Pühapäev, 5. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

*Käesolev kirjutis on ajendatud Kaamose jutujahist

Ann istus ja näris pastakat. Tegelikult Ann pastakaga enam ammu ei kirjutanud, ainult mõnele paberiservale ehk juhuslikke märkmeid, ikka arvuti ja klaviatuuri abil käis tänapäeval kirjutamine. Aga klaviatuuri ju närima ei hakka. Seetõttu tuli leida närimiseks sobivam objekt, esimesena sattus kätte mitte milleski süüdi olev pastapliiats. 

Ann oli hirmsas hädas - blogimaailmas oli välja hüütud uus väljakutse - jutujaht. Tahaks ju ka midagi kirjutada, midagi ... vapustavat! Ja siis nad alles näevad, mida see tüdruk väärt on! Kuidas sulg jookseb, kuidas mõte lendab! Aaah! Oo, nad veel näevad! Aga senimaani ei olnud arvutiekraanile saanud ühtki sõna kirja. Või noh, oli, aga rahutu ja kriitiline hing oli nad sealsamas kõlbmatuks tunnistanud ja ära kustutanud. Anne suunurgast pudises välja pastaka plastikust tükikesi. Ptüi, oleks pidanud pliiatsi võtma. 

No mis teema see on - jõuavad kohale järgmisel päeval. Kuidas selle pealkirja alla saaks üldse kirjutada midagi ägedat, haaravat, vapustavat?!

Ann ägises ja niheles toolil. Ühtäkki jäi ta pilk pastakale pidama - selle tagumine ots oli päris puruks, paistis, et ka südamik oli juba muljuda saanud ning määris lillakassiniselt. Tüdruk, või noh, mis tüdruk ta enam, pigem võiks nimetada keskealiseks naiseks, viskas pastaka ärritunult paberikorvi poole ja haaras laualt hariliku pliiatsi. See vähemalt ei määri. 

Millest siis kirjutada? Kõigepealt tuleks välja mõelda selle napaka pealkirja juurde süžeeliin. Tegelased, tegevuskäik, puänt. Oeh. No näiteks. No. Mmmm. Krõõt! Krõõt ja Andres sõidavad oma käruga... ei ikka vankriga... Kuidas see oligi? Issand, mul ei ole Tõe ja õiguse esimest osa kodus raamaturiiulis, et kontrollida! Nagu oleks kuused olnud, mille vahelt sõideti ja Krõõt laulis. Ja siis nad jõudsid kohale ja Krõõt enam ei laulnud. Kunagi. Mitte kunagi. Ainult põrsaid kutsus heleda jaalega. Aga kuidas see ... jõuavad kohale järgmisel päeval ... Nad ju juba täna jõuavad? Või ei jõua? Issand, kes oleks võinud arvata, et kirjutamine nii raske töö on! Kirjandusõpetaja ju küll ütles, et minu kirjandid on viit väärt! 

Ei, jätame selle Krõõda. Oot... Ja siis kostis teisest toast vali naer. Anne ärritus kasvas vahkvihaks. Kuidas ta julgeb mind segada! Ta ju teab, et ma hakkasin kirjutama! Uks vajus lahti ja naerust luksuv abikaasa vajus piida najale. "Kas sa tänast lehte juba lugesid? Naljanurka?" Mees nägi Anne krimpsus nägu ja tegi omad järeldused. "Ah ei ole lugenud? Oota, ma kohe loen! Stierlitz ja Müller istuvad baaris. Müller mõtleb, et võiks jooma hakata. Ise oled joodik, ütleb Stierlitz selle peale Müllerile. No kas pole naljakas! Haahahahaaa! Ma pean naabrimehele ka rääkima! No kas ei olnud siis naljakas?! Sa ei saa ka üldse aru! Kurat küll, milise naisega ma pean elama! Sul on nii pikad juhtmed, et naljad jõuavad ka alles järgmisel päeval kohale!" ja uks abikaasa taga mürtsatas kinni. Ann jäi oma tühja ekraani, klaviatuuri ning natuke narmendava pliiatsiga üksi. 

Hinga. Hinga. Oota, kuulata, vaikus! Mees läkski naabrimehega oma napakaid anekdoote jagama. Oh oleks ta seal nii kaua, kuni ma kirjutatud saan. Või... mine sa tea, ei või nii mõelda, äkki läheb hoopis ületee Manni juurde?! Seda häbi veel vaja! Niikuinii ta seal käib, varsti peale pulmi hakkas pihta. Oleks ma seda teadnud, kuhu ma tulin. Oh, küll ma olin ilus pruut! Ja tema nii kena peigmees! Pulmad Las Vegases, kas võis veel säravamat ja ägedamat uue elu algust tahta, Taganurga küla tüdruk, nagu ma olin. Preester puha Omniva kirikust, otse Bupaali mägedest! See oli uhke värk, vaimulik üleni kuldses rüüs, magus viirukisuits ajas küll vahepeal köhima, aga ikka nii ilus! Ja see pulmareis, Havai sinised veed, valged liivarannad, palmid nagu pildiraamatus! Ja muidugi lillepärjad! Ahh, ma olin ikka üle prahi noorik!

Annel tuli lausa vesi silma. Eriti hale hakkas siis, kui meenus, kuidas ühel päeval oldi veel säraval soojal Havail ja järgmisel päeval kodumaale jõuti. Mees veel rõõmustas lennukisse astudes - homme jõuame kohale! Ja mis neid siis seal ootas. Mitte midagi. Kõik vanatädilt päritud raha oli pulmade peale ära kulunud, tuli hakata rügama tööd ja nagu elu näitas, ka jagama meest mõnegi lahke naisterahvaga. Kas see ongi minu koht, siin selle mölaka mehe kõrval selles külalaadses asulas, mis tahab ennast suureliselt linnaks nimetada?! 

Ei. Selle peale mõtlemine nüüd küll ei aita. Kirjutamiseks peab olema pea selge ja otse loomulikult inspiratsioon! Pliiatsi küljest hakkas pudenema puupuru. Ann sülitas vihaselt - üks pind oli hamba vahele läinud.

Niisiis. Inspiratsioon. Ann hakkas nihelema. Nii ammu ei olnud ju kirjutanud! Millal see oligi, äkki keskkoolis? Oota, sellest on ju juba üle 25 aasta...? Jälle läheb mõte rappa, mis neist vanadest asjadest meenutada. Mida need kirjanikud ja kunstnikud küll teevad, et mõte lendama saada? LSD? Seda ei olnud otsekohe kusagilt saada ja õigupoolest ei teadnud ka Ann, kas ta üldse julgeks midagi sellist proovida. Ikkagi keemia. Äkki teeb hulluks või haigeks või... Kärbseseened? Aknast paistis metsaäär, kus Ann teadis just praegu ilutsevat terve perekonna kauneid punaseid täpilisi seeni. Kahtlane. Mürgitusega ei tahaks riskida. Alkohol? Aga miks ka mitte? Kusagil pesukapis rinnahoidjate taga peab olema poolik konjakipudel, Ann peitis selle sinna "igaks juhuks" mõni aasta tagasi peale järjekordset juubelit. Ise ta suurt ei joonud, korra aastas ehk mõnel sünnipäeval tervisepitsikese, aga seekord on eriolukord. Ann teadis, et alkoholiga võib käia kaasas ka pohmell ja kassiahastus, ise ta neid kogenud polnud. Korraks jäi küll mõtlema, kuid kuna pohmakas koos masendusega jõuavad kuulu järgi alles järgmisel päeval, ei olnud see põhjus, miks täna peaks konjakist loobuma. Nii otsiski Ann pudeli välja ja konspiratsiooni mõttes pitsi ei võtnud, vaid kummutas otse pudelist. Muidu tuleb veel teinepool äkki koju, näeb konjakipitsi ja hakkab pärima. Ei, seda ei olnud vaja. Pudeli sai aga kergesti lauajala taha peita. 

Esimene sõõm läks alla nagu tulejutt. Ann piilus kardina tagant välja - abikaasat ei paistnud kusagilt. Igaks juhuks kummutas naine veel mitu head klõmakat ning pani siis korgi pudelile ja pudeli lauajala taha. 

Kõhu lõi soojaks. Otsaesise võttis higiseks. Ann ei olnud kunagi joonud rohkem, kui üks väike pits korraga. 

Naine istus arvuti ees, käed süles ja ootas inspiratsiooni. See pidi nüüd küll kindlasti tulema. Kindlasti. 

Kirjutaks õige midagi vaimset? Mida see inimene õieti otsibki? Idamaades otsivad nad igatahes nirvaanat, mida iganes see ka ei tähendaks. Kirjutaks, et nirvaana jõuab kohale järgmisel päeval. Aga pealkirjas oli ju "jõuavad". Nirvaana on vist ikka ainsus? Anne mõte hakkas muutuma vedelaks ja laisaks. 

Tähthaaval ilmus ekraanile tekst.

"Madis istus metsaveeres mullu saetud männi kännul. Selg vastu vana kuusikut, ees valgust püüdev raiesmik. Madise üle oli vaikus ja rahu, isegi linnud olid oma lõppematus sidinas ja kädinas väikse vahe teinud. Madis - või mis Madis ta enam oli - üleeile sai ju võetud uue elu ja uute püüdluste tähistamiseks uus nimi - Helendav Mitridaatsium. Mida tähendab "mitridaatsium", seda Madis, vabandust, Helendav, ei teadnud. Küll aga oli selle sõna kõla Madisele, vabandust jälle, Helendavale, väga meeldinud. Selles kõlas oli midagi magusat, aromaatset, justkui mõnes vanas apteegis valmistatud haruldases maiuses. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

Helendav istus kännu otsas ja känd ajas sooja päeva puhul vaiku välja. Noormeest see ei häirinud, ta ise veel ei teadnudki, et ta püksepidi kinni liimitud on. Aga ega see ei oleks ka tema enesekindlust väga kõigutanud - kiiret polnud tal kuhugi. Madis - või oli see nüüd ikka Helendav - oli võtnud ennast töölt vabaks ja tulnud siia looduse rüppe valgustuma. Kus oleks kõige parem koht igavese rahu saavutamiseks ja valgustumiseks - ikka valguse käes! Päike küttis mõnuga, Helendav oleks isegi päikeseprillid ette pannud, kui tal need olemas oleks olnud. Või siis ei oleks, sest valgustumine vajab ju valgust, läbi silmade pääseb valgus pea sisse ja nii ta tulebki. Valgustumine. Või nagu guru peene sõnaga ütles - nirvaana. Guru, jah. See guru on üks imelik mees, ütleb kummalisi asju ja käseb nende üle mõelda. Näiteks kuulata ühe käe plaksu. Madis teadis, see on väga lihtne - lased sõrmed lõdvaks ja vehid käelabaga kiirelt edasi-tagasi ning käsi hakkab ise plaksutama! Aga gurule see lahendus millegipärast ei sobinud. Andis hoopis uue ülesande, mille üle mõtisklemine pidi kindlasti nirvaanasse viima. Käskis mõelda lauset: "jõuavad kohale järgmisel päeval", kuni see lause elama hakkab ja valgustumine ning nirvaana (või on see üks ja seesama?) kohale jõuavad. 

Madis hakkas tüdinema. Päike oli laskumas, langil pikad-pikad varjud, maa veel õhkas sooja, aga ega see jaheduski enam kaugel olnud. Aga guru oli öelnud, et enne ära tulla ei või, kui selgus käes. Jõuavad kohale järgmisel päeval...? Kes? Mis? Aeglaselt hakkas kerkima noormehe pähe kõhe mõte, et võibolla tuleb sellel kännul istuda kuni hommikuni. Järgmise päevani. Ja siis jõuavad kohale. 

Samal ajal hüüatas teispool paksu laant Nirvaana äkilises äratundmises oma reiskaaslasele, et talle on tulnud selge telepaatiline mõistmine, et teda homme oodatakse. Kaaslane ei rõõmustanud. See tähendas alati ainult üht. Et nad peavad läbi pilkase öö rassima läbi paksu padriku, mitu penikoormat, kuni jõuavad selle õnnetuni, kes ise ka ei teadnud, mida ta tahab. Nirvaana aga oli entusiasmi täis - viimasest kutsungist oligi juba mitu kuud möödas - ning kepsutas äkilises energiatuhinas mõned tantsusammudki. "Tuled sa minuga ikka kaasa?" küsis Nirvaana. "No kus ma siis jääda saan, sa ei saa ju üksi hakkama" kobises Surm resigneerunult vastu...". "

Anne nobedad sõrmed jäid klaviatuuril äkki seisma, klõbin lakkas. Sellist õõvastavat pööret ei olnud ta oma juttu kavandanud. Selja taga käis mürts. Uks läks pauguga lahti, lävel seisis abikaasa ja vaatas imestuses Anne otsa. "Ikka veel istud siin?! Misasja? Mis jutujaht, mis sa sonid? Purjus oled või? Ma mõtlesin, et sul ammu pasteet haudumas ja sült keemas, kas sa ei mäleta, Austraalia tädi tuleb oma perega ju!" 

"Mis... jah... millal nad jõuavad...?" 

"Appi, mis naine mul küll on?! Kas sa ei mäleta, kirjas oli, et vanavanaema surmakuupäev oli viiendal septembril, selleks nad ei jõua, jõuavad kohale järgmisel päeval!!! Ja sina istud siin ja närid keemilist pliiatsit, suu sinine!"

11 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Seisan kah piida najal ja luksun naerda:
-Krõõda ja Andrese VW Golf
-pulmad Havail ja külalaadne asula
-helendav mitridaatsium (te võiks Kaamosega koos ulme-õudusjuttude kogumiku peale mõelda)

Pagan, ei jõua neid pärleid kõiki üles kirjutada, käsi ikka väriseb veel naerukrampidest:)
Ja üleüldse - sellise puraka peale peaksid nüüd ise uue teema välja ütlema!
Enne oktoobrit ei tohi kirjutada!:D

Kaamos ütles ...

Põha püss, jutt jutus ja lõpus on veel kolmas jutt, nagu üllatusmuna koori lahti!
Vot see siin on tõesti hää!
Kuidas sa selle peale tulid, ega ometi mitte samal moel kui protsessi kirjelduses lugeda võib? Fantaasia on sirgelt ketist lahti tõmmanud!

Vabandust, aga teeme nii, et olgu Konna idee sinupoolsest uue teema pakkumisest siiras ja kohane, kuid kuna ma just minutit paar tagasi palusin Raisakullilt uut teemat, siis saab sinu osaks järgmine kord..?
Idee autor ei olnud ju mina, tema selle mõtte kastist lahti lasi ja olgu temalt siis ka teema.

konn, lendav konn ütles ...

Jah.Muidugi.Punkt!

Lendav ütles ...

Jummel, teema võib valida igal juhul see, kes seda väärib. Ja jahi idee autor on ilmselgelt väärikam, kui debütant, kes üleüldse oma elu esimese fantaasiajutukese kokku kritseldas.

Kirjutamine, tuleb välja, on väga lihtne. Sina andsid pealkirja. Mina mõtlesin eile mõne tunnikese, panin kirja kõik väikesed ideealged (neid oli alguses mõnevõrra rohkem, kui lõppvariandis) ja hakkasin neid siis lapp-lapi haaval ilma nõela pistmata kokku traageldama ning liha luudele kirjutama. Selle kõrvalt sai mitu liitrit moosi keedetud ning pasteet alles haudub. Konjak on puutumata. Meil vist ei olegi majas konjakit...

Igatahes ma tänan, see algatus on teinud mulle palju rõõmu, nii lugejana kui ka kirjutajana :D

mustkaaren ütles ...

🤩

Epp ütles ...

Issake! Sa loo teine firma ka omale, kirjutamise firma? Ma kujutan ette, et äri õitseks!

"See guru on üks imelik mees, ütleb kummalisi asju ja käseb nende üle mõelda". Super.

Marfa ütles ...

Väga lustakas lugemine. Muudkui aga kirjuta edasi, lugejaid leidub päris kindlasti.

Futu ütles ...

Super lugu, sa jo valmis kirjanik. Lugesin ja nautisin. Täiuslik. :)

Lendav ütles ...

Oo ei. Täiuslikkusest on asi kaugel. Aga alustuseks sai see kirjatükk hea küll, paras koolipoisi suleharjutus :D
Igatahes tänan lugejaid ja kommenteerijaid heade sõnade eest!

Rahutu rahmeldaja ütles ...

suurepärane, mitu pliiatsit kulus :P aga tõesti väga tore, naljakas ja haarav korraga. peaksid palju rohkem kirjutama

Morgie ütles ...

Hehehe, kui tore lugu.