reede, 17. september 2021

Jutujaht : Sinnani on maad kaksteist miili

 Ühes kauges kuningriigis, seitsme maa ja mere taga elasid kaks noort ja kena inimest. Koit elas Hommiku külas, teisel pool laant Õhtu külas oli aga Hämariku kodu. Noored ei elanud küll teineteisest kuigi kaugel - vahe võis olla ehk ainult tosinajagu miile - kuid ei olnud nad ka juhuslikult mitte kohtunud ega teadnud teineteisest midagi.

Selles kauges kandis oli juba ammustest aegadest peale kombeks pidada jaanipäeviti suurt laata. Laadale tuldi metsade ja mägede tagant, hobuste ja härgadega, aga ka paatidega jõeteed pidi, kuidas just kellelgi võimalik oli. Laadakohaks oli valitud nelja tee rist otse kuningriigi keskel. Sel aastal olid Koidu vanemad otsustanud noormehe laadale kaasa võtta. Tee oli pikk ning väiksemad lapsed jäeti koju. Ka Hämariku mamma-papa võtsid neiu esimest korda laadale kaasa - oli ju tarvis hakata näitsikule kaasavara vaatama, veimevakka täiendama, sest ega pruudi-iga enam kaugel polnud ning mis oleks olnud parem koht ilusamate hõbepreeside ostmiseks või kaunimate käpikumustrite meedejätmiseks, kui kogu rahva kesksuvine laadapäev.

Niisiis jõudis kätte aasta pikim päev, täis kauplemist, lusti ja tralli. Koidu vanemad olid selleks ajaks, kui nad ise lehmaga kauplesid, poja saatnud hobuseid vaatma, sest oli mõttes viia koju tõuparanduseks mõni ilusam ja tulisem täkk. Koit jalutas parajasti üle teeristi hobuseparisnike poole, tema pilku oli kaugemalt köitnud üks uhke must täkk, kui äkki keegi otse ta nina eest läbi jooksis, nii et noormees peaaegu komistama pidi. See oli Hämarik, kes teeristilt teistpidi üle lippas, et hõbeseppade kaunist kunsti imetlema minna ning ehk leida endale isegi tulevase pruudirüü juurde sobivamaid hõbekudruseid ja uhkemat silmadega preesi. Koidu silm läks hobuselt sammusegaja peale - ja jäigi vaatama eemale tantsisklevat tütarlast - tema siidilintide ümber lehvivaid lokke ja vööga kinni tõmmatud peenikest pihta ning - oh imet, mõnevõrra tuttavliku omakandi triibumustriga seelikut levimas. Äkki jäi neiu seisma ning vaatas tagasi - oli see niisama uitmõte või oli ta tundnud noormehe tuliste silmade pilku, kes seda enam teab - aga tagasi ta vaatas. Hämarik jäi noormeest nähes lummatult seisma. Kas avaldas talle muljet Koidu sirge rüht, aus nägu või tundis neidis ära metsataguse küla eripärase lõikega kortspersega püksid, kuid hõbesepad olid äkki meelestki läinud ning kogu tähelepanu oli kenale noorele mehele pööratud. Nii nad seal seisid nagu soolasambad, kuni mööda juhtus minema noorte kodukandi postipoiss, kelle tervitushüüatus noored justkui unest üles äratas, nii et nad omavahel vestlema hakkasid. Peagi oli selge, et Koidu ja Hämariku vahel oli tärganud noor ja tuline armastus. Laadal kohtuti veel mitmeid kordi, vahepeal hiiliti metsaveerde vanemate silma alt ära jutlema. Kuidagi sai siiski ostetud ka elav mustakarvaline täkk Koidu pererahvale ja välja valitud säravaim silmadega prees, kuid noorte mõtted olid kogu aeg ikka ainult teineteise juures, kui nad ka vanemate seltsis laadakaupa pidid tegema. Hämaruse saabudes hiiliti metsaäärde suure kuuse varju ning vahetati kuum suudlus, mis pidi jääma truuduse pandiks. Küll aga oli jaaniöö nii lühike, et rohkemaks noortel aega ei jagunud, peagi tõusis päike ning asuti koos külarahvaga suurelt laadalt koduteele.

Peale kojujõudmist oli Koit kui meelest ära, vanemad ei jõudnud ära imestada, kuidas nii nõukas ja tragi noormees äkki uimaseks ja kurvaks on muutunud. Küll ei maitsenud talle enam söök ega jook, ei olnud tahtmist neljapäevaõhtuti tantsul käia ega isegi naabripoistega hobustega võidu ajada, mis muidu oli olnud Koidu armsaim meelelahutus. Ainult korra nädalas, kui postipoiss külast läbi ratsutas ja naaberküladest uudiseid tõi, ta elavnes. Üks imelik asi oli veel - ümberkaudu metsaäärtes olid kased millegipärast ära kooritud ja aeg-ajalt võis Koidu märsist leida mõne tohurulli, kuid puutuda ta neid ei lubanud, läks päris kurjaks, kui keegi ta tohurulli nägema juhtus. Eite-taati olid Koidule juba ammu valinud pruudi välja, naabertalu Minni oleks pidanud aasta-paari pärast Koidu naiseks saama, kuid vanematel hakkas tasapisi tulema hirm - kui Koit niiviisi järjest imelikumaks läheb, kas siis Minni enam kosjad vastugi võtab?

Ka Hämarikuga ei olnud lood sugugi hästi. Neidis hakkas otsa jääma, puna oli palgetelt kadumas, varem nii kärmed käed olid tihtipeale rüpes tööta. Temagi ootas pingsalt postipoissi, kes nende külla jõudis igal reedel. Postipoisil oli Õhtu külas oma pruut, kelle juures ta alati ööbis - Roosike. Roosike teadis, mis Hämarikuga lahti on ja aitas teda nagu oskas. Nimelt olid Koit ja Hämarik hakanud omavahel kirju vahetama. Koit ei tahtnud vanematelt paberit küsida, sest nemad ei oleks kindlasti lubanud võõra metsataguse neiuga kirjavahetust pidada. Seetõttu tuli kasetohtu varuda ja oma tulised igatsused ja armutõotused tohule üles tähendada. Tohurulli sai postipoiss mugavasti postikotis metsatagusesse külla viia ja Roosi abiga Hämariku kätte toimetada. Hämarik aga saatis oma vastused riideribadel - tema, kui osav kuduja ja tikkija oskas väiksele riidetükile ülipeenes tikandis oma sõnumid märkida. Ei tahtnud Hämarik, et ta vanemad sellest kirjavahetusest midagi teaksid - oli ju juba aastaid tagasi otsustatud, et neiu saab sobiva vanuse tulles teistri Tõnni naiseks. Tõnn oli tore poiss küll, kuid peale Koiduga kohtumist ei tahtnud Hämarik Tõnniga naitumisest enam kuuldagi.

Möödusid nädalad ja kuud, tuli külm ja suure lumega talv. Postipoisi käigud jäid üsnagi harvaks, sest metsateed kippusid täis tuiskama. Noorte igatsus teineteise järele aga ei vähenenud, olgugi, et kirjavahetus vahepeal hõre oli.

Jõudis kätte kevad. Laaneteed sulasid lahti, koos kõrgemalt käiva päiksega hakkas jälle kasvama ka lootus. Postipoiss hakkas jälle igal nädalal kindlasti külast läbi käima ning alati oli ta paunas sõnum Koidu ja Hämariku vahel.

Ühel päeval tuli Koidu papa ja andis kindla sõnaga teada, et nüüd on kosjaminek plaanis. Minni isaga on asjad kokku räägitud ja neljapäeva õhtul on paras aeg, tuleb kosjaviinad välja otsida ja kihlad kinnitada. Koit jäi sellest uudisest väga mõtlikuks. Samal päeval jõudis külla ka postipoiss, kes Hommiku külas ööbis alati sealse pruudi Paksu Pauliine pool. Koit läks oma murega sõbra käest nõu küsima - oli ta ju viimase aasta jooksul postipoisiga nii tihedalt suhelnud, et neist olid head sõbrad saanud. Postipoiss kuulas Koidu ära, mõtles natuke ja varsti oligi vastus valmis: " Kui sul tõesti on nii suur igatsus Hämariku järele, siis ei tohi sa kindlasti enne Minnile kosja minna, kui Hämarikuga asjad selged. Ma ei saa üldse aru, olen juba ammu mõelnud, mida sa ootad? Sul on vanematekodus tallis tuline täkk. Õhtu küla ei ole kaugel, sinnani on maad kaksteist miili. Mine ja käi Hämariku juures ära ja sa saad lõpuks selgust.".

Koidu süda sai äkki kergeks, ta läks talli, saduldas täku ja vinnas ennast sadulasse. Täkk polnud ammu ratsanikku seljas tundnud, algul püüdis ta uljast noormeest turjalt mahagi raputada, aga südikas Koit püsis kindlalt ratsul. Võeti suund metsateele, mis viis läbi metsiku laane Hommiku külast Õhtu külla. Ei möödunud kaua aega, kui Koit ratsutas külaväravast sisse ja küsis esimeselt vastutulijalt, kustkohast võiks leida neiu Hämariku? Paremat kätt teine maja oligi otsitu kodu. Näitsik oli parajasti õues tibusid toitmas, kui uhke must täkk hirnudes seisma jäi ja Koit sadulast maha hüppas. Noored jäid jahmunult seisma, Hämarikul pihk teri täis ja Koidul juuksed traavist sassis. Mööda oli läinud kolmveerand aastat, millesse oli mahtunud palju igatsust. Kuid kui armunud teineteist uuesti nägid, oldi äkki hoopis kohkunud, sest silma ees seisev ei tundunud sugugi olevat see, mida mälus oli hoitud. Jaaniöö lummus oli hajunud, äge armastus oli suure igatsemise peale hoopis otsa saanud. Vastamisi seisid kaks noort inimest, kes äkki suurest kergendusest naerma hakkasid. Kohaletõtanud papale aga öeldi, et see on naaberküla Koit, kes uhke ratsuga proovisõitu tegema on tulnud ning juhuslikult Hämariku õuele sattus. Tagasitee Hommiku külla läks Koidul hulga aeglasemalt, sest ei olnud enam tulist armumist, mis teda tagant oleks kihutanud. Nüüd oli aega metsateel sörki lasta ja imestada, kui lähedal oldi teineteisele tegelikult oldud ja kui kibedalt igatsetud, vanemate eest kirju peidetud, kui samal ajal oleks võinud lühikese ajaga selgust saada, kas läinud jaanide ajal tärganud armumisel ka tõsi taga on.

Üksteisele jäädi siiski kirjutama - mitte küll igal nädalal, sest kes ikka kiirel viljamahategemisel või heinaajal kirjutada jõuab, aga armastusest alguses saanud sõprus jäi paljudeks aastateks kestma.

Hämarik läks aasta pärast Tõnnile mehele. Tõnniga oli ta lapsena koos mänginud ning üleaedsetena suureks kasvanud, Tõnn oli hea ja nõukas taluperemees, kelle küljeluuna iial puudust ei pidanud tundma. Nende esimesele pojale sai nimeks Koit - see oli Hämariku kindel nõudmine. Miks just selline nimi, Hämarik ei selgitanud ja ega Tõnn ka väga pinninud.

Koit võttis juba sel aastal jaanipühade ajal kaasaks Minni, kes oli tubli ja tugev maanaine. Hämarikku jäi Koit alati mäletama kui unenägu ühest jaaniööst, kuid unenäoga ju koos ei ela ja lapsi ei saa. Selle unenäo mälestuseks sai Koidu teise tütre nimeks Hämarik. Minni vaatas küll teinekord Hämarikku mõtliku pilguga ja imestas, miks Koit sellist nime oli nõudnud, kuid abikaasalt küsima ta seda siiski ei läinud.

Igal aastal jaanipäeval toimus kuningriigi suurim laat, kuhu tuldi kohale igast riigi otsast ja kaugemaltki. Ka Koidu ja Hämariku pered käisid seal alati. Kunagised armastajad kohtusid laadajärgsel jaaniööl iga kord ja oma noorepõlve unenäolise igatsuse meenutuseks veedeti koos üks hetk - just nii pikk, et nooruse mälestuseks jõuaks ühe väikse suudluse anda, kui ainult tahaks.

Postipoiss jäi aga Koitu ja Hämarikku meenutama, kui oma kõige jaburamaid kirjasaatjaid - külade vahe on ainult kaksteist miili ja nemad muudkui armastavad, aga kokku ei saa! Postipoisil endal oli küll igas külas pruut, kelle pool ta järgemööda käis ja alati oli selge, et just täna on ta siin ja selle tüdruku päralt, ei mingit igatsemist. Ikka reede Roosike ja laupäev Liisake, pühapäeval paks Pauliineke. Ja Eva esmaspäev, Terese teisipäev, Karoliine kolmapäev, Anette neljapäev...

Ja kui nad vahepeal ära surnud ei ole, siis nad elavad kõik õnnelikult edasi.

---

Inspiratsioon pärineb Väikeselt Väerajalt, kus Tartumaa Tervisespordikeskuse lähedal on muinasjutuaineline värav Koit ja Hämarik. Tunnistan, et muinasjuttu pole ma varem kirjutanud, ses mõttes on see võõras žanr. Lugenud olen neid küll päris palju, kuid keeruline oli kirjutamine sellegipoolest. Natuke toores sai, igas mõttes, aga eks järgmine kord püüan paremini. Aitäh, Kaamos, et kirjutama kutsusid!

6 kommentaari:

Lendav ütles ...

"Mis esitati muutmata kujul"

konn, lendav konn ütles ...

Mis Postipoisi pärisnimi on, tuli kuidagi tuttav ette:D

Lendav ütles ...

Ma arvan, et kõigil meil on tutvusringkonnas mõni sarnane postipoiss, minu tuttav on Raivo. Ametiks ei ole postivedaja, vaid üks teine palju ringisõitmist nõudev töö.

Kaamos ütles ...

Huvitav lahendus, sellise peale noorukesena ei tulek, eks ikka küpsus annab taipamise, et ei ole see üka jaaniöine musi midagi sellist, mis igaveseks seoks.
Kuigi võiks ju.
Paljugi mis võiks.

Metsamoor ütles ...

Väga äge muinasjutt!

Raisakull ütles ...

Lugemise aegu hakkas peas leierdama vana hea Pori lugu "Postipoiss", siis meenus kunagine Kassinurme jaanik, kus Hämariku ja Koidu lugu loeti - kokkutulnud rahvas kuulas seda hästi vagusi...

Kuid see versioon siin on jubedalt hea, et ma vaimusilmas juba näen/kuulen sind jaanikuaegse Väikese Väeraja alguses seda jutustamas, meeletu rahvahulk kuulamas...

Aitüma!