esmaspäev, 14. veebruar 2022

Jutujaht: Väga toores toorik

 Mannil oli lõpuks ometi õnnestunud leida majaga mees ja kolida tema juurde elama. Kaua võib mööda kortereid aeleda - iga vähegi endast lugu pidav inimene pidi elama ometigi majas. Kuna Mann oli paraku see, kelle kohta statistika ütleb "suhtelise vaesuse piiril elav isik", siis ei olnud tal kuidagi võimalik omale kinnisvara osta, pärida polnud ka kelleltki. Ainus võimalus oli leida majaga mees ja talle mehele minna. Eks sõbrannadki utsitasid tagant ja rääkisid sama juttu - ei ole üksikul vaesel naisel muid valikuid. Aga kustkohast neid majaga mehi leitakse? Paremad olid kõik juba ammu võetud ning need, kes vabad, need olid vabad põhjusega - mingi viga oli ikka küljes, oli see siis viinaviga või muidu halb iseloom, ega siis head meest niisama uisapäisa vedelema jäeta. Mann oli sõbrannade nügimist küll kuulanud, aga sisimas tegelikult ammu kaaslase otsimisest loobunud.

Ja nüüd ta oli siin, selle rohelise katuse all, selles metsaäärses majas perenaine. Mann vaatas arglikult ringi. Ega ta siin esimest päeva olnud, juba mitu kuud oli mehe kõrval magatud, koos hommikukohvi joodud ja Manni ärgitusel perekonnaseisuametisse taotluski viidud. Aga kõik oli ikka veel kuidagi võõras... Mees oli siin elanud omaette päris tükk aega, naiselikku kätt polnud see tare ammu tunda saanud.

Naine istus köögis ja vaatas aknast välja. Tihased toksisid juba aknale, süüa küsides, kuigi päris talveni oli veel pisut aega. Tihased, ilusad, kerged, lustilised... Just nagu mina noorena, ohkas Mann. Oh, olid ilusad ajad, küll siis alles oli neid unistusi ja igatsusi! Kõik maailm tundus olevat lahti! Iga nädal armusin uude poissi, ega poisid sellest muidugi midagi teadnud, neid kiindumusi tuli ju sügaval enda sees hoida, välja näidata oleks tapvalt piinlik olnud. Aga kogu see aeg, need noorepõlve kevaded ja suved, kui erksad olid tunded, kui palju lootusi mul oli! Ei teadnud elust veel midagi, ei osanud uneski näha, kui karm ja tuim võib täiskasvanuelu olla. Ja need noorepõlve säravad unelmad olidki jäänud kõigest magusvalusateks mälestusekildudeks. Mann vaatas käes auravat teetassi ja püüdis meenutada, millest ta siis päriselt unistanud oli? Siis, kui ta alles väga toores toorik oli, naiseks veel saamatagi?

Silme ette kerkisid pildid. Kujutluspildid, kohati unenäolised, kohati väga realistlikud. Noor neiu oli olnud kindel, et ta hakkab elama oma majas. Maja pidi olema kindlasti puuvoodriga, värv erinevates kujutluspiltides varieerus - mõnikord oli see soe maamunakollase toon, siis leebe roheline, vahel koguni päris valge. Katus pidi olema kindlasti viilkatus - lamekatuseid ei pidanud Mann üldse mingiteks katusteks. Maja ees pidi olema kolme astmega trepp ja trepi kõrval vanas stiilis kivist karikakujuline lillepott lopsakate suvelilledega. Seestpoolt oli unistuste maja vägagi palju puidust - puitu ei olnud kunagi liiga palju. Laudisega kaetud seinad - see oli kodu sümbol. Veel oli kodu sümbol pliit. Puudega köetav päris pliit. Maja ümber aga pidi olema aed. Suur aed, nii suur, et naabrid hästi kätte ei paista. See tähendas, et maja ei saanud olla linnas. Linnas on ju nii kitsas, et isegi oma maja köögiaknast on naabri köögist tulev hapukapsahais tunda - ei, see ei oleks küll kuidagi sobinud. Niisiis, suur aed. Aed ei ole õige aed, kui seal pole õunapuid. Ja midagi igihaljast ka kindlasti - meie laiuskraadil ajavad lehtpuud ennast ju pooleks aastaks paljaks, kes seda ilma roheliseta lagedust välja kannatab. Jaa. Ja ega siis selles suurepärases majas oma unistustega üksi oldud - seal oli ette nähtud ka mees. Ja lapsed. Kaks või kolm, midagi sinnakanti. Ja mehega pidi neid siduma Armastus, selline, kus teineteise soove loeti silmist ja liblikad lendasid päevad läbi, ööd aga pidid mööduma langevate tähtede hiilguses.

Ja mis siis sai tegelikult? Mann oli püüdnud astuda ülikooli, aga sel aastal oli ta valitud erialale liiga suur konkurss ning ülikooli asemel tuli minna hoopis kutsekasse. Ja siis juba teisel kursusel edasi tööle, sest vanemad olid äkki viletsaks jäänud ning tütar pidi hakkama ise hakkama saama. Töö ja töö, seejärel koondamine, meeleheitlik tööotsimine, sest korteriüür tahtis maksmist ja süüa oli ju ka vaja, siis järjekordne madalapalgaline töö. Eks vahepeal oli ju ka austajaid olnud, mõni päris armaski, aga ega neist päriselt asja ikka saanud. Kõige armsam oli lõpuks teise valinud ja Mann oli jäänud jälle üksi oma väiksesse väsinud üürikorterisse ning muutunud aasta-aastalt tuimemaks ja tuhmimaks. Ei olnud enam seda sära silmis ning unistamine ei olnud enam rõõm, vaid piin. Vahetevahel harva küll meenus keskkooli lõpp ja tolleaegsed plaanid kõige suurepärasemaks eluks, kuid naine tõrjus need kohe kaugemale mälusoppidesse ning kinnitas endale, et nooruse rumalusi ei maksa ometi liiga tõsiselt võtta. Aegamööda, aasta aastalt süvenes tunne, et nüüd ongi kõik valmis - areneda pole enam kuhugi ja kui midagi muutubki, siis ainult kehvema poole. Elu on, kui nii võib öelda, läbi. Siit edasi minnakse ainult surma poole, kui see tee ka veel viiskümmend aastat võtma peaks. See oli hirmus mõte. Nii pikka mandumist oli valus ette kujutada.

Töö oli Mannil selline, kus nägi igasuguseid inimesi. Mehi ja naisi, noori ja vanu. Poes käivad ju kõik. Enamust ta ei pannud enam üldse tähelegi, piiksutas kaubad nagu automaat kassast läbi, kaalus banaane ja võttis vastu tühja taarat, luges raha, teretas, tänas, palus, nii nagu etikett ette nägi. Tihti ei suutnud ta õhtul ühegi ostja nägu meenutadagi, nad olid tema jaoks nagu konveieril liikuv nimetu mass. Pood pandi kinni kell 10 õhtul, seejärel oli vaja veel kiirelt kassas raha üle lugeda, riided vahetada ja saigi hakata kodu poole kõmpima, pea tühi ja jalad tulitamas. Ja nii päevast päeva. Kuni ühel varakevadisel õhtul poeuksest väljudes astus Manni juurde pisut ähmis mees ja palus abi - kas Mann ei saaks teda veel korraks poodi lubada - autovõti on kadunud ja küllap see pudenes taskust kassa ees, rahakotti välja võttes. Kõik muud kohad on juba läbi otsitud, viimane võimalus oleks kauplusse vaadata. Mann ohkas, siis naeratas ja ütles: muidugi, oodake, ma lähen ees ja võtan valve maha. Ta mäletas seda meest küll, see oli viimane ostja, oli veel maksnud sularahas ja sente palus Mannil otse peost ise sobiv summa lugeda. Võti leitigi sealt, kus mees arvas selle olevat. Poest väljudes tahtis Mann viisakalt hüvasti jätta, kuid võõras mees ennetas teda ja pakkus hoopiski väsinud müüjatarile küüti. Naine jäi hetkeks kõhklema, kuid nähes mehe lahket nägu ja rõõmsaid silmi, võttis pakkumise tänulikult vastu. Ja ega seal midagi palju rääkida olegi - mõned kohtumised veel, hilisõhtused töölt kojusõidud, siis juba kohvikuskäik, suveteater, ujumaskäik ja oligi Mann kolinud endalegi üllatuseks majja. Linnast välja, rohelise katusega majja, kus kolme astmega trepp viis muruplatsile. Aias kasvas viis õunapuud, elupuu, kadakas ja suur roosipuhmas. Mann oli töölt jällegi koondatud, sest nii väikest poodi polnud mõtet alles hoida - kliendid olid kolinud vastavatud suurde kaubanduskeskusse. Mannile pakuti muidugi otsekohe ka sinna tööd, sest müüjatest on alati puudus, kuid seekord ei olnud naisel uue töö vastuvõtmisega kiiret. Kõigepealt oli ta ära teeninud hea pika puhkuse, mida sai koondamistasude arvelt pidada. Eks siis varsti vaatab edasi, kuhu ja kuidas. Peale mehe juurde kolimist oligi vana töökoht natuke kaugevõitu käia, tuleks otsida midagi lähemat.

Mann valas tassi uue kuuma tee ja imetles auru tantsu vastu valgust. Üle hulga aastate oli meenutada päris mõnus. Ei olnudki seda kibestumist ega lootusetust, mis vahepeal nii tuttavaks oli saanud. Justkui hall loor oleks silmilt võetud. Mann vaatas oma uues kodus ringi. Jaa. Kõigepealt oleks vaja kööginurgast see jube diivan välja visata - ära vajunud ja muhklik, kassidel kraabitud, plekiline ja pleekinud - ei sellest enam asja saa. Ja siis tuleks värvida üle põrand. Seinad vajavad ka värskendust. Ning kapid, need sobivad küll ainult prügimäele, ma tean täpselt, mis siia nende asemele hea oleks.

Manni mõte läks järjest kiiremaks, juba haaras käsi paberi ja pliiatsi järele, seejärel tuli tahtmine mõõdulint appi võtta. Tee oli tassis külmaks läinud, Mann ei pannud seda enam tähelegi. Korraga käis kolks - mees astus uksest sisse ja jäi mõõdulindiga sahmivat ja elevil noorikut üllatusega vaatama. "Jah? Sul on mingi plaan, siblid siin nii hoolega?"

"Oh, kallis, ma jäin siin tihaseid vaatama ja mõtlema, keskkooli aeg tuli meelde, kui ma veel päris toores olin, millest ma unistasin. Nii hea tunne oli, tead, mul on praegugi selline tunne, nagu ma oleksin kakskümmend aastat noorem! Tead, mul on ju paar kuud päris vaba aega, ma tahaksin siin natuke mõnda asja muuta. Ma ise saaksin päris palju ära teha, sind ma palju ei vaevakski. Kõigepealt see diivan..." Mann vadistas järjest kiiremini, käed vehkisid nagu tuuleveski tiivad, juuksed lehvisid, silmad särasid ja aegamööda kerkis naise teadvusse mõistmine, et elu ei olegi veel läbi. Et Mann on tegelikult ikka veel väga toores toorik nagu paarkümmend aastat tagasigi, kes ikka veel alles loob oma maailma, mõõdulindi, värvi, ideede ja armastuse abiga.

Mees aga vaatas oma elevil naist ja meenus vana nali naise eluetappidest - kõigepealt on toorik, siis noorik, seejärel moorik ja lõpuks koorik. Alustuseks oli ta arvanud, et tõi omale koju mooriku. Õige pea selgus, et naisest on veel väga palju noorikut, palju rohkem, kui algul välja paistis. Ja nüüd hakkasid ilmnema hoopis tooriku jooned - ideed ja energia nagu ainult noortel olla saab! No olgu, peaasi, et naine liiga vara koorikuks ei muutu, mõtles mees ja haaras diivanil otsast.

---

Teised jutujahtijad leiab Kaamose juurest

6 kommentaari:

ritsik ütles ...

Nii soe ja armas lugu :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Haa, üsna ab aga mõte on tore ja tõene, sedasi see elu käib :D

Lendav ütles ...

Ei ole siin jah suurt intriigi või vapustavat puänti, lihtsalt mosaiigikillukesi elust endast. Natuke siit ja sealt, minult ja nendelt, enam-vähem pildiks kokku sobitatud.

Futu ütles ...

Väga ilus lugu.

Kaamos ütles ...

Kuidas me kõik toorikuna unistame, mismoodi elu edasi läheb.
Ja siis tuleb elu......

Hästi helge lugu tegelikult, aitäh!

mustkaaren ütles ...

🤩