Ja mu töönurk sai enam-vähem valmis. Nüüd on mul lisaks töölauale ka riiul. Mina kavandasin, aitasin natuke lihvida ja mõõdistada, lakkisin. Mees tegi kõik suuremad tööetapid (kilpide liimimine, mõõtu lõikamine, hööveldamine. Kokku kruvisime kahekesi koos. Praeguseks on riiul juba "mudru" täis - pliiatsikarpe, värve, pabereid ja kõike muud, mida kunstnikul vaja võib minna.
Kui juba töönurga kujundamiseks läks, siis riputasin seinale Rahutu Rahmeldaja maalitud lauakesed. Need on ühed väga erilised lauad - lisaks akrüülidele on sellel osa pinda kaetud eri tooni muldade ja liivadega. Mu arust sobivad nad hullult hästi minu aastatetaguse vitraažiga, kas pole?
Vahepeal jõudis kätte kauaoodatud kevad ja sellega koos ka sinililleaeg. Minagi olen nüüd sinilillehull. Käin mööda metsi, kühvel käes ja vean erisuguseid oma metsaäärde kollektsiooniks. Sinililled ei ole ju ainult sinised, oh ei, nüüd ma tean juba ka eritooniliste lillade ja valgete sinilillede looduslikke kasvukohti ning koju on toodud ka roosad. Kõikvõimalikud variatsioonid ja kombinatsioonid valgest, roosast ja sinisest, sellest tuleb ilus kirju metsaäär ☺ Parimatel päevadel jääb näppu aga hoopis midagi ägedat - nagu see pildil - heledad õielehed ja tumedad ääred - selle sinililletaime kinkisin Rahmeldajale. Pilt on otse sündmuskohalt - küünealused mulda täis 😁
Siiani oli jutt lähiajaloost. Vaatame natuke kaugemale ka - käisin ema juures pööningul tuhnimas ning leidsin oma ammused karbikesed mälestuseks jäetud kaartidega. Kas pole ägedad? Kõik käsitöö, enamus mu pinginaabri meisterdatud, aga on ka teisi autoreid.
Kaartide sisupooled on ka väga armsad, fantaasiat ei ole mitte tagasi hoitud.
Veel natuke ajalugu - mingil imelikul põhjusel on minu valdustes Maarja nr.5, aastast 1989. Tõenäoliselt küllaltki haruldane eksemplar. Arvata on, et suurem osa nende tiraažist on tulealustuseks läinud. Sisuks miss Erose valimine, joogi Viljandimaalt, õpetus grafoloogiast ja otse loomulikult pikem jutt seksist - selles numbris ollakse alles sissejuhatuse juures ja kirjeldatakse lihtsalt suguühet - ingvarluhaäärelike energiate liigutamiseni ei ole veel jõutud.
Ja veel natuke imelikku ajalugu. Minu esimene pass ilmus üle 25 aasta välja. Sain 1992. aastal 16, tegin fotograafi juures pildi ja kohalikus politseijaoskonnas kirjutati välja dokument. Veider üleminekuaja pass - peal on CCCP, tempel on sees CCCP, aga väljaandja on Eesti Vabariigi Tartu Politseiprefektuuri Elva jaoskond. Igatahes - veel enne aasta lõppu sain siniste kaantega Eesti Vabariigi passi. Punane pass jäeti politseijaoskonda seifi, aga mu vend, kes tollal seal töötas, virutas selle mulle mälestuseks tagasi.
Irs Anni Aadujevna 😃
Ministerstvo vnutrennih del SSSR, ütleb tempel.
Hirmus tõsine tüdruk.
3 kommentaari:
Aadujevna :D, lahedad mälestused igatahes, see viimane intarsia on imeilus
KÕIK pildid sisaldavad huvitavat ja kiiduväärt kraami. Päris elus ajalugu 🤩
Selline ongi ajalugu inimese enda elus.
Nii hea lugu, nii head pildid ja sul on väga osavad käed ning terane silm.
Postita kommentaar