Kildhaaval

Peale eelmist paneeli võtsin ette korraga kolm väiksemat tööd. Lõikasin, lihvisin, teipisin, siis hakkasin jootma. Ja - peale poolt tundi tööd tegin väikse pausin ning siis ei võtnud vana kolb enam eluvaimu sisse. Majapidamisest otsiti küll veel üks vana peenema otsaga kolb, aga see oli liiga väikse võimsusega. Siis käisin Oomipoes, et seal ju ometi võiks mulle sobivaid tööriistu olla? Tuli välja, et ei olnud. Sellise võimsusega oleks isegi midagi leidnud, aga otsikud olid kõik kõlbmatud. Küsisin veel siit ja sealt, lõpuks leidsin Vene toodangut turult, Tuhande asja poest. 65W, mis teoreetiliselt võiks toimetada, jäi liiga nõrgaks. 8.- läind nagu niuhti. Vana kolb, mis mu käes hinge heitis, oli ka 65W, kuid oluliselt kobakam ja suurema soojusmahtuvusega, kui uus, nii et sai selgeks - ei saa ainult võimsuse numbritest lähtuda, mõjutavaid tegureid on rohkem. Kannatus hakkas katkema, kõigi eksirännakute ja otsingute ja katsetuste peale oli kulunud mitu päeva. Katsetuste tulemusena oli üks vitraaž ka hirmsasti tinaga ära songitud. Tellisin lõpuks klaasipoest päris õige 100W kolvi (mitme pakkuja lehti lapates leidsin koguni alla 60.- tööriista, mis on selles valdkonnas tegelikult üsna odav), mis just ette nähtud vitraazitööks. Ööpäev peale tellimist oli pakk juba käes, hea seegi. Ja kolb täesti on kasutuskõlblik. Aga kogu selle jandi peale oli tuju hakanud langema, nii et töötempo on olnud madal. Proovitöödeks kasutatud vitraaži paraku ideaalseks ei saanudki, kuigi näidata seda siiski saab, võhiku silmale ehk ei olegi nii kole (seda tööd täna veel ei näita).

Kõik kolm vitraaži on tinutatud, näitama hakkan ükshaaval, et põnevust ülal hoida. 

Tammeleht. Töö kvaliteedi üle võiks norida, kuid kõige hullem pole. Uus kolb tahab veel harjumist ja eks ma ise ole ju ka alles algaja.