Elva Open Air 2022

 Meie laskespordiklubi eestvedajad on hirmus tublid. Nii tublid, et mul ei ole sõnu. Nad korraldasid nimelt kolmepäevase õhkrelvadest laskmise võistluse, kuhu tuli kohale ka Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Valgevene koondised. Loomulikult olid kohal ka meie maa laskurid. Neile lisaks saabus võistlema üks tubli iraanlane, registreerunud oli ka indialane, kuid tema jäi siiski kahjuks tulemata. Suured kolmepäevased võistlused otse kodus!

Mina ei saanud muidugi osa võtmata jätta, kuigi endal õlg päris terve pole. Esimesel päeval oli mind pandud esimesse vahetusse starti, kell 8 algasid juba võistluslasud, mu silm alles magas ja üldse oli kehv hommik, tulemus jäi kesiseks (üldarvestuses 71. koht rohkem kui 90 püstolilaskja hulgas). Teisel päeval oli stardiaeg hilisem ning mulle vastuvõetavam, käsi ka tudises mõnevõrra vähem ja tõusin 62. (või oli see 63?) kohale, millega pääsesin pühapäevasele mix harjutusele. Kokku pandi paarideks nimekirja esimene ja viimane, teine ja eelviimane jne. kuni nimekirja keskele välja. Kokku 27 paari püstolilaskjaid ja 27 paari püssilaskjaid. Minu partneriks osutus kena ja osav noormees Abdul-Aziz Kurdzi Valgevene koondisest. Paarid moodustati edetabeli järgi, sugusid selles ei arvestatud.

Selle peale meenus ammune lugu kooliajast, mil talispordinädalal oli ette nähtud klassidevaheline teatevõistlus suusatamises. Igast klassist kaks poissi ja kaks tüdrukut. Mingi hirmus viirus möllas ning tervest klassist oli ainult kaks tüdrukut terved, mina nende hulgas. Mina, kes ma olin alati absoluutselt kõige viimane nii suuskadega, joostes, üldse igal võimalikul kehalise tunnis harrastataval alal. Ja nii me siis suusatasime ümber Verevi järve. Mulle andis teatepulga edasi klassivend Indrek Tobreluts, kes oli targu teinud konkurentidega niiiiii pika vahemaa, et isegi mina ei suutnud oma uimerdamisega seda ära rikkuda, keegi ei läinudki minust mööda ja kokkuvõttes meie klassi võistkond võitis (mina olin kas teine või kolmas vahetus). 

Meenutasin kaugeid suusakangelase aegu ja lootsin, et Kurdzi võimekus on Tobrelutsu omaga võrreldav, sest ilmselgelt mina meile karika toomisega hakkama ei saa. Hea, kui ma võistkonnakaaslase saavutatud edu väga maha ei mängi...

Kurdzil läks esimene seeria nässu, lasi 92 nagu minagi. Aga siis ta sai püstoli oma silma jaoks täpseks reguleeritud ja lasi edasi juba oma võimete kohaselt - seeriad 98 ja 99. Mina lasin ka oma võimete kohaselt - teine ja kolmas seeria 92 ja 88. Sisekümneid oli meil kahepeale uskumatu 20 tk. Temalt 11 ja minult 9. 

Kokku andis see, nagu juba öeldud, väga napi neljanda koha. Ei või kurta 😀, see oli ainus võimalus sellel võistluse auhinda saada. Naiste arvestuses jäin ma kaheteistkümnendaks, vist umbes viieteistkümnest naisest. Auhindu jagati juunioridele ja täiskasvanutele eraldi, ütlen selleks, et ei jääks muljet, nagu oleks naisi laskjate hulgas vähem. Ei ole vähem, pea võrdselt on. Ja  - nagu näha - lastakse ka üsnagi võrdselt. Võistluselt oli võimalik noppida ka üldarvestuse karikaid - kaheksa parimat pääsesid finaali ning kaunis ja väga külma närviga lätlanna Agate Rasmane tegi kõigile meestele pähe nigu kolises. 

Vot selline hobi. Plõksutan torust tinaplönne ja tunnen rõõmu, vahel võidan naisi, mõnikord harva mehi ja vahetevahel iseennast. Mõni harv kord ei võida mitte kedagi, aga sellest pole ka midagi.

Ah jaa, ilmast ka. Eile öösel kella üheks selgus, et ma sain paari Kurdziga ja me võistleme esimeses vahetuses. Aga lund muudku sadas, tuli nagu kotist. Peale nappe unetunde enne kella kuut ajasin ennast jalule, kontrollisin pääsu õuest maanteele, seal olid traktori ja ühe väikeauto jäljed. Võtsin südame rindu ning lumelabida autosse ja sööstsin lahingusse. Kodulähedasel teejupil oli ikka pedaalide tallamist ja roolikeeramist, et mitte lumesuppi kinni jääda - kui jälgi poleks üldse ees olnud, ma vist poleks hakanud proovimagi. Aga läbi ma sain. Vähem kui kilomeetri kaugusel järgmisel maanteel tuli juba teesahk ning siis ma pisematele ja otsematele teedele enam pöörata ei julgenud, läksingi Tartu külje alt ja ringiga. Labidat ei läinudki tarvis ning kokkuvõttes oli õnneks hirm suurem kui asi väärt ja kohale jõudsin oluliselt kiiremini, kui olin kartnud. Pidin küll laskmise algust ootama koguni üle tunni, aga sellest ei olnud midagi. Hea päev oli ☺

Täiendan. Kolm päeva on mööda läinud, lugesin kirjutatu uuesti üle ja üks asi on märkimata jäänud. Nimelt - kui me saime neljanda koha, kuidas siis diplom ja karikas ja diplomil 3. koht? Juhtus nii, et nix võistlusel anti välja 2 kolmandat kohta. Meie saime selle teise kolmanda :D