikaasat ei paistnud kusagilt. Igaks juhuks kummutas naine veel mitu head klõmakat ning pani siis korgi pudelile ja pudeli lauajala taha. 

Kõhu lõi soojaks. Otsaesise võttis higiseks. Ann ei olnud kunagi joonud rohkem, kui üks väike pits korraga. 

Naine istus arvuti ees, käed süles ja ootas inspiratsiooni. See pidi nüüd küll kindlasti tulema. Kindlasti. 

Kirjutaks õige midagi vaimset? Mida see inimene õieti otsibki? Idamaades otsivad nad igatahes nirvaanat, mida iganes see ka ei tähendaks. Kirjutaks, et nirvaana jõuab kohale järgmisel päeval. Aga pealkirjas oli ju "jõuavad". Nirvaana on vist ikka ainsus? Anne mõte hakkas muutuma vedelaks ja laisaks. 

Tähthaaval ilmus ekraanile tekst.

"Madis istus metsaveeres mullu saetud männi kännul. Selg vastu vana kuusikut, ees valgust püüdev raiesmik. Madise üle oli vaikus ja rahu, isegi linnud olid oma lõppematus sidinas ja kädinas väikse vahe teinud. Madis - või mis Madis ta enam oli - üleeile sai ju võetud uue elu ja uute püüdluste tähistamiseks uus nimi - Helendav Mitridaatsium. Mida tähendab "mitridaatsium", seda Madis, vabandust, Helendav, ei teadnud. Küll aga oli selle sõna kõla Madisele, vabandust jälle, Helendavale, väga meeldinud. Selles kõlas oli midagi magusat, aromaatset, justkui mõnes vanas apteegis valmistatud haruldases maiuses. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

Helendav istus kännu otsas ja känd ajas sooja päeva puhul vaiku välja. Noormeest see ei häirinud, ta ise veel ei teadnudki, et ta püksepidi kinni liimitud on. Aga ega see ei oleks ka tema enesekindlust väga kõigutanud - kiiret polnud tal kuhugi. Madis - või oli see nüüd ikka Helendav - oli võtnud ennast töölt vabaks ja tulnud siia looduse rüppe valgustuma. Kus oleks kõige parem koht igavese rahu saavutamiseks ja valgustumiseks - ikka valguse käes! Päike küttis mõnuga, Helendav oleks isegi päikeseprillid ette pannud, kui tal need olemas oleks olnud. Või siis ei oleks, sest valgustumine vajab ju valgust, läbi silmade pääseb valgus pea sisse ja nii ta tulebki. Valgustumine. Või nagu guru peene sõnaga ütles - nirvaana. Guru, jah. See guru on üks imelik mees, ütleb kummalisi asju ja käseb nende üle mõelda. Näiteks kuulata ühe käe plaksu. Madis teadis, see on väga lihtne - lased sõrmed lõdvaks ja vehid käelabaga kiirelt edasi-tagasi ning käsi hakkab ise plaksutama! Aga gurule see lahendus millegipärast ei sobinud. Andis hoopis uue ülesande, mille üle mõtisklemine pidi kindlasti nirvaanasse viima. Käskis mõelda lauset: "jõuavad kohale järgmisel päeval", kuni see lause elama hakkab ja valgustumine ning nirvaana (või on see üks ja seesama?) kohale jõuavad. 

Madis hakkas tüdinema. Päike oli laskumas, langil pikad-pikad varjud, maa veel õhkas sooja, aga ega see jaheduski enam kaugel olnud. Aga guru oli öelnud, et enne ära tulla ei või, kui selgus käes. Jõuavad kohale järgmisel päeval...? Kes? Mis? Aeglaselt hakkas kerkima noormehe pähe kõhe mõte, et võibolla tuleb sellel kännul istuda kuni hommikuni. Järgmise päevani. Ja siis jõuavad kohale. 

Samal ajal hüüatas teispool paksu laant Nirvaana äkilises äratundmises oma reiskaaslasele, et talle on tulnud selge telepaatiline mõistmine, et teda homme oodatakse. Kaaslane ei rõõmustanud. See tähendas alati ainult üht. Et nad peavad läbi pilkase öö rassima läbi paksu padriku, mitu penikoormat, kuni jõuavad selle õnnetuni, kes ise ka ei teadnud, mida ta tahab. Nirvaana aga oli entusiasmi täis - viimasest kutsungist oligi juba mitu kuud möödas - ning kepsutas äkilises energiatuhinas mõned tantsusammudki. "Tuled sa minuga ikka kaasa?" küsis Nirvaana. "No kus ma siis jääda saan, sa ei saa ju üksi hakkama" kobises Surm resigneerunult vastu...". "

Anne nobedad sõrmed jäid klaviatuuril äkki seisma, klõbin lakkas. Sellist õõvastavat pööret ei olnud ta oma juttu kavandanud. Selja taga käis mürts. Uks läks pauguga lahti, lävel seisis abikaasa ja vaatas imestuses Anne otsa. "Ikka veel istud siin?! Misasja? Mis jutujaht, mis sa sonid? Purjus oled või? Ma mõtlesin, et sul ammu pasteet haudumas ja sült keemas, kas sa ei mäleta, Austraalia tädi tuleb oma perega ju!" 

"Mis... jah... millal nad jõuavad...?" 

"Appi, mis naine mul küll on?! Kas sa ei mäleta, kirjas oli, et vanavanaema surmakuupäev oli viiendal septembril, selleks nad ei jõua, jõuavad kohale järgmisel päeval!!! Ja sina istud siin ja närid keemilist pliiatsit, suu sinine!"

Mitte ainult saagimisest

 Vahetevahel saab saag käest visatud ja selle asemele püstol võetud. Täna korraldas võistlused spordiliit Jõud, naispüstolilaskjad said osaleda kahel harjutusel. Esiteks standardpüstol, kus ma jäin 523 silmaga napilt neljandaks. Kolmanda koha võitja oli saanud sama tulemuse, aga üks sisekümme oli rohkem...

Teiseks harjutuseks oli spordipüstol, kus naiste arvestuses sain 552 silmaga pronksmedali. Aga see polnud sugugi kõik, sest selle harjutuse tulemused läksid ka paralleelselt ühe teise võistluse arvestusse - August Liiviku memoriaalis lasime ka finaali - ja seda mitte ainult naiste arvestuses, vaid kõik kokku - mehed, naised juuniorid. Üldarvestuses olin saanud 11. koha. Selle võistluse korraldajad olid nii sättinud, et kui mõni võistleja finaalist loobus, siis sai tema finaalikoha järjekorras järgmine. Kaheksast finalistist oli kohal viis, seega said kolm järgmist - sealhulgas ka mina - finaali. Ja - ma võitsin selle ära! Ilus suur karikas tuli minuga koju kaasa ☺Teise koha sai klubikaaslane Kristina Kiisk, mehed jätsime kõik selja taha. On ikka uhke tunne küll, eriti viimaselt kohalt esimeseks tõusmine!

Kass Triibik tahtis ka pildile jääda, ei olnud mul südant keelduda. 

Kriimsilm, karuott ja rebane...

 Tõele au andes kriimsilm pole veel valmis. Küll aga said karuott ja rebane rajale paika. Ja neile seltsiks kaval Ants, kes pingil tukub. 

Küll tahaks pingil tukkuda, nagu kaval Ants, kaabu silmile tõmmata ja lihtsalt molutada. Aga veel ei saa, mõni tegelane on vaja veel paigaldada (ehk juba homme?) ja mõni on alles päris pooleli. Pealkirjas mainitud kriimsilm näiteks.

Tööjärg Väiksel Väerajal

Kui varasem kuju on liiga hästi tehtud, aga algne tegija on saetööst loobunud, on teinekord päris raske samavärset asendust luua. No mis sa teed, kui Enrico Peldi saetud Surma tagumiku alla paku sisse on tehtud punaste sipelgate pesa... Siin pildil on näha algus. Istuvad vennakesed kõrvuti - üks on noorusest nõder, teine vanadusest väeti. 

Rajale on paika saanud Väe Käed. Iga laps teab, et kui peale paari kilomeetrit rajal on jalad väsinud, saab neile kätele patsu lüües jõudu juurde! (Taamal paistev kutsuv helendus on Vaikne järv). 

Mõmmik saab jääkarust pruunkaruks. Võõpaja on mu tütar.

Rajale jõudis Martti Kalamehe saetud Näkk. Eriti peen, graatsiline ja uhke kuju. 

Leppisime Näki paigalduse kokku, läksime kohale ja - ega siis näkk kuiva salli. Oli kutsunud omale taevaee leotuseks kohale, kõik aeg sadas tihedat vihma, nii et me läbimärjad olime. Hiljem ilmateenistuse vihmaradarit vaadates selgus, et pilv oli ainult ja ainult Elva kohal, ümberringi oli kõik aeg kuiv. 
 

Järgmised

Vetevana sai Paisjärve äärde. Vana oli juba väga väsinud, noor ehk jaksab rohkem. Eelmine oli Enrico Peldi saetud, materjaliks hiiglajäme pappel. Küllap ta oleks veel vastu pidanud, kui ta vahepeal kellelegi ette poleks jäänud ja seetõttu pikki kuid Elva jões ulpinud. Uus on küll mõnevõrra kehvem, aga lehisest, millest võiks loota oluliselt paremat vastupidavust. 

Selle rehepapi saagis Jüri Undusk. Pingi teise otsa all ei kössita mitte kass, vaid kassi kuju võtnud halltõbi. 

Hallan Kivisaare virvatuluke.

Ussikuningas, autor Hallan Kivisaar.