Pühapäev, 6. veebruar 2022

Viskan jälle kildu

 Uus klaaspaneel on valmis. Sellestki peab ükskord lamp saama, aga enne käib kunstitöö näitusel ära, siis alles tuleb aluse tegemine ja komplekteerimine. 

Elva Linnaraamatukogu ootab pikisilmi uut näitust, selle heaks töö käib täie auruga. 

Klaaside valimine.
Tükid on lõigatud.
Vastu valgust.
Lume peal.
Peegeldused.
Patineerimine.

Valmis töö.










Iga tegemisega õpib midagi uut. Või siis tuletab meelde vana. Kõige esimese aastatetaguse vitraažiga juhtus nii, et jootmise ajal õnnestus ühte kildu pragu kuumutada. Olin omast arust sellest õppinud, aga ju vist oli õppetund ikka nõrk, nii et ka sellele paneelile õnnestus pragu teha. Kuna paneel jääb endale kasutamiseks ja müüa seda plaanis pole, siis jätsin mõraga killu paika ning aeganõudvat parandustööd esialgu ette ei võtnud. Loodan, et selles õppetunnist jätkub ka järgmisteks tegemisteks, sest klaasi pragunemine oma lolluse tõttu teeb hirmus kurvaks. 

Jätkuvad õppetunnid jootmise teemal. Jootmine ei ole üldse mingi väga lihtne kunst, eriti, kui tahaks ilusat ühtlast ja siledat tulemust. Ma veel ideaalini ei küüni, kuid edusammud on iga järgmise töö juures näha ja see teeb rõõmu. 

Järgmine õppetund oli patineerimine vasekarva paatinaga. Võrreldes eelmise korraga oli ka see juba lihtsam ja tulemus parem. Pihlakakobara tegin juutuubi õpetuse järgi, hambaharjaga. Pritsis hirmsasti ja puhastamist oli ka pärast tublisti. Seekord võtsin hoopis vatitiku ja sain üsna sujuvalt ja ilma liigselt lödistamata töö tehtud. 

Ah, kuidas mulle vitraažitöö meeldib! Meeldib see, et ma saan iga päev teha erinevat etappi (puudub rutiin), et iga järgmine liigutus toob juurde ilu ja rõõmu, et töös on vaheldust ja väljakutset. Ja väga-väga meeldib see, et vitraažikunst ei kuulu kuidagimoodi odava kiirmoe hulka. Vitraažitöö on aeganõudev, kindlasti mitte odav, päris kindlasti mitte kiiresti lagunev rämps, mis õige pea aegununa prügimäele saadetakse. Vitraažiteosed kestavad (kui ei kuku kildudeks) aastasadu ja isegi tuhandeid, see on tõeline aeglane ja ajas järjest väärtuslikumaks muutuv kunstiliik. 

Raske on muidugi ka. Joonistamise juures on raske lihtsustamine - ma kipun tegema liiga keerulisi kavandeid, neid tuleb ikka alati lõpuks kuidagimoodi lihtsamaks joonistada. Klaaside valimine nii raske ei ole, kuigi otsustamine, mida võtta ja mida jätta, mida mille kõrvale ja kas ja kuidas, on aega ja energiat nõudev. Kindlasti on päris raske klaasi lõikamine. Nõuab kindlat kätt ja täielikku pühendumist. Lihvimine ei ole ka kerge töö, seista lihvimismasina ees pikki tunde iga kildu täpselt õigesse mõõtu ajades, et kõik mosaiik võimalikult ideaalselt kokku klapiks. Sealjuures on kahe eelmise etapi juures päris suur oht žilett-terava klaasiga näppu lõigata. Sellele järgneb klaasitükkide teipimine fooliumteibiga. Töö on raske eelkõige seetõttu. et nõuab küllaltki suurt täpsust (no ei saa suvaliselt käkerdada, ikka prillid peavad ees olema ja servad veerand millimeetri täpsusega, kõik fooliumiservad võimalikult ideaalselt vastu klaasi pressitud) ja aega - lõpuks tüütab see üsnakesti ära, eriti kui ääristatavaid kilde on palju. Viimasel tööl oli kõigest ligi 70 detaili, nende teipimine võttis mitu tundi aega. Seejärel on käes väga raske ja vastutusrikas etapp - jootmine. Teate, kui keeruline on saavutada ideaalset ühtlast tinajoont? No ja seejärel on vaja valmis klaaspaneel jootevedeliku jääkidest puhastada ilma seda põrandale kildudeks kukutamata, siis patineerida, kui on muidugi soovi, sest patineerimine ei ole hädavajalik tegevus. Ning kõige lõpuks valmis töö pildistamine. Kes on püüdnud teha enam-vähemgi viisakaid tootefotosid, see teab, millest ma räägin. 

Ja kokkuvõttes teeb selle töö huvitavaks just tema raskus. Peale järjekordset pingutust nõudvat etappi on ütlemata suur rõõm näha, et ilu on tulnud juurde, saanud suuremaks ja säravamaks. Et pingutus kannab vilja. Et ma ei ole vähemalt seda viimast päeva elanud mõttetult, vaid olen suutnud sellesse ärevasse maailma natukenegi ilu ja rõõmu juurde tekitada. 

5 kommentaari:

Piret ütles ...

Vau- vau- vau, kui ilus!
Kas tänapäeval on neid mitmevärvilisi klaase vabalt saada?

Lendav ütles ...

Klaase leiab :) Mina olen ostnud Aindhooveni e-poest, aga saab ka Kunstipajast. Võibolla müüb keegi veel, ega ma kõiki ka ei tea.

Marfa ütles ...

Imeilusad vitraažid :)

Bianka ütles ...

Mul oli vanas kodus kaks vitraazi, vanameister Robert Suvi tehtud. Aga tundub, et sinu omad on isegi ilusamad. Tegelikult lausa suurepärased!

Rahutu rahmeldaja ütles ...

See on ilmselgelt Ülole sobiv kunstiliik. Kavandeid võin ju mina ka teha aga edasine ei ole ilmselgelt minu temperamendi jaoks, mis muidugi ei takista mind ikkagi proovida. Siiski ma arvan, et vitraažiteo kõrgaeg langeb meie majas kokku Ülo pensionipõlvega, mis õnneks polegi nii väga mägede taga :D Kindlasti pole su elus neid päevi mis mõttetult elatud, ilu oled ju teinud kogu aeg. Lihtsalt alati ei ole rahulolu nii suur ja enamasti kui ongi läheb see meelest, eriti kui midagi uut ja vaimustavat peale tuleb. Ära alahinda ennast ega oma elatud elu. Oled sellega väga kenasti toime tulnud ja sellest on jälgi väga paljude inimeste juures/ vaateväljas (kõik need avalikud skulptuurid) silma rõõmustamas.