Talveuni

Kõrvulukustav ja silmipimestav uni on vabade päevade hommikul, enne 12 üles ei saa... Mõte on laisk ja kere ka. Aga ega see nii jää. Tihased juba käratsevad väljas, ega need kevadelaulud enam kaugel ole...

Ega töö jänes ole...

...et eest ära jookseb.

Sain väikse tellimuse joonistada kellegi emast, noorest ja ilusast* emast mõnikümmend aastat vana foto järgi portree. Sain foto, tegin ettevalmistused... ...ja hakkasin joonistama loomulikult viimasel minutil. Homseks on joonistust vaja, mina võtsin pliiatsi kätte umbes kell 10 õhtul... Palju õnne mulle. Ma olen kärme küll, kahe tunniga sain hakkama, aga ikkagi...

Aga sellel töökohal siin on siiski omad eelised. Ma võin vabalt töö kõrvalt haltuurat teha, kumbki ei kannata, ei töö ega haltuura. Juhataja ei öelnud ka midagi halba, kiitis, et saan niiviisi käe soojaks ja võiksin siis ühes jutis juba ka meie territooriumi plaani ilusti ümber joonistada. Plaan jääb siiski järgmiseks korraks, ega töö jänes ole...

*Mis puutub noorusse ja ilusse, eriti ilusse, siis ma olen ennast üle tüki aja hakanud jälle üle mõistuse koledana tundma. Isegi ei tea täpselt, miks. Võibolla oli üheks ajendiks ka see, kui vaatasime läinud talve koorilaagri videot. Ma pole ammu midagi nii piinlikku näinud. Kummaline, kuidas teiste inimeste väljanägemine ja näomoonutused üldse ei häiri, aga enda omi vaadates tuleb tungiv soov sealsamas häbi pärast maha surra... Kuna ma iseendaga ära lepin? Päriselt?

Arva ära?

luterlane
õigeusklik; ortodoks
katoliiklane
baptist
Jehoova tunnistaja
nelipühilane
vanausuline (vene)
adventist
metodist
islamiusuline
ainuusuline
anarhotantrist
anglikaan
animist
antikristlane
antroposoof
armeenia apostlik kirik
baha’i-usuline
budist
eesti vanausuline
eristamata kristlane
gnostik
hindu
judaist
kalvinist
karaiim
karismaatiline episkopaalkirik
karismaatiline osaduskirik
kristadelflane
kristlaste osaduse kirik
kristlikud vabakogudused
krišnaiit
kveeker
lilla leegi hoidja vennaskond
maausuline
maharishi-liikumine
mari omausuline
messia-usuline
molokaan
mormoon
native american church
new age
pagan
panteist
polüteist
presbüterlane
priilane
päikesekummardaja
rastafarianist
sahadza jooga
satanist
sikh
spiritist
šamanist
šinto-usuline
zoroastrist
taarausuline
tantrist
taoist
teosoof
tulekummardaja
udmurdi omausuline
ukraina kreeka-katoliku kirik
unifikatsionist
urantia
uusapostlik kirik
valguskandjate liikumine
vene katoliku õigeusu kirik
wicca
viimase testamendi kirik
voodoo
ülestõusnud meistrite kirik

Niisiis, arva ära, kelleks ma ennast märkisin? Kui märkisin?
Teiseks, mitut nimetust siit nimekirjast polnud sina varem kunagi kuulnudki?
Aga seda oskad ära arvata, mitut mina ei teadnud*?
Milline protsent on ülaltoodud nimetuste hulgas neid, mida enam-vähemgi teatakse?

Minu puhul jaguneb nimekiri kolmeks: tuntud (ja tean vähemalt umbeski tausta), teiseks tuttav nimi, aga sisust ei ta midagi ja kolmandaks absoluutselt võõrad tähekombinatsioonid.

---

Üldiselt läks mul rahvaloendus ootamatult libedalt, sain ennast ja lapsi ja üürikorteri ja kõik 3 õunapuud, nõgesepõõsa kuuri taga, 7 mesilast, naabri kassid, oma religiooni või siis selle puudumise ja WC puudumise üles loetud vähem kui tunniga. Laglet mulle emaks ei pakutud, erroreid ei näinud ühtegi, tipp-topp. Sünnikoha, laste sünnikoha, eelmise rahvaloenduse elukoha, vanemate sünnikoha ja vanavanemate sünnikoha sissetoksimine oli siiski tüütu. Ja hariduseks pakuti mulle kolmel eri viisil kirjutatud sama haridustaset (mis mul ka on), valisin huupi...

*Mittetäielik loetelu: Misasi on anarhotantrist? Kes on tantrist, seda ma tean, aga anarho-? Kas kristadelflane on kuidagi seotud delfiinidega? Kas karaiim tuleneb sõnast "kara"? Kas priilasel on kõik päevad priipäevad? Kas unifikatsionism on liikumine, millele anti nimi lihtsalt uhke kõla järgi? Kas molokaan kummardab Moolokit? Aga saientolooge Eestis polegi (ja kõik need teised on)? Ja mina arvasin, et ma olen nii tark-nii tark...

2011-->2012

Uue numbri lõi ette. Ikka ilusti ja pauguga.

Külastasin tütrega, nagu juba mõni aasta varemgi, Kudzu lahket kodu. Sõime ennast kandiliseks, ennustasime kaartidega, valasime tina ja loomulikult kasutasime Kudzu rikkalikku raamatukogu bibliomantiaga tegelemiseks. Keskööl paugutasime ka pisut.

Mulle lubas uus aasta Taro kaartide järgi suurepärast võimalust oma alateadvuse kõntsa välja rookida. Teised ennustused olid rõõmsamad, näiteks Eesti rahva ennemuistsete juttude järgi peaks minuni jõudma mu kadund isa pärandus teise öö haual valvamise eest - pärandus, mida keegi ei oska aimatagi! Ja tuhande ühe öö jutud lubasid jätkuvat kirglikku salajast armastust - neiu Mariam valetas kaaskondlastele, et läheb palvetama ja hiilis hoopis kallima kaissu! Tinavalamine andis teada, et tuleb minu aasta - kena pisike draakon, tiibadega ja puha, täitsa minu nägu. Raamat maailma toiduainetest ütles mu tuleval aastal olevat konna. Kalevipoeg ennustas mingite möödunud sündmuste leinamist (Soomest tagasitulles saarest mööda sõites kena neiu ja tema huku meenutus). Sümboliraamat pakub mulle sel aastal kaarti - eelkõige astroloogilist, aga sinna juurde ka kõiki muid kaarte - mina kergekujulise kartomaanina ainult rõõmustan selle üle! Švejk oli seekord segasevõitu ja piibel ka mittemidagiütlev.

Kokkuvõttes võib ennustustega rahule jääda, sest eks need aastad olegi sellised - kõntsarookimist on alati, sinna hulka vallatusi ja üllatusi (nii meeldivaid kui ebameeldivaid), eks meenutamise aegu ja vahetevahel ka kahetsust on ikka aeg-ajalt. Pärandus on hetkel see kõige närvekõditavam - on see siis materiaalne (absoluutselt ebatõenäoline) või vaimne, eks aeg näitab. Siiani olen saanud pärandusena isa kruustangid, vaarisa õliluisu, vaarema kirstu ja vanaema õmblusmasina... Vanaema fotoalbumid on ka minu käes. Ja muidugi suurel hulgal lugusid - minu isa lapsepõlvest, kooliaegadest, sõjast, küüditamisest (millest isal õnnestus pääseda, kuigi ülejäänud pere läks...), isa leiutustest ja loomulikult jahimehelugusid. Kõige rõõmsam oleksin vist siis kui suudaksin endas leida isa leidlikkust, ebatraditsioonilist mõtteviisi, järjekindlust ja rikkumatut avastusrõõmu, mis võib mõnegi materiaalse väärtuse ületada. Samas näiteks dementsuse ja jälitusluulu jätaksin pärandusena välja võtmata.

Uue aasta viimased paugud said üsna vaikselt lastud 2. jaanuari hommikul, sellega sai siis aasta ka väärikalt ja mitmekesiselt vastu võetud. Kui nüüd see number ka meelde jääks ja käe sisse harjuks...

Teilegi! (mida ise soovite)

---

Assapagan! Just märkasin, et aastanumbri vahetumise puhul on ikka mingeid lubadusi ka antud! Ja mina - mitte ühtegi!? No ma siis luban - ma ei anna aastavahetuse puhul ühtki lubadust, tulgu, mis tuleb!

Tagasivaade

Aastanumber hakkab vahetuma. Seega oleks kena jälle meelde tuletada, mis siis kõik juhtunud on...

• Esimest korda elus sain täiskohaga tähtajatu lepinguga tööle. Nüüdseks on see küll vabatahtlikult-sunniviisiliselt (loodetavasti ajutiselt) osalise tööaja peale kärbitud.


• Esimest korda elus käisin psühhiaatri juures. Tunnistas mind enam-vähem normaalseks (või ei julgenud öelda, mida tegelikult arvab).


• Elu kõige jubedamad masendushood jäid möödunud aastasse - sellega olen suutnud tunamullust edastada! Nende masendushoogudega kaasneb veel nii mõndagi enneolematut, aga kõike ei pea ka üles kirjutama.


• Toimus esimene väike (aga sügav) kokkupuude aroomiteraapiaga.


• Esimest korda elus olen lubanud endale olla väsinud. Sellega on kaasnenud spontaanne süütundeta puhkamine ja - hämmastaval kombel on unetunnid kokkuvõttes koguni vähenenud!


• Olen saanud juhtida mõnda enda jaoks uut (ka harjumatute gabariitidega) masinat. Raivo kollase veoautoga viina järele minek on ikka rõõmsalt meeles...


• Maalisin oma elu vist siiani olulisima maali - 8 kuud võttis aega. Mari tunnistas selle ka minu parimaks tööks.


• Esimest korda elus nägin unes maja, mis mulle meeldis... Siiani on unedes olnud majad, mis on kas imeliku planeeringuga, lagunenud sarad, ehitusjärgus või muidu absurdsed labürindid. Nüüd siis jõudis hing vähemalt unes koju. Maja asus Detsembri tänaval, numbriks 30 nov.


• Esimest korda elus ma tunnistan endale, et ma vihkan kedagi. Siiani ma pole endale seda tunnet kunagi lubanud.


• Mitmeid ilusaid, toredaid ja häid kohti külastasin ka esimest korda. Kurjavaimu kivi ja Heavaimu kivi näiteks, aga ka Karja ja Pöide kirikuid. Veel sai möödaminnes nähtud ka Tsõdsõpersemäge ja Juudijõõratustki. Eks neid kohti ole veel.


• Esimest korda mu elus kasvas mu laps minust pikemaks! Teine ähvardab sama teha juba uue aasta esimesel poolel. Jalanumber on mul meie peres nüüd kõige väiksem (kui kassi mitte arvestada).


• Esimest korda elus olen mullusest lumest ikka veel nii tüdinud, et ei oota seda üldse, kuigi aeg oleks juba käes.


• Nii vara (aprillis) pole ma looduslikus veekogus ka veel ujumas käinud.


• Mis siis veel...? Esimest korda elus käisin võõraste meestega saunas... ...oot... ei, seda olen ma varem lugematuid kordi teinud. Esimest korda elus on mul oma kodu... oot... ei seda pole mul kunagi olnud, ka sel aastal mitte... Esimest korda elus sain siilipeaga blondiiniks... ei, see on ka juba varem olnud, ja mitte vähe... Ei tulegi nagu meelde rohkem...

Kokkuvõtteks võib öelda, et aasta on olnud sitem, kui ükski teine*, aga lõpuks olen suutnud saavutada siiski mingigi tasakaalu ja hoian sellest kümne (kahekümne?) küünega kinni, et ma ikka suudaksin tunda rõõmu sellest, et päike paistab ja et süda lööb.

Las vana aasta läheb pauguga, et uus ja hullem... ei, jälle valesti sai, et uus ja helgem tulla saaks!

*See aasta, kui ma hakkasin oma laste isast lahku minema, otsisin meeleheitlikult korterit ja tundsin, et ma suren ära, kui mingit lahendust ei leia, oli ka üsna sitt. Aga - selle uskumatult kehva ja lootusetu aja järel keeras elu ette teise külje. Kas ka seekord? Eks aeg näitab...

Uus aasta

Maarahva järgi on uus aasta juba käes. Kolm päeva pööripäevast on päike veel pesas, neljandal on silmanähtavalt sentimeetrikese pikem - see ongi uue aasta esimene päev.

Vanaasta õhtul käis meil möödaminnes ka eriti uhke maskiga sokk Sõukand. Oli oma perega teel maale. Sokk soovis majarahvale, et ikka tõuseks ja et õigel ajal lahti läheks jne. Kõrvalt õiendas soku-proua Mari: "Mis ma sulle ütlesin?! Tuleb öelda, et majandus tõuseks!" No mina jäin igatahes igasuguste soovidega rahule.

Käisin, nagu ikka, surnuaial kallitele kadunukestele küünlaid süütamas. Sellega üldiselt jõul minu jaoks ka piirdus. Uhket lauda ei teinud, sest kõigepealt pole mul selleks ruumi, teiseks - kellele? Lapsed on mul söögiga ikka veel üsna pirtsakad, nii et ma ei hakanud üldse rabelema. Ja pealegi oli Lagle haige, palavik ja süda paha - kõik, mis sisse oli läinud, tuli sama teed tagasi. Õhtul hiljem lugesin Vigala Sassi raamatust vanadest aastavahetuskommetest.

Järgmisel päeval käisin õe sünnipäeval, mis oli tavaline sünnipäev - kartul, pikkpoiss, pasteet, salat, kook, vein, kohv, morss ja suurel hulgal mittemidagijuttu. Õemees oli eelmisest päevast veel purjus, mingi puru silmas juba teist päeva ja pool aega kulus selle peale, et teda veenda silmaarstile minema... Kõva mees, nagu ta on, enne laseb silmal välja mädaneda, kui arstile läheb. Tähtis saab ka olla - kõik saavad talle tähelepanu osutada ja tema saab ülbelt abist keelduda.

Täna oleks mu isa sünnipäev olnud, 82 aastaseks oleks saanud. Ja mälestused muutuvad järjest leebemaks... Aga kui ta elaks, kiruksin tema kangekaelsust vist samamoodi, nagu praegu õemehe oma. Huvitav, mida ütleb see mu enda kangekaelsuse kohta? Üldiselt olen ma ju leebe inimene, aga... on üks asi, mida ma absoluutse kangekaelsusega edasi ajan. Hoolimata sellest, kui head või halvad on perspektiivid, kui jabur ja võibolla isegi rumal see kõrvalt paista võib. Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. Lubatagu mul siis loll olla.

Tali tuli

Tali tuli täpselt nii, nagu ma ootasin, isegi paremini. Hommikul pühendasin paar tundi sellele, kes hingele kõige lähemal - telefonigi jätsin kuuldeulatusest välja. Siis tegin ühe väikse kirjatöö ja sain selle eest pisut rahagi. Pärast saime Mariga ja lastega koguni Taevaskojas käidud.

Need valgused pilvekihtide vahel, need värvid, see vaikus... Imetlesime sõidul esimest härmatist põõsastel ja saviseid liivaseid pruunitriibulisi põlde. Metsad magasid, Ahja vulises uniselt ja Emalätte juures nägime mäeveert pidi hanereas tulevat tõrvikutega päkapikke. Tegelikult oli see siiski giidiga ekskursioon, kuulasime isegi natuke giidi juttu. Suures Taevaskojas sõime väikse piduliku eine ja tagasitulles oli juba päris hämar - Emalätte koobas oli sinnajäetud küünalde valguses imeilus... Talvemuinasjutt. Lumeta, aga ega seda lund peale möödunud aastat tahagi.

Pööripäeva järgi võib ennustada järgnevat perioodi - kevadise pööripäevani järelikult. Mul on hästi - tegevused sujusid, tegelesin ainult nende asjadega, mida ise kõigest südamest tahtsin ja hing on rahul.

Ega ma teilegi muud soovida oska, kui et hing rahul oleks!

Koorikroonika

Kontserdid on selleks korraks möödas. Ilus oli, kõigepealt kontsert lastekodu heaks - hea eesmärgi nimel on ikka hea laulda. Ja Chalice oli ka hirmus armas, ei ühtki traditsioonilist jõululaulu, väga värskendav. Osa Elva pensionärkonnast oli küll kahjuks üsna ebaviisakas, astusid poole kontserdi ajal minema... Kui palju annetusi koguti, ma veel ei tea, aga Elva linn lubas lahkesti puuduva osa lisada. Seda küll alles uuel aastal... ja kui järgmisel päeval summadest oli juttu olnud, öeldi, et korjake veel, puuduv osa on liiga suur, nii palju linn anda ei saa! Noh, nagu ikka, hea mees, kes lubabki ja veel parem, kui lubatust natukenegi täidab! Selle koha pealt on Elva linn nagu Joosep Toots koolipõlves...

Põltsamaal laulsime eile. Kui enne oli olnud natuke kahju, et meil selle jõulu ajal ühtki kirikukontserti pole, siis sealse kultuurikeskuse saali imeline akustika oligi peaaegu nagu kirikus. Pärast istusime kohaliku kirikukooriga veel koos lauda ja jõudsime võistu lauldagi. Pisut kahju on, et nii vara ära tulime, pidu oli just tuure üles võtmas... Aga mis teha, ma isegi pidin hommikul veel tööle jõudma. Loodetavasti saame Põltsamaa kirikukooriga veel midagi koos teha - hoolimata sellest, et meie koor üldiselt paganatest koosneb, tekkis päris vahva sünergia.

Mulle aga alkohol ei sobi. Pakuti, võtsin, mingi hetk oli isegi hea, sain hääle niiviisi lahti, nagu väga ammu polnud olnud - enda hääl tundus lausa võõralt sügav, selge, puhas, isegi võimas. Kuidas see kõrvalt kostis, seda ma siiski ei tea. Aga mingist mõistlikust kogusest läksin üle, nii et pärast ei saanud hästi magada - halb oli - ja kurvameelsus kippus peale.

Kokkuvõttes võib kontserdid lugeda siiski kordaläinuks.

Jõulu poole

Kasutasime eile kurjasti ära meie asutuse bussi. Ette oli nähtud sõit Võrru (või Munamäele), et viia tagasi Olevi pildid siit näitustelt. Ja meie, röövlid, käisime ikka ära ka Tammetsõõris... Terve päeva kallas vihma, tuul tahtis meid maamuna pealt minema pühkida, aga selleks hetkeks, kui sinna jõudsime, jäi vihm järgi, tuul vaibus, pilvede vahelt paistis tiba sinistki! Õnnis hetk, kaunis koht, vaikus ja rahu.

Ja ega me siis sellega piirdunud, käisime ära veel ka Vastseliinas, Hannese perel külas. Niivõrd sooja tarekest annab otsida. Jäme palk, kuivatatud sammal palgi vahelt paistmas, laiad õlitatud põrandalauad, maakividest ja vanadest tellistest kamin... Kaminas küpsetasime vorsti, rääkisime maast ja ilmast, vaatasime väikest Jaagupit (juba 7-kuune!) ja jõul imbus vaikselt hinge. Ei mingeid tilinaid ega vilkuvaid tulukesi, ainult kaminatuli ja mõned soojad inimesed, muud pole vajagi.

Täna käisin Kassinurmes, ühe projekti jaoks oli vaja Kassinurme kaart koostada. Ja puusse lõigata (see saab olema järgmise nädala töö). Nii et enne jõulu on lootust ka natuke raha teenida, seega on lootus pääseda vähemalt võlamasendusest. Jõulud ei tundugi enam nii hullud, nagu veel mõni päev tagasi. On lootust see aeg terve nahaga üle elada.

Parem Hilja...

...kui mitte kedagi. Olete kõik oodatud homme (14.dets) kell 18.00 meie kontserdile Elva kultuurikeskusse Sinilind! Nimelt on Elva Väikelastekodul hädasti sõidukõlblikku bussi vaja ja me kogume selleks kontserdi abil raha. Teiseks esinejaks kontserdil on Chalice.

Laupäeval, 17.dets. kell 17.00 on meil aga Põltsamaal ühiskontsert Põltsamaa kirikukooriga. Plakati leidsin Põltsamaa kultuurikeskuse kodulehelt. Natuke naljakas oli, mida Tallinna poole, seda vähem vist teeb vahet kõigil neil Lõuna-Eesti kolgastel, oli see nüüd siis Konguta või Kambja, mis vahet seal on...?