Kui varasem kuju on liiga hästi tehtud, aga algne tegija on saetööst loobunud, on teinekord päris raske samavärset asendust luua. No mis sa teed, kui Enrico Peldi saetud Surma tagumiku alla paku sisse on tehtud punaste sipelgate pesa... Siin pildil on näha algus. Istuvad vennakesed kõrvuti - üks on noorusest nõder, teine vanadusest väeti.
Rajale on paika saanud Väe Käed. Iga laps teab, et kui peale paari kilomeetrit rajal on jalad väsinud, saab neile kätele patsu lüües jõudu juurde! (Taamal paistev kutsuv helendus on Vaikne järv).
Mõmmik saab jääkarust pruunkaruks. Võõpaja on mu tütar.
Rajale jõudis Martti Kalamehe saetud Näkk. Eriti peen, graatsiline ja uhke kuju.
Leppisime Näki paigalduse kokku, läksime kohale ja - ega siis näkk kuiva salli. Oli kutsunud omale taevaee leotuseks kohale, kõik aeg sadas tihedat vihma, nii et me läbimärjad olime. Hiljem ilmateenistuse vihmaradarit vaadates selgus, et pilv oli ainult ja ainult Elva kohal, ümberringi oli kõik aeg kuiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar