Jutujaht: Tehisintellekt võtab üle

 Erna nühkis lapiga põrandat. Juba tema ema oli igal laupäeval põrandat pesnud, see oli ajast-aega nii olnud, et laupäev oli saunapäev ja enne sauna tehti maja korda. Riiulitelt tolm, põrandad niiske lapiga ja voodipesu vahetus oli niisama kindel kui aamen kirikus. Viimastel kuudel oli küll koristamine läinud järjest raskemaks - põlved haiged, käed ei kannata külma vett, pea kipub kummardamisega ringi käima... Aga ega Erna ei jätnud. Lapsed küll ütlesid vahetevahel, et mis ta rabeleb, öelgu parem neile, küll nad siis tulevad ja koristavad, kui vaja. Aga nad ei tulnud ju. Kõigepealt ei tihanud Erna öelda, et laupäev on õige koristamise päev, ei ole ju nii, et reedel tõmbad põrandad üle ja valmis, nii ei sobi. Igaks tööks on oma aeg. Koristamise aeg on laupäev enne sauna. Ja kuna Erna ei tihanud lapsi appi kutsuda, siis nad ka ei taibanud õigel ajal laupäeval tulla, nii et mamma pidi ikka ise lapi ämbrisse kastma ja voodialuseid küürima küürutama. 

Erna solgutas põrandakaltsu häguses vees ja meel kippus kurvaks. Jaksu jäi järjest vähemaks, süda kippus vahepeal puperdama, sõrmeliigeseid pures artriit. Ja ega siis ainult kere valutanud - ka hing oli haige. Naabri-Valve viidi kaks nädalat tagasi kalmistule. Ainult neli aastakest vanem, aga juba Mulla-Madise juurde läks... Ega Erna ja Valve omavahel suurt läbi saanud, eluaeg oli olnud neil kraaklemist, kuid üleaedse lahkumine oli siiski suur löök. Igavene vastuseis oli olnud eluvaimu seeshoidev mootor. Polnud enam kedagi, kellele üle aia karjuda, et tema aiast lendavad võililleseemned ja et ta kass oleks paras maha lüüa - käib Erna sibulapeenras kraapimas... No ja Valve karjus muidugi vastu, et hoopis Erna Sass käib tema tillipeenart hävitamas, aga see polnud jutt ega midagi. Sass oli ometigi viisakas kass.

Lapp vajus vana naise pahklikest kätest pangi ja sinna ta jäigi. Erna vajus kõrvalolevale taburetile istuma, märjad käed süles ja pisar silmanurgas. 

Äkki klopiti uksele ja sealsamas läks uks valla ning lapselaps astus sisse. Erna kohmas kähku vargsi rätinurgaga silmi pühkida ja ajas ennast toolilt ägisedes püsti. "Tere mamma, vaata, mis ma tõin!" seletas Madis, ise kiiruga tossusid jalast ajades. "Näe, sa pole vist sellist asja näinudki!"

"Misasja...?" torises Erna, "pole mulle midagi vaja, ma olen ju öelnud, mul on siin kõik olemas, mis sa ikka kulutad...", aga huvi oli ikka ka - Madis-poisil oli kaenlas miski läikiv karp. Natuke huvitav, aga natuke ka hirmus - mine sa tea, mis imeasja poiss vanaemale tõi?

Madis tõstis kasti lauale ja pakkis lahti. 

"Ufo?!" imestas Erna. "Ei tea, see on ikka mingi imelik asi, mulle pole ometi midagi vaja, ma ei oska nende uute asjadega hakkamagi saada, see vanainimese-kuramus ei õpi ju ka enam midagi..." ohkas memm. Kastist tuli välja must plastist ketas. Parasjagu paks. Pisikesed rattad all. Ja siis veel üks imelik  jubin ning pistikuga juhe. 

"Kas see on kaal? Mul on siin üks kaal juba olemas, papa ostis 85. aastal, nool on küll natuke roostes, aga kui raputada, siis ikka näitab, ma alles läinud nädalal kaalusin," uuris Erna imelikku ketast. "See vana kaal on veel hea küll, kui nool just kinni ei jää. Mis ta mul siin näitaski, 70, aga mul oli hommikumantel juba seljas, tead küll, see vana raske paks puuvillane, šenill või kudas seda nimetatigi, ma veel alguses mõtlesin, et kus ma siis nüüd äkki nii raskeks olen läinud. Aga siis tuli meelde, et eelmine kord ma kaalusin ennast ainult öösärgis, et see paks mantel kaalub ikka ka omajagu ja ma olin enne joonud suure kruusitäie põdrakanepiteed kah."

"Ei ole kaal", naeris Madis, "oota, ma näitan sulle, see on sulle nüüd siin uueks sulaseks." 

"Ega sa mulle ometi pliiti ei toonud? Mul on pliit olemas, Kati alles kaks aastat tagasi ostis uue laua-elektripliidi, aga mulle meeldib ikka rohkem selle puupliidiga süüa teha, söögil hoopis teine maitse... Uut pliiti mul küll vaja pole, sa võid selle ju poodi tagasi viia, saad ehk rahagi tagasi, ega sul siis ka ometi priisata ei ole, sa ju ka noor inime ja elu vaja üles ehitada ja..."

"Ei ole pliit, vanaema, oota nüüd natuke, ma näitan kohe, kuidas Puulane ja Tohtlane tööle hakkavad ning tehisintellekt võtab üle!"

"Mis Tohtlane? Mis muinasjuttu sa nüüd ajad? Oota, mis sa nüüd teed, paned uue uhke apastraadi tolmusele põrandale?!" läks Erna äkki ähmi täis. "Oota, ma võtan enne ikka lapiga üle, no näe, mul jäigi just see töö pooleli, no ei jaksanud kohe järjest kõike ära teha, oota nüüd!"

Aga Madis ei oodanud. Pani musta läikiva ketta põrandale, vajutas mingit nupukest ja masin läks käima. Vurises põrandal siia ja sinna, Erna ei teadnud, kuhu joosta või mida teha, suures segaduses jäi lihtsalt seisma ja suu ammuli vaatama, kuidas ketas põrandalt tolmukübemeid ja saiapurusid endale kõhtu harjas. 

"Vaata, Mamma. Sul on nüüd uus koduloom. Ja ei aja vastu, ma ju näen, et sul käed valutavad. See hakkab sul siin iga päev koristama. Ma seadistan ta ilusti ära, sa ei pea midagi tegema, ta käib ennast ise laadimas ka. Mitte midagi ei pea tegema. Mul on täna vaba õhtu, sätime ta siin paika ja ma hakkan ise teda tühjendamas käima, niikuinii käin ju pea iga päev siit läbi. Ei aja vastu, mamma, nüüd on nii et tehisintellekt võtab üle ja kõik!"

Erna oleks küll hirmsasti tahtnud, et tema sõna oleks peale jäänud - kes siis iial enne sellist asja näinud on, et põrandat koristab mingi ... asi! Tema käed olid küll haiged, aga põranda kasimisega sai ta ju ometi veel hakkama! Aga Madis oli seekord kuidagi eriti kangekaelne. Muterdas uue aparaadi kallal, sättis laadijat paika, asjatas ja toimetas. Erna istus leentoolil, mudis käsi ja oli õige vakka. Äkitselt vaatas poiss vanaemale otsa ja küsis: "Kas midagi on lahti? Sa nii vaikne?"

"No mis ma ikka enam. Ja mis must üldse enam, ei saa põrandapesugagi hakkama, tuuakse hoopis mingi masin siia. Näe naabri-eitki, oli küll õel vanamoor, aga ikkagi omaealine inimene, on juba mulla all, ega mulgi enam pikka aega ole jäänud..."

"No mis sa nüüd, mamma! Sul ju jaksu veel küll!" Poiss jäi korraks vait, aga siis jätkas: "Noh, tegelikult on mul üks tööpakkumine sulle. Mis sa siin ikka raiskad oma aega ja tervist koristamise peale, sa võiks selle asemel teha midagi sellist, mida masinad ei suuda. Vaata, sa oled eluaeg olnud selline muinasjutu-vanaema, see jutustamise-värk tuleb sul maru hästi välja. Ja ma siin mõtlesin. Kas sa ei tahaks paar korda nädalas lasteaias muinasjutte jutustamas käia? Mu Leeni käib sellises lasteaiarühmas, kus päris mitmel lapsel ei ole üldse vanaema. Ja muinasjutte räägitakse vähe, kasvataja ütleb, et tal ei ole seda näitleja soont. Aga nad võtaks hea meelega ühe muinasjutu-vanaema sinna paar korda nädalas, kui sa ainult nõus oleksid?"

"Lasteaeda? See ei ole kaugel kah, eks ma võin ju minna, kui nad minusugust vanainimest sinna tõesti tahtma peaks. Eks ma mõnda juttu tean kah. Ma mäletan isegi neid muinasjutte, mida minu mamma mulle rääkis, kui ma veel laps olin. Mõnda nendest juttudest ei ole ühtegi raamatusse trükitud, ma olen otsinud küll."

Madis oli masina korda seadnud ja oma naise-lapse juurde koju läinud. Pühapäeval pidid nad terve perega tagasi tulema. Erna ei hakanud lõpuks enam väga sõdimagi uue majaelaniku pärast, jõua sa nende noortega ikka kakelda... Memm istus köögilaua taga, ihu veel saunasoojast paksu hommikumantli sees õhetamas, rüüpas teed ning mõtles põhjalikult järele, mis see siis nüüd ometi täna juhtus. Põrandal aga vuras edasi-tagasi robot, selle seljas istus ning nautis sõitu musta-valgelapiline kõuts Sass. Erna vaatas silmanurgast priiküüti nautivat kõutsi ja mühatas omaette: "Tehisintellekt võtab üle! Hmh, aga muinasjuttu see karp ikka nii rääkida ei oska nagu mina!".

---

Teised jutukütid on siin: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/02/jutujaht-7-ja-8.html